Tuesday, March 27, 2018

Sunday, February 25, 2018



kuigi nirvanal on rohkem lugusid, mida mingitel (olulistel õrnolemise) perioodidel väga palju kuulanud olen ja mille juurde küllap veel tagasi jõuan, on hole mulle alati palju sügavamalt mõjunud. courtney love tundub natuke hirmus juba 90ndatest peale (mis pole mind kordagi takistanud teda stiiliikooniks pidamast, SEST TA ON), aga muusika, mida ta selle bändiga tegi, on mulle küll vist surmani oluline. väga! ja nende "live through this" album tervikuna on nii toores, ilus ja elu täis. aitab keset talveseisakut seda vist hädavajalikku kevadist rahutust veidigi meelde tuletada. mulle meeldib talv, aga samas vajan tunnet, et kevad ei ole enam kaugel, et miski võib varsti muutuda. sest palju peab muutuma.

Sunday, February 4, 2018

tahtsin öelda, et dokfilm andrei zvjagintsevist "armastuseta" võtteplatsil on väga hea, ja "armastuseta" on väga hea. teema, allegooriad, näitlejad, kaameratöö. venemaa!



ja siis et ma ei ole isegi mõelnud riiete ostmisest vahepeal, väga kerge on nii. nõelusin ükspäev retuuse, see ei olnud mu parim töö, aga pakkus mingit vahepeal ununenud rahuldust. inimene siiski peab tundma, et ta on suuteline asju parandama, just selle läbi saab ta päriselt olla asjade valitseja, mitte saamatult pillates. 

Tuesday, January 23, 2018

KOLM


aasta on alanud äärmiselt mõõdukalt, ei teagi, mille arvele see panna. üks kuu on kohe läbi, enam ei soovi me üksteisele head uut aastat, juba on rutiini ja harjumist. olen spordiklubides käivatelt sõpradelt-tuttavatelt kuulnud, et trennisaalid on juba pisut tühjemad, duširuumides ei ole järjekordi, saunas ei pea kellelgi liiga lähedal istuma. võnkumine, leppimine, vajumine.

mina pean võtma rauatablette, et end sest talvest kuidagi läbi vedada ja see ei ole kerge ülesanne, siin tekib vahepeal üks neid vastikuid ringe: inimene on väsinud, sest ta vajab rauda, aga ta unustab tablette võtta, sest ta on väsinud; väsimus süveneb, unustada on kergem. õnneks tabletileht krabiseb kotis, kui sealt midagi otsida, ja tuletab ennast ise meelde. mõnikord.

ma pole eriti kampaaniate ja radikaalsete eneseproovilepanekute usku. "kuu aega ei X" formaat võimaldab muidugi üht-teist uut järele proovida ja ka meelde tuletada iseennast enne eri kihistuste alla mattumist (siin mõtlen tubakat, alkoholi, suhkrut ja muud säärast), kuid selles on nii palju spontaansustpärssivat, et ma ei suuda seda kuidagi jaatada. spontaansust on aga elus üha vähem niikuinii. ja minu spontaansusega sobivad mõnikord vein, sigaret ja sefiiritort. tavaline dekadent. samas on üks asi, millest ma hea meelega loobuksin kauemaks kui üheks kuuks: see on riiete ostmine. mood on mind muidugi aastaid paelunud, paelub siiani, aga moeajalugu on täiesti vältimatult ka rõhumise, ebavõrduse, saastamise ja rumaluse (ja selle mittetunnistamise) ajalugu. moe tänapäev on sügistalvine kollektsioon kevadel ja tonnides riidemassi, mis kusagil kaugel maal suurde auku aetakse. sellele tuleb lihtsalt ei öelda. niisiis ühte asja ma nüüd luban: ma ostan sel aastal maksimaalselt kolm riideeset (sokid ei loe, muidu ma olen plindris), igaüks neist peab olema vajalik ja kvaliteetne. parandan asju ja vahepeal korraldan mõne asjadevahetuspeo, kus seismajäänud riiete asemele mõni enda jaoks uus ja huvitav asi leida. see kõik on väga lihtne, ilmselt, ja samavõrd ka raske, aga ma olen praegu üsna enesekindel. iga kehvast kangast kiirmoehilp, mida kohtan, kasvatab seda kindlust. ja ilmselt on vahepeal raske, ma olen kehv asjadeparandaja, aga mul on internet ja targad sõbrad. vaatame, mis saab. 2018 on siis see aasta, kui helena läks oma riidekapist blogima hakkab. XOXO.

Sunday, December 31, 2017

2017, aitäh (see ei ole luuletus)

aitäh, et mu ID-kaardi sertifikaadid ikka veel töötavad,
aitäh, et ma ei ole pidanud sel aastal hambaarsti juures käima (uuel aastal samas vist ei pääse),
aitäh, et mul on mu vanemad, mis siis, et oma eraldi eludes, aga elus ja terved ja siiski minu vanemad,
aitäh, et on olemas internet, mille abiga saab nii palju asju teha, mõtteid ja pilte ja tekste vahetada,
aitäh tartu eest, sest ilma tartuta ei oleks mul eriti midagi ega kedagi,
aitäh tallinna eest, et ta on nii kandiline ja tobe, et ta on nii sopiline ja suur, et ta asub mere ääres,
aitäh muhu eest, ida-virumaa eest, sest seal jooksevad juured kaugele,
aitäh teeme ära eest, mis tahab maailma nii palju puhtamaks muuta ja EMA liikumise eest, mis teeb tööd, et eesti metsad säiliksid, loomade varjupaikade eest,
aitäh mu vanaemale, kes on siiani eesti uuema kirjandusega minust paremini kursis,
aitäh k-le, kes on toetav, hea, suurte kämmaldega, tobe, naljakas,
aitäh, et on vikerruumi peod, kus saab plaate mängida ja hommikuni tantsida,
aitäh, et ma sain sel aastal alveri preemia žüriis palju uusi raamatuid lugeda (ma oleks muidu neist vist umbes viit lugenud),
aitäh värske rõhu auhinna eest, see oli tore ootamatus,
aitäh, et sain kolida uude toredasse korterisse,
aitäh, et mu sõpradel läheb hästi,
aitäh, et on nii palju inimesi, kes teiste elusid oma kohaoluga rikastavad, aitäh, et nad tahavad eestis elada,
aitäh töö ja toredate töökaaslaste eest,
aitäh, et eesti teatrites lavastatakse olulisi asju, aitäh, et on palju lavastusi, mille seast valida,
aitäh, et on kino sõprus, mis on nii rahustav ja hea paik (kus koguni meeldiv vahtida lakke),
aitäh, et on facebooki grupichatid, ungari keel (mida ma küll sugugi ei oska, aga mille hõng mulle üha enam meeldib), punane vein, valge teinekord ka, maaraamatukogud, vahvlirauad, seenemetsad,
aitäh, et ma saan tunda, et mul on siin midagi teha (ok, mitte kogu aeg, aga see on nii palju minus endas kinni),
aitäh juhuslike salapäraste pilkude eest bussis ja tänaval,
aitäh, et sain olla ene mihkelsoni kaasaegne,
aitäh, et mul on tossud, millega jooksmas käia,
aitäh, et ma unustasin oma telefoni aastavahetuseks tööle ja saan nii võõrduda äppidest (korraks),
aitäh kõigile, kes on olnud minuga sel aastal, varasematel aastatel, keda pole ammu näinud, kellega enam ei suhtle, kelle profiile aeg-ajalt vaatan, veendumaks, et kõik on hästi (või vähemalt on kõik piisavalt hästi, et näidata sotsmeedias, kui hästi kõik on), kes on leidnud oma joone ja oma hoo,
aitäh, et aasta tundub alguses pikk, siis lühike, siis tagasivaates jälle pikk, aitäh, et kui üks aasta saab läbi, ei pea jääma kuhugi vahepeale rippu, vaid tuleb kohe uus ---

appi, me tegime jälle raamatu

hanneleele kaldmaa debüütluulekogu "oliver". üks täiesti omamoodi raamat, mingitesse poppide siltidega sahtlitesse seda kindlasti paigutada ei saa. hoogne teekond, sädemed, lained, armastus, tuli ja tuli ja tuli. lilli-krõõt repnau kujundas ja illustreeris (kaane ümbrispaber on plakat, see alumine), maarja pärtna toimetas, lydia raadik luges korrektuuri. elusamuse 2017. aasta viimane väljaanne, sellega võib aastale tõesti rahuga joone alla tõmmata. uue aasta asjad juba vaikselt ootavad oma kuju võtmist ja mõte neist aitab läbi koguni sellest pimeda aja pooltardumusest, mis viimasel ajal nii valdav. nüüd läheb valgemaks, see hanneleele raamat on ka puha valguselootust täis!




Thursday, November 23, 2017

teade elusamusest



fresh from trükikoda! uuest nädalast raamatupoodides, esitlused detsembris tallinnas ja tartus.

gif: allan appelberg