Sunday, December 19, 2010

Ma võin sellest rääkida küll, sest olen nii tugev

Nimelt, ma olen viimased kaks päeva nutnud, sest päikesekiired lumes teevad silmadele haiget, õues ei ole asu ja toas matab hinge. See talv algas liiga vara, nüüd saan sellest aru, sest tavaliselt tunnen jaanuarilõpu päiksepaiste üle suurt rõõmu, praegu olen lihtsalt väsinud ja tüdinenud ning ootan aega, mil saaksin öö läbi akent lahti hoida, et loid linnatolm vaikselt mu tuppa ujuks ja tänavate hääled märku annaks, et ma ei ela päevavalguslampide all kusagil linnupuurilinnakus.

Thursday, December 16, 2010

"See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." - Tõnu Õnnepalu, "Paradiis"

Sunday, December 12, 2010

Ühiskondlikust olemisest

Kui kusagil on miski räme nois, leidub ikka keegi, kes ütleb:
oo hei sry näe minu telefon heliseb (juba võtangi vastu hehe)

Friday, December 10, 2010

Karlova uksed

Tahtsin veel rääkida Karlova ustest, mis võivad olla küll suletud, kuid enamasti mitte lukustatud. Karlova on ju tegelikult pisike, kui te natuke siin-seal mujal ringi olete vaadanud, aga ometi on ta piisavalt suur, et mõnikord uks muretult lukustamata jätta, sest miks peaks keegi tahtma mulle või mulle või mulle (vahelda siin lugedes nüüd feminiinseid ja maskuliinseid hääli, eks) tuppa tulla? Noh, mina tean vähemalt üht põhjust ja see polegi mitte himu kellegi asju enda omaks teha, vaid märksa lihtsam ja tungivam: õues on külm. Ja neil, kel pole mujal kui õues olla, on vaja mõnd avatud ust. Aga enamasti vaid ühest lahtisest uksest ei piisa. Mõne taga võib olla kuri koer, mõne taga küll kutsuv koridorivaikus, ent selle illusiooni purustab peagi naabrivalve või ehk prügi välja viima sattunud majaelanik, kes politseid mainib ja käe bravuurikalt puusa lööb.  

Ma olen aru saanud, et meie maja on igasugu külmapagulaste jaoks üks avali paik. Kord õhtul koju tulles kohtasin trepikojas üht horisontaalset põlevsilmset kaltsukubu, kes oli endale rahulikult juba aseme üles teinud ja lasi nüüd unel hea maitsta mu korterinaabri kondise jalgratta kõrval. Teinekord jälle olla kolmandal korrusel, kus leidub ka mitme korteri ühiskemmerguid, ühe sellise lävel pundunud onu hommikusel sussilohistajal kuse tagasi põide ehmatanud. Ma arvan aga, et varsti ja vähemalt kevadeni on siin kõik jälle vaikne, sest sõna levib tänaval kiiresti. Ma arvan nimelt, et pudelirahvas hakkab pikapeale aru saama, et kui nad just mõne ahju ette pikutama ei pääse, ei ole mõtet meie majja nina pista, sest see võib filigraanseid jääpurikaid kasvatama hakata. Ausõna, ma palun hommikuti mõttes oma põit, et ta veel natuke tubli oleks ja ma ei peaks kempsu külmetama minema. Õnneks toas on ahi ja tee ja sooja heli vibreeriv Saratovi külmkapp.

  Tahtsin rääkida Karlova ustest ja lõpetasin oma asjade loeteluga. Tahtsin Õnnepalut teha, a kaurkenderdasin hoopis. Ma võin proosat elada, aga mitte seda kirjutada.

Thursday, December 9, 2010

Vist õhkub tervest mu olemisest praegu mingit vanainimeseväsimust, vähemasti ma ise tajun seda. Samas toimub mu ümber praegu üks suur avardumine, juba argiseks saanud inimesed avavad end oma värskuses ja ilus ning mina ei tohi oma linnatüdimusel lasta sel kaotsi minna.