Wednesday, July 28, 2010

Magusaid unehägusid

Olen vahepeal reisinud ja autosid mõlkinud, praegu aga tagasi higises Karlovas, kus vähesed sellise kuumusega uksi lukustada taipavad ning mõned heatahtlike häkkerite kombel ukselinke kobavad, et siis tunda rõõmu? seesolemisest ja vaatamisest.
  Vaadake, ma olen viimase kahe kuu jooksul juba kahte vampiiri-unenägu näinud. Kui esimeses unenäos sõid vampiirid pigem lustakas võtmes mu sõpru ja hommikul tundus see mulle esiti pisut naljakaski, siis eilne peasees-seiklus oli tõsisemat laadi. Asjast: ma ei tea, miks, olin Belgias koos suurema inimgrupiga, kellest üks oli mu endine kirjandusõps. Meil oli vist lisaks ringivaatamisele mingi ühine suurem agenda ka, aga see kadus fookusest seetõttu, et õpetaja arvates pidanuks ma mingil suurel laval esinema, reaalselt oli mu mingiks gigiks juba maha parseldanud, aga mina ei händlinud pinget sugugi ja keeldusin kategooriliselt. Ta oli väga põlglik ja mina tundsin, et mu uhkust oli rämedalt riivatud ning hakkasin lahenduseks kohemaid üksi koju hääletama. Muide, niipea, kui olin teinud otsuse hääletama hakata, hämardus pilt kohe paar tooni. Ei mäleta kuidas ja kellega, aga jõudsin õhtuks ühte Prantsusmaa väikelinna, mis nägi õigupoolest pigem poolane välja. Loid ja inimtühi paik, ehk oli asi õhtutunnis, mis nüüd juba mitu tooni hämaramalt kohale jõudmas oli. Raha mul ei olnud ja telefoniarve olin ka endise õpetaja p#tsisaatmiseks ära kulutanud, niisiis pidin tasuta öömaja leidma. Ma ei kõndinud vist üldse, lihtsalt nägin üht pleekundmannavahukarva vana pioneerimaja moodi hoonet (aga tunne oli Prantsusmaa muudkui edasi), mille teadsin tühja olevat ning olingi sees. Tühi, täiesti tühi. Üleval oli suur saal, kus veel toolidki sees ning veetsee, kus hädal käisin. Tagasi alla jõudes leidsin eest väikese saali inimestega, kellega ma ei mäleta end rääkivat, kuid mõtted rippusid kuidagi keeleüleselt (või -aluselt) õhus, nii, et nende vahetamise kiirus oli suurem, kui kõneledes. Me mõistsime üksteist telepaatiliselt, me olime Grupp ja meil oli üks Mõte. See Mõte, mis mulle saali minnes osaks sai, oli teadmine halvast energiast, mis õhtul ümber maja koguneb. Keegi ei tundnud hirmu, sest see energia ei olnud kuidagi abstraktne, ta oli villitud konkreetsetesse ühikutesse, kehadesse. Akende ja uste taga kriipisid vampiirid. Mõnikord olen unes piisavalt kohal, et endale kogetava reaalsust eitada ja seeläbi unenägu saboteerida, aga seekord ma ei kahelnud ja toimisin vastavalt Mõttele, mis kätkes endas ka tegutsemisjuhendit kõigile saalisviibijaile. Teate neid tugitoole, mille jalad on allakruvitavad ning otsa poole kitsenevad? Mõnel on hõõrdumisvastased kummid ka otsas, et nad põrandat ei kriibiks? Järgmine pilt: ma kruvin neid jalgu alt ära, et teised saaks need otsast teritada ja seeläbi vaiu valmistada. Muidugi pole keegi meist enne kedagi vaiaga löönud ning kui vampiirid viimaks hoonesse tungida suudavad, torkame nende ihudesse enne südamehoopi veel mitmeid kogemata-auke.
 Edasi ma ei mäleta, aga selle unenäo õpetlikud momendid on kõige häirivamad: karta üksnes kehastunud kurjust, teha tugitoolijalgadest vaiu.
  Ma vist enam teile ei räägi, kui ma juhtumisi öösel napalmikeetmise ära peaksin õppima.

No comments: