Sunday, December 19, 2010

Ma võin sellest rääkida küll, sest olen nii tugev

Nimelt, ma olen viimased kaks päeva nutnud, sest päikesekiired lumes teevad silmadele haiget, õues ei ole asu ja toas matab hinge. See talv algas liiga vara, nüüd saan sellest aru, sest tavaliselt tunnen jaanuarilõpu päiksepaiste üle suurt rõõmu, praegu olen lihtsalt väsinud ja tüdinenud ning ootan aega, mil saaksin öö läbi akent lahti hoida, et loid linnatolm vaikselt mu tuppa ujuks ja tänavate hääled märku annaks, et ma ei ela päevavalguslampide all kusagil linnupuurilinnakus.

Thursday, December 16, 2010

"See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." - Tõnu Õnnepalu, "Paradiis"

Sunday, December 12, 2010

Ühiskondlikust olemisest

Kui kusagil on miski räme nois, leidub ikka keegi, kes ütleb:
oo hei sry näe minu telefon heliseb (juba võtangi vastu hehe)

Friday, December 10, 2010

Karlova uksed

Tahtsin veel rääkida Karlova ustest, mis võivad olla küll suletud, kuid enamasti mitte lukustatud. Karlova on ju tegelikult pisike, kui te natuke siin-seal mujal ringi olete vaadanud, aga ometi on ta piisavalt suur, et mõnikord uks muretult lukustamata jätta, sest miks peaks keegi tahtma mulle või mulle või mulle (vahelda siin lugedes nüüd feminiinseid ja maskuliinseid hääli, eks) tuppa tulla? Noh, mina tean vähemalt üht põhjust ja see polegi mitte himu kellegi asju enda omaks teha, vaid märksa lihtsam ja tungivam: õues on külm. Ja neil, kel pole mujal kui õues olla, on vaja mõnd avatud ust. Aga enamasti vaid ühest lahtisest uksest ei piisa. Mõne taga võib olla kuri koer, mõne taga küll kutsuv koridorivaikus, ent selle illusiooni purustab peagi naabrivalve või ehk prügi välja viima sattunud majaelanik, kes politseid mainib ja käe bravuurikalt puusa lööb.  

Ma olen aru saanud, et meie maja on igasugu külmapagulaste jaoks üks avali paik. Kord õhtul koju tulles kohtasin trepikojas üht horisontaalset põlevsilmset kaltsukubu, kes oli endale rahulikult juba aseme üles teinud ja lasi nüüd unel hea maitsta mu korterinaabri kondise jalgratta kõrval. Teinekord jälle olla kolmandal korrusel, kus leidub ka mitme korteri ühiskemmerguid, ühe sellise lävel pundunud onu hommikusel sussilohistajal kuse tagasi põide ehmatanud. Ma arvan aga, et varsti ja vähemalt kevadeni on siin kõik jälle vaikne, sest sõna levib tänaval kiiresti. Ma arvan nimelt, et pudelirahvas hakkab pikapeale aru saama, et kui nad just mõne ahju ette pikutama ei pääse, ei ole mõtet meie majja nina pista, sest see võib filigraanseid jääpurikaid kasvatama hakata. Ausõna, ma palun hommikuti mõttes oma põit, et ta veel natuke tubli oleks ja ma ei peaks kempsu külmetama minema. Õnneks toas on ahi ja tee ja sooja heli vibreeriv Saratovi külmkapp.

  Tahtsin rääkida Karlova ustest ja lõpetasin oma asjade loeteluga. Tahtsin Õnnepalut teha, a kaurkenderdasin hoopis. Ma võin proosat elada, aga mitte seda kirjutada.

Thursday, December 9, 2010

Vist õhkub tervest mu olemisest praegu mingit vanainimeseväsimust, vähemasti ma ise tajun seda. Samas toimub mu ümber praegu üks suur avardumine, juba argiseks saanud inimesed avavad end oma värskuses ja ilus ning mina ei tohi oma linnatüdimusel lasta sel kaotsi minna.

Sunday, October 10, 2010

I guess you`ve done all right if one day they call you oldskool. Salut.


Friday, October 8, 2010

Kui inimesel on rikas sisemaailm, siis miks ta pidevalt teiste seltsi ja tunnustust otsib?

Saturday, October 2, 2010

hi

I`m good.

Monday, September 20, 2010

doomstep vol. 2

  Assa, see polegi mingi ainult-Kanada nähtus! UKs teevad nad seda ka, muidugi seal kiputakse seda psy-folgiks või Pitchforki uskudes ka hauntology`ks nimetama. Dno nüüd, aga Forest Swords sobib Babe Rainbow saidkikiks igatahes, võttes arvesse mõlema tüübi kiindumust kummitusauradesse ja unenäolistesse maastikesse. Forest Swordsi terve Dagger Pathsi nimeline sel aastal millalgi maillalgi välja tulnud album on läbinisti kuulamist väärt, leidsin sealt oma lemmiku ka:

Thursday, September 9, 2010

Friday, August 27, 2010

Jiggybody!

Kuigi olen maailma eest pisut redus, leiavad head asjad mind ikkagi üles (no ega mu aadress pole salastatud ka). Paar väga rõõmustavat uudist on laekunud, niiet septembrikuus hakkan vist jooma. Aga võib-olla ei hakka ka, õpin hoopis paar uut cooli tantsusammu ära. Nagu näiteks.

Thursday, August 26, 2010

Sõbrad, ma armastan sügist!
Ja kutsuge mind anti-kellekski-lahedaks - ma ei viitsi praegu pidudel käia ja metafüüsikat teha -  piparmündijalavann, valged klaarid ja William Faulkner panevad olemise rohkem hõõguma. Aga kui aknas tuld näete, ärge sisse astumata mööda jalutage.

Tuesday, August 24, 2010

Mängud toiduga...

...võimaldavad teinekord mõndagi abstraheerida, kui sõnad hästi ei allu





Thursday, August 19, 2010

Kõik need kulutatud tantsukingad on viimaks tulu toonud

Üks mu lemmikutest ilma, kellaaja ja koha suhetest siin maailmas: tihe vihmasadu pärast-südaöisel ajal Karlovas.

"There's always a period of curious fear between the first sweet-smelling breeze and the time when the rain comes cracking down."


Don DeLillo




Urmas feat. Tolstoi & Kalevi


Mäest alla kihutav vesi joonistab krobelisele teekattele värelevaid mustreid, unenäoline.



Tuesday, August 17, 2010

Doomstep?

Nagu öeldakse: kaks posti päevas panevad päevakese kiiremini õhtusse veerema!

  Ma pole päris kindel, kas iga tempovariatsiooni või kompositsioonilise võtte suurenenud kasutuse puhul peab muusikaliigi siseselt kohe uus meeldejääva nimega alaliik tekkima, aga olen jõudnud leppida juba kõiksugu -steppide külluse kui paratamatusega. Nii ei olnud ma väga üllatunud, kui kuulsin räägitavat millestki doomstepist, küll aga uudishimulik teada saama, mida see endast kujutab. Darkstepi nugadest põllega vanem õde? Ringiguugeldades ei õnnestunud definitsiooni leida, niisiis näiteks tempo järgi "nii kuni nii palju lööke minutis" pole vist otstarbekas seda määratleda. Erinevais foorumeis viidati sellele kui "õudu-dubstepile", aga paluti kindlasti hoiduda seda segamini ajamast horrorstepi kontseptiga :A See oli koht, kus erinevate allikate ristviitamised ja ühe asjaga sellesama seletamised mu "raamatute" vahelt pulbitsevasse elukeerisesse vihastasid (foorumites kaevata on võrratult vähem lahe häkker ja rohkem noulaif kui seda on raamatukogus uhkelt oma uurimisi teha), pirateerisin endale Warpi alt sel aastal ilmunud Kanada duumsteppari Babe Rainbow` EP nimega "Shaved" ning asusin kuulama. Kohe oli aru saada, et horror ja dark pole tõesti sõnad seda muusikat iseloomustama. Märksa atmosfäärilisem ja vaheldusrikkam. Tärkamine, millega semmib kompav melanhoolia. "Shaved" muudkui mängis ja mängis ja ma ei suutnud stop`i vajutada, sest see oli lihtsalt nii ilus.

  EP nimiloole vändati väidetavalt 200 000 (kanada?) doltsi maksev video kah:




Hoidke pooltoonide ja -taktide suhtes silmad-kõrvad lahti, head sügise tulemist!

Wednesday, July 28, 2010

Magusaid unehägusid

Olen vahepeal reisinud ja autosid mõlkinud, praegu aga tagasi higises Karlovas, kus vähesed sellise kuumusega uksi lukustada taipavad ning mõned heatahtlike häkkerite kombel ukselinke kobavad, et siis tunda rõõmu? seesolemisest ja vaatamisest.
  Vaadake, ma olen viimase kahe kuu jooksul juba kahte vampiiri-unenägu näinud. Kui esimeses unenäos sõid vampiirid pigem lustakas võtmes mu sõpru ja hommikul tundus see mulle esiti pisut naljakaski, siis eilne peasees-seiklus oli tõsisemat laadi. Asjast: ma ei tea, miks, olin Belgias koos suurema inimgrupiga, kellest üks oli mu endine kirjandusõps. Meil oli vist lisaks ringivaatamisele mingi ühine suurem agenda ka, aga see kadus fookusest seetõttu, et õpetaja arvates pidanuks ma mingil suurel laval esinema, reaalselt oli mu mingiks gigiks juba maha parseldanud, aga mina ei händlinud pinget sugugi ja keeldusin kategooriliselt. Ta oli väga põlglik ja mina tundsin, et mu uhkust oli rämedalt riivatud ning hakkasin lahenduseks kohemaid üksi koju hääletama. Muide, niipea, kui olin teinud otsuse hääletama hakata, hämardus pilt kohe paar tooni. Ei mäleta kuidas ja kellega, aga jõudsin õhtuks ühte Prantsusmaa väikelinna, mis nägi õigupoolest pigem poolane välja. Loid ja inimtühi paik, ehk oli asi õhtutunnis, mis nüüd juba mitu tooni hämaramalt kohale jõudmas oli. Raha mul ei olnud ja telefoniarve olin ka endise õpetaja p#tsisaatmiseks ära kulutanud, niisiis pidin tasuta öömaja leidma. Ma ei kõndinud vist üldse, lihtsalt nägin üht pleekundmannavahukarva vana pioneerimaja moodi hoonet (aga tunne oli Prantsusmaa muudkui edasi), mille teadsin tühja olevat ning olingi sees. Tühi, täiesti tühi. Üleval oli suur saal, kus veel toolidki sees ning veetsee, kus hädal käisin. Tagasi alla jõudes leidsin eest väikese saali inimestega, kellega ma ei mäleta end rääkivat, kuid mõtted rippusid kuidagi keeleüleselt (või -aluselt) õhus, nii, et nende vahetamise kiirus oli suurem, kui kõneledes. Me mõistsime üksteist telepaatiliselt, me olime Grupp ja meil oli üks Mõte. See Mõte, mis mulle saali minnes osaks sai, oli teadmine halvast energiast, mis õhtul ümber maja koguneb. Keegi ei tundnud hirmu, sest see energia ei olnud kuidagi abstraktne, ta oli villitud konkreetsetesse ühikutesse, kehadesse. Akende ja uste taga kriipisid vampiirid. Mõnikord olen unes piisavalt kohal, et endale kogetava reaalsust eitada ja seeläbi unenägu saboteerida, aga seekord ma ei kahelnud ja toimisin vastavalt Mõttele, mis kätkes endas ka tegutsemisjuhendit kõigile saalisviibijaile. Teate neid tugitoole, mille jalad on allakruvitavad ning otsa poole kitsenevad? Mõnel on hõõrdumisvastased kummid ka otsas, et nad põrandat ei kriibiks? Järgmine pilt: ma kruvin neid jalgu alt ära, et teised saaks need otsast teritada ja seeläbi vaiu valmistada. Muidugi pole keegi meist enne kedagi vaiaga löönud ning kui vampiirid viimaks hoonesse tungida suudavad, torkame nende ihudesse enne südamehoopi veel mitmeid kogemata-auke.
 Edasi ma ei mäleta, aga selle unenäo õpetlikud momendid on kõige häirivamad: karta üksnes kehastunud kurjust, teha tugitoolijalgadest vaiu.
  Ma vist enam teile ei räägi, kui ma juhtumisi öösel napalmikeetmise ära peaksin õppima.

Thursday, July 1, 2010

Eile õhtul nägin kassipoegi, kärnkonna, pardipoegi ning Tolstoi tänava leget kiirvudivat siili, kellega mul lõpuks jälle rääkida ei õnnestunud. Kõik eilekohatud loomad olid nii armsad, et nad oleks vabalt võinud mulle pihku sittuda (k.a. kärnkonn) ja ma oleks neile ikkagi pluti-pluti teinud. Beib änimals so nice :)

Tuesday, June 29, 2010

Friday, June 11, 2010

ma ei taha, et keegi millestki valesti aru saaks

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast


bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja a
kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa)
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda


pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle
sest tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata


ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida
pole esialgu veel vaja läinud aga mis on praegu
blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja
hädadest eemal
mu süda on kerge


aga igaks juhuks
kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
vaadake
ma ei taha et keegi millesti valesti aru saaks

Monday, June 7, 2010

Soovitan fookuse hoida šõuelementidel.

Thursday, June 3, 2010

Tänna wägga

Kui Raamat ei oleks juba niigi poeketi nimest johtuvalt suure tähega kirjutatud, peaksin ma seda igal juhul tegema. Senikogetu põhjal (olgugi, et võib-olla leiate selle liiga põgusa olevat) võin väita, et need lipsud seal on omnipotendi kaliibriga, nad mitte üksnes ei tea, vaid ka Teavad. Lubage tuua materjali, mis seda väidet päris hästi, nagu aiapäkapikud aias, kinnitada võib. Tegu on vastusega mu labiilsele läkitusele, milles uurin tellitud raamatu saatuse kohta.


Tere!




Tänna Teid tellimuse eest.



Usun, et Teie karmaga on kõik korras.

Teie soovitud raamat "DOORS OF PERCEPTION" peaks meie lattu jõudma antud nädala jooksul. Kuna tellima seda raamatut välismaiste tarnijate käest, siis sellest tulenevalt on raamatu tarneaeg 2-4 nädalat.



Kui raamat jõuab Tartu Rahva Raamatu kauplusesse, siis saadetakse Teile sellest teavitav email.



Kui tekib küsimusi, andke neist julgelt teada.





Parimate soovidega,



Mees Suvanimi

Jaeveebi müügijuht

Friday, May 28, 2010

Girlz and boyz

Barbara Kruger (1956)



My lordship
My lancelot
My crusader for peace
My chairman
My guardian
My better half
My wunderkind
My quaterback
My baby mogul
My toy
My great artist
My sugar daddy
My ticket to ride
My jack of all trades
My prodessor of desire
My host with the most
My Dagwood
My Rambo
My Popeye
My pimp
My doctor
My banker
My lawyer
My landlord
My provider
My capo
My pope
My stickman
My ayatollah
My daddy

Friday, May 21, 2010

Lifti ootav väike tüdruk emale: "Ega me sellised targad ei ole, et siis me teame, kui pissihäda on!"

Tuesday, April 27, 2010

Vahtramäe Evil

Mulle on hakanud rõõmu valmistama see, kuidas mõned asjad lähevad, et tõesti jääda.
Aga.
Ma ei tahtnud teda emmata. Ma pidin. Teadsin, et vaid enda käte läbi võin ta teha jälle selle linna omaks.

Thursday, April 22, 2010

Kuidas kirjutada kuidas-kirjutada-raamatut-raamatut?

Friday, April 16, 2010

Aias sadas saia, taevast sajab mehi. Islandi tondid Taara taevas juba varsti. Silmad oma varvastelt ja võõrastelt tissidelt taevasse, võib saada nauditavat cloud art`i.
(Mu minimaalne öeldisekasutus tekitab mus mõnikord tunde, et olen noor Nostradamus ning mul jääb nüüd vaid katku oodata ning aadlikele horoskoope koostada)



Thursday, April 15, 2010

Rüüpan Rahva Viina pudelisse villitud õunamahla ja ootan sõjasõnumeid. (Twitter stylee)

Wednesday, April 14, 2010

Vägev. Mitte vägev nagu pits viina, aga vägev nagu keegi karjuks kanjonis.

Tuesday, April 13, 2010

Ma loen su mõtteid. Niipea, kui oled need kirja pannud.

Friday, April 9, 2010

Therre.


 
 Päeva kandev tsitaat Jaan Pehkilt: "Vanaema, miks sul nii suured kitsetalled on? - Eks ikka selleks, et sind paremini kitsetalled on."

Wednesday, April 7, 2010

Paint pakub...

...mulle võimalust supimehi dissida. See oaroog on neil päris hea, though.

Monday, April 5, 2010

Pahvak


Kevadlombid kutsuvad varbaid jooma. Jõgi ajab end laiaks, otsekui tahtes end võimalikult paljudele pakkuda ning meenutab mulle neid üha enam tuure üles kerivaid kiimakasse, kes Karlova kevadisi heliribasid, eriti öiseid, produtseerivad.
Neljapäeval sattusin läbi ussiaugu mitte liiga kaugesse minevikku, täpsemalt tubakaseaduse eelsesse aega. Linn oli tõtakam. Õlu oli nii külm. Vaatasime P. H.-ga liigsuurtesse punastesse tugitoolidesse uppudes Louie Digmani, sest aju laseb audiofailid paremini ligi, kui enne videot ka saab. Juutuubilapsed nagu me oleme. Digman oli sõbranna ühe sügise purjujäämis-soundtrackiks. Niisiis oli ruumis me ümber ja vahel natuke nostalgiat ja minu poolt annus esimest korda Amsterdamis või segasaunas viibiva noorlooma kohe-hakkab-asju-juhtuma`t. Mees ja klaver ja õlu ja kui tahes palju sigarette, saate aru. Tugitooli-seksdroogidjarokenroll.
Mehe võime laulu sissejuhatavatelt poolpäevakajalistelt anekdootlikelt pläkutustelt (kohati suurepäraselt stand-up`ilt) otse kõige haaravamasse muusikapalasse, mis tekitab näiteks tunde nagu ajaloo sügavaimad gängsterid astuks andekspaluvalt SINU poole, sukelduda, võlus mind kohe. Nagu märkis P. H., siis kõik see õlu, mis mehesse voolas, läks ainult paremaks, sellal, kui õlu, mida jõime meie, tegi meid lihtsalt purju. Tegi nii purju, et kaotasin asju ja jätsin meelega asju ja hommikul pää ütles karme asju. Ma vastu kobiseda ei julgenud. Lubasin edaspidi ussiaukudest eemale hoida.

Wednesday, March 31, 2010


See oli vist 2008. aasta, kui Tartu kunstimuuseumi viltune maja esitles Marco Laimre kahtlemata provokatiivset näitust "Väikesed puust inimesed väikeses puust linnas." Pean tunnistama, et kõik muu sealolnu on juba magusasse hägusse vajunud, vaid üks asi ei anna mulle siiani rahu. Möödas on kaks aastat, Emajõgi on vahepeal paar korda jääs olnud ja olendeid endale võtnud ja tagasi andnud ja ma küsin siiani: kuhu jäi Bill Offrights?
Offrights on suitsupakkidest peaga käpiknukk, kes viljeles Laimre näitusel vändatud videos uudset analüüsimeetodit, mida nimetati vist "neokriitiliseks põmmuks". Posthuumori kontsept pole mulle senini selge, aga võib-olla elasin ma seda Billi vaadates läbi: kogu videolõigu aja pildus nukk Tartu linnaga seotud klišeesid (a la "No ja see uus Tallinna Ülikooli filiaal, mis teil siia ehitati. Vaatan: inimesed lähevad sisse ja kõik tulevad magistritena välja!"), mis tegelikult naljakad ei olnudki, kuid ajasid ometi naerma seepärast, et ma olin ise naerukohti otsima läinud ja millestki oli vaja kinni haarata. Käisin ära, läks aeg, läks näitus ära.
 Ma tahaks näha Bill Offrightsi kambäkki. Offrights luuleminutisse, Offirights sarjadesse ja Offrightsile oma tookšõu! Neokriitiline põmm igasse päeva!


Eile õhtul Vikerkaarest Leonhard Koorti "Niismama" lugedes tabasin end tundmuselt ja siis juba mõttelt, et olen üles kasvanud nii ja selliseks, et tõesti vajan teiste lugusid (tekste!) selleks, et armastada.
Mussibloog ja fotobloog see siis ei ole. Hea, kui endal selge on, eh.

Tuesday, March 30, 2010

SIIT SAAB

Tere, võrguloomad ja need, kes juba sissesoolatuna räästa all ripuvad. Võite leida mind siit mustreid kudumast ja rastermolli andmast...alates nüüdsest. Luban müra minimaalselt toota, kuid igaks juhuks võite edaspidi siiatuleku eel fooliumi ümber pea keerata. Aitab ka energiavarusid taastada ja lisaks iluski on.
Klikkige end minema nüüd, ma pole veel päris valmis.