Monday, August 14, 2017

kui valmivad pihlakad

mul ei ole olnud seda heinapallide, kleitide ja pruuni nahaga suve. seda paljad jalad kruusasel külateel, meretuul juustes, vetikate ving ninas, jalgrattaga poodi jäätist ostma suve. seda kiigeplatsil vanade sõpradega, kella viieni klubis, maasikametsas kondamise suve. mu suvi on mahtunud higistesse bussidesse ja liftidesse, ühe klaasist maja neljandale korrusele laua taha. minu suvel on selg natuke haige ja roheline värv paneb ta südamest ohkama. roheline pargid, roheline metsad, roheline karja- ja peenramaad, roheline vetikad. mu suvi vaatab aknast välja ja näeb pihlakaid, ta peab end varsti siit püsti ajama ja edasi liikuma. aga kuhu, kuidas, mis sai kogu sellest rohelisest, mis sai võimalustest ja lubadustest. mis minust sai, mõtleb mu suvi, kui valmivad pihlakad.

Saturday, July 29, 2017

elusamus: kassák


pilt peabki olema nii suur, jah!

ehkki me ei ajastanud (nö meelega) selle raamatu ilmumist suvesse (ei ole üldiselt parim raamatumüügiaeg), sobib see tekst just kõige paremini suviste teede, vabadusetunde ja võimalustega, mida see tajutud vabadus märkama paneb.

tõlkis lauri eesmaa (temalt ka põhjalik järelsõna), toimetasin mina, kujundas madis katz. praegu leiab tartust utoopiast ja tallinnast puändist, varsti rahva raamatu poodides ka.



Friday, July 28, 2017

mida ma kuulen, kui keegi jälle ütleb, et ta ei ole nagu teised naised


ma ei ole nagu teised luuletajad
ma ei ole nagu teised kassiomanikud
ma ei ole nagu teised lugejad
ma ei ole nagu teised armastajad
ma ei ole nagu teised viiulid
ma ei ole nagu teised üürnikud
ma ei ole nagu teised ostjad
ma ei ole nagu teised saunalised
ma ei ole nagu teised turistid
ma ei ole nagu teised jalgratturid
ma ei ole nagu teised siin tantsupõrandal
ma ei ole nagu teised lotomängijad
ma ei ole nagu teised einestajad
ma ei ole nagu teised suitsetajad
ma ei ole nagu teised patsiendid
ma ei ole nagu teised laenuvõtjad
ma ei ole nagu teised viiskümmend protsenti
kuid ma olen üsna ebakindel
olge teie ka


Sunday, July 23, 2017

Friday, July 21, 2017

head ræedet



ps. ma ei saa oma discogsi kontole sisse, end of an era.

Thursday, July 20, 2017

sarjast "banaalseid elutõdesid"

istun diivanil, pea valutab, tänaval uimane liiklus, üle tee kasvav kastan tundub täna olevat hirmus lähedal.

ma pole vahepeal üldse siia kirjutanud, ehkki oli ju plaanis.

et pisut lünki täita ja sõpra lugejat joonel hoida: varasuvel asusin ühele kontoritööle (mis ehk seletab ka paari eelnevat postitust) ülemiste citys. mul oli tõeline plaanidekobar: õppida paremini mõistma üheksast-viieni-inimest, sõnastada enda jaoks mingid selgemat sorti nõudmised selle osas, mida töölt ja töökohalt üldsegi ootan (miski, mis pärast pikka vabakutseliseelu sugugi iseenesest ei tule), kirjutada kõigest, mida ma kogen ja tunnen, leida iga kuu kindlal kuupäeval oma pangakontolt kokkulepitud rahasumma.

mõistma õppida... miskipärast teeb selliseid plaane alati mingi loll-mina, kes arvab, et mõistmine käib umbes nii: teised teevad mingeid asju, mina vaatan pealt, kissitan silmi, siis kuidagi tekibki terviklik mõistmine. ehkki alles osalemine teeb selle võimalikuks - kuidas kohaneb minu aparaat uue koha ja ettetulevate olukordadega. milline emotsionaalne muster seal välja kujuneb. aga see osalemine, teatav enese investeerimine mingisse asjasse, tekib järk-järgult, mitte mingi otsuse tulemusena, nii et ühel hetkel on pliiatsi ja märkmikuga uudistaja üleni osalejaks saanud.

end lühidalt iseloomustades ütleksin, et olen hipi, kes vajab struktuuri. mulle meeldib, kui on mõningased protseduurireeglid (ja see eeldab protseduure), aga need peavad olema just parajad! vabakutselisus kätkeb sellist värki üsna vähe, minu jaoks (vähemalt praegusel eluperioodil) liiga vähe, ent ka teine äärmus on olnud kardetav. olen sellest eemale hoidnud ja halvasti rääkinud. ma ei tea, kontoriinimesed, kui sageli te loomeinimestest (sõna, mis mulle ei meeldi, aga parema puudumisel...) halvasti ja/ või (tehtud) kaastundega kõnelete, aga nemad räägivad teist üsna sageli. et raamides ja. asjadekultuses ja. kultuurikauged. mida nemad seejuures ei tea, on see, mis tunne on ärgata hommikul väga vara, sundida end riidesse ja bussi või autosse, jõuda mingisse suurde majja, et arvuti taga istet võtta ning istuda istuda istuda, samal ajal pidevalt tasakaalustades sadu väikeseid hävingulisi jõude. tõusta väsinult püsti, sõita koju, süüa, veeta kellegagi pisut aega või käia trennis, vaadata midagi (lugeda sageli ei jõua), minna magama. veeta suurem osa enda elust konditsioneeritud ruumis koos võõraste inimestega (kelle piirjooned sõprade omadest ometi mälus palju selgemalt elavad). selle kõige juures tunduvad loomeinimesed kuidagi tahtejõuetud, fookuseta, saamatud (toetused, et elada, SÄRADA ja kirjutada??? fakk off!).

üheksast viieni kontoritöö ei ole läbiproovitu põhjal otsustades minu jaoks (samas kümnest neljani ehk juba oleks, a ehk sobiks mulle ka nt peenraid teha), aga ta võib sobida paljudele teistele inimestele (et lihtne sedastus saaks olla lihtne, tuleb ikkagi enne vaeva näha!). ja isegi, kui ei sobi - me saame ju kõik aru, et inimestel ei ole võrdselt valikuvõimalusi. mille sina ära põlgad, võtan mina ehk tänuga vastu. selle juures ei peaks olema mingit piinlikkust ega haletsust.

vist võikski teha natuke rohkem endale ebamugavaid asju.

PS: veel üks banaalsus, mis on minu jaoks hiljaaegu päris hoomatava sisu saanud, on "investeerimine IT-sektorisse" - the struggle is real! serverid ei olegi kummist, selgub keset eduka rahvusvaheliselt laieneva firma argipäeva ühes põhjamaa pealinnas.

PPS: sa kiindud nendesse võõrastesse.




Monday, June 26, 2017