Friday, December 30, 2011

vedelikesseastumiseaja eel

et nii teie kui te sõbrad võiksid homme reipalt sammuda (ja jõuda koju äraropsimata kingade-kleitidega)

head uut aastat!



30.

jälgisin täna kassi, kes vahtis oma padjamäekurust, kuidas hantlid mu kõverduvate-sirgenevate kätega üles-alla jõnksusid. looma pea käis mu käte rütmis, lugesin kokku, 23 korda. alles siis lõpetas kass kaasajõnksutamise ja vaatas mind näoga, mis väljendas ülimat pettumust, et need hantlijõnksud olidki vaid hantlijõnksud ja kui kahekümne kolmandal korral midagi uut ei järgne, siis ei juhtu seda küllap kunagi. kui suurepärane lootmise ja loogika vahekord.

Thursday, December 1, 2011

leht on ripakil ja ootab kaaperdamist...või on see juba juhtunud?

sa ei võigi teada

Wednesday, November 9, 2011

BODY HEAT

kaks asja

need on haige olemine ja töö otsimine, mis mind praegu niiväga vaevavad, kuid millest ma ei saa välja ilma põdemata kuni pole enam, mida põdeda ning otsimata, kuni on leitud.





---

ÄRA RAHUNE, OTSI MUUD

Monday, October 31, 2011

vanast Vikerkaarest

ole neetud sa kaevude röövel
igal õhtul ligihiiliv ja tasaselt laulev
kui kärkides ära sind ajada tahan
jäävad hirmutushelid kurku kinni
ja hommikul kõrbe ainumas kaev
on tühi kui pilvitu taevas
sa tuled vaid siis kui ma sind ootan
kui tean su tulekut
ja sina juba mu ootusi ei peta
ja pole sa veel kunagi nende tuhandete aastate jooksul
kui mina siin seda kaevu valvanud olen
läinud minema veeta

ja nüüdki seisan oma koopa suul käed hoidmas kaigast
millega sind tappa mu igavene ustav kiusaja
kuid käed ei tõuse sind lööma
sest siis oleksin üksi
igaveseks


-Ringo Ringvee


kirjutasin selle kunagi Vikerkaarest märkmikusse ümber ja nii said kaotsi - juhul, kui neid oli - kõik suured algustähed ja kirjavahemärgid, joonduski pole küllap see, mis originaalis.

mitte, et keegi mult pidevalt küsiks, mis mu lemmikluuletus on, mitte, et keegi seda mult üldse küsinud oleks (muide, inimesed tihtipeale tsiteerivad tekste peast ja nimetavad neid oma lemmikuteks. minu lemmiktekstides ei ole seevastu midagi vaimustavat, mul oleks imelik neid tsiteerida ning olen suuteline nende olemasolu pikaks ajaks täielikult unustama. kuni kohtan neid juhuslikult taas ning juhtub see, mis alati neid kohates: nad liigutavad mu olemust, või õigupoolest taastunnen ma igal selle teksti lugemise korral seda esimest liikumist minus).


see siin ongi vist mu lemmikluuletus.

Saturday, October 15, 2011

pered snom

jalavann ja






floaty boaty on the river




Saturday, October 8, 2011

a tead

mu arvuti klavv on sodi, st. pean mõned vokaalid ja suurema osa konsonantidest copy-paste meetodil veebist importima, kujutlege, vaevaline! sestap piirdun hüüatustega.





täna õhtul genklubis!

 

Thursday, September 29, 2011

klaarim






alles eile õhtul sain ma päriselt aru, kui võõras olen tallinnas kogu aeg olnud. jeerum, jeerum, jeerum, siin linnas on võimalik nii palju rõõmu tunda!

Saturday, September 24, 2011

tundub, et

olen järgemisi endale liigsuuri suutäisi ahminud ning selle tulemus, küsite? noh, ma istun üksipäini õismäel sõbranna korteris ning asun kohe, mõistagi kohe-kohe kirjutama räpilugu heeringast. mitte sellest, kes kuival maal elas, vaid sellest, kes kaldale triivides otsa saab, roiskub ja helendama kipub.

oot-oot.

Saturday, August 27, 2011

femcee

pum-pump up the volume












pärast viimast postitust olen jälle jube palju grime`i kuulanud ja kui vahepeal olin arvama hakanud, et femcee on pärast oma kõrgaega 2000. aegu aeglaselt välja surema hakanud, siis nüüd tõstan käed üles ja tunnistan, et olen eksinud. grime`i soojast üsast on neid nüüd juba terve armee välja hüpanud ja nad ei taha oma suud kinni hoida & pole põhjust ka: tasemelt on nad üle aegade ägedad. ohh, ja shystie on tagasi! mõnda aega juba, aga vahepeal õdusalt lohvisse kaevununa jäigi mul märkamata (hüpnagoogiliseks nimetatakse küll vaid üht suunda sellest, ent üldjoontes kehtib määratlus kõigi lo-fi võrgus kiikujate iseloomustamiseks). jäi märkamata SEE:








luban ühtlasi, et kirjutan lähemal ajal veel lähemalt femceede vahekorrast grime`i subkultuuriga jpppppppm. oma sisekaemusi olen otsustanud lakata siin vahendamast, sest olen nimelt otsustanud seda vana ja eksklusiivset ühele ainsale sõbrale oma maailmast rääkimise asja proovida. aga et siinkirjutamist jätkan ikkagi ju mina, ei jää teil helena-doos ometi saamata. cheers!

Monday, August 8, 2011

Celebrate, regulate

Üks teatud osa grime`ist  paneb mu ikka veel heldima. Näiteks seesama boy-better-know-meeste 2007. aasta album Roll Deep`ina "Rules and Regulations". Nii puhas UK klassivahe-hingevalust kantud sellesama overcome: kompromissitu, kare ja lüüriline.


"These MCs don`t realise what they say into the mic comes out of the speakers." - Skepta

Thursday, July 28, 2011

"Inimmõtte jaoks eksisteerib ainult see, mis kuulub mõnesse tema keelde. Näiteks kujutavad puhtfüsioloogilised protsessid, nagu seksuaalkäitumine või alkoholi mõju organismile, endast füüsilist ja füsioloogilist reaalsust. Kuid just nende näidete varal tuleb ilmsiks oluline seaduspärasus: mida kaugem oma olemuselt on mingi valdkond kultuurisfäärist, seda enam tehakse jõupingutusi, et teda sellesse sfääri viia."

Juri Lotman, "Kultuur ja plahvatus"



 
                                      Reefer Madness (1936)

Tuesday, July 26, 2011

eesti karaokemeister kõrgushüppes

it`s a mashup-noon 

Wednesday, July 20, 2011

chalayan pariisis



moekunstnik hussein chalayan avas hiljaaegu pariisis (the closest it can get) musée des arts décoratifs`is  näituse nimega "hussein chalayan: fashion narratives". tuleb enne 21. novembrit end vist pariisi kohale venitada: viimati olin nii erutatud enne orlani näitust tallinnas, aga viimase puhul uskusin haipi ja olin pärast pettunud (nagu tarbijal ikka juhtub).

minu jaoks on chalayani tööd parimas mõttes postmodernsed, ajastu orgaaniline peegeldus, seejuures viimistletud ja sellisel määral "valmis", et ei karju kellelegi näkku ega tao pähe "anna tähendus" haamriga.

oh, ja olles ikka veel asimovi robotite-sarja lummas, tundub, et just midagi sellist võiksid vabalt kanda ka planeet aurora ülipikaealised maa-põlguritest kosmosearistokraadid.













ahsoo, ja muidugi phanta rei & vaadake 1) chalayani 2007. aasta kevadkollektsiooni kleite ja 2) 2009. aasta liisi eesmaa niii-iii kaua ajakirjanduses nämmutatud diskokerakollektsiooni, mida ei saa pidada ei chalayani tsitaadiks ega parafraasiks, sest eesmaa on võtnud chalayani hülemorfest ainult vormi ja sellele diskokerasid ja girl-powerit kulbiga sisse söötnud. tulemus on väikerahva moesõprade eneseuhkust kõditav, I know. aga mis värk eesti moetööstusel jumestuskreemiga on? alati on seda modellide nägudel näha.


                                                    

poiss on mees



ehk sünniaasta on vaid number (1991)

lugu pole enam kuigi uus, aga et see ongi üks uudsusega mitterabamise blogi, siis on kosher. cheers!

Tuesday, July 19, 2011

rumlaufen

vaatasin täna raamatukogu filosoofia- ja arstiteaduseriiulitel ringi ja siis jooksin juba üle kogu ruumi: sport! biograafiad! usuteadus! HAHAHAHAAAA! nagu ma siin aeg-ajalt ikka teen.
näiteks leiab esmamainitud filosoofia riiuleilt ühe jungi ja siis teoseid nagu "maailma põnevaimad kohtumised tulnukatega" ja "kristallkuuli saladused 10 minutiga", kui nimetada mõned skolastilisemad. kes aga muidu pelgaks laenutada (ja külaraamatukogudes teinekord ikka peljatakse) raamatut, mille esikaanel on vist naistekondoom ja pealkirjaks "SEKS", võivad käe arstiteaduse riiulile sirutada ja oma parima erudiidi- (näeh, erudeeritud ja erudiit, eksole, erudeet teeb sulle pärast peksa)naeratusega, mis üldse ei janune teada saama haigutavast toonekurest ja pitskindafrotaažist, selle teose oma kaardile skoorida. 

KÕIK ON KÕIK!


mul on siin üks austaja ka. ta helistab päevas mitu korda ja palub, et talle mingeid raamatuid otsiksin, siis sõidab oma mossega üle kaunilt hooldatud muru päris treppi  ja majja sisenedes teatab kohe, et nägi mind jälle unes ja vahib seejärel tõsisel ilmel mu tisse. mis oleks päris heidutav, kui väikeseks tasakaalustavaks faktiks ei oleks mehe kaks karku, ilma milleta ta püsti seista ei saa.

siin külas kus ma elan, siin on ka üks surnuaed. ja sellel surnuaial on muidugi ka vaht. täna käis surnuaiavaht raamatukogus (ma ei ütle, mida ta laenutas, aga kui pakute, et anekdoote, siis see pole üldse naljakas) ja rääkis, et kuna ruumi on kalmistul vähe, tuleb hakata juba alla 150 aasta vanustele haudadele peale matma ning üht sellist üles kaevates (sest vanad luud tuleb enne ju eest koristada) tabas ta labidaga 130 aastat vana lapse kolpa ja enne kui reageerida jõudis, lõi selle puruks. 

see meie küla. siin on nii palju ja tehakse kogu aeg midagi, aga ma tean sellest kõigest nii vähe. seda põnevam on, kui keegi jälle tuleb ja räägib. et on nii ja ega sa niikuinii ei tea. sest kui teaks, siis oleks ju kõik nii päris ja tõsine ja üldse mitte huvitav, peaks sekkuma ja soovitama. aga ma ei tea ja nii ma kuulan.

see meie küla !

Friday, July 15, 2011

tuli peale ja ei lähe ära

ÜLIVÄGA igatsen praegu tartusse, isegi kõiki neid teinekord nii ärritavaid põhitüüpe! hüva ja muna ja näiteks seda venda, kes alati zepi maxima ja aura keskuse vahel valvet peab & igikilk peas kõige vohavamate viisakusvormelitega suitsu ja raha pommib. selliste konstantide valguses saan alles aru, kui palju ma ise ajas muutunud olen, kuigi eelistasin varem endast mõelda kui muutumatust - mis on kurb, ma tean, aga ma tõepoolest pidasin end juba 18-aastaselt selle maailma jaoks liiga vanaks. enihuu, varem hüüdis mees mulle sageli juba kaugelt reipal toonil: "hei, noormees!" (dreadlocks, kapuutsikas, teksad), mõnikord oli toon õõnsaksvõtvalt lipitsev ja epiteetidega keerati vint mitu korda üle: "tere, kaunike, väike preilike, vabandan, et teid tülitan, preilike." (kleit, kingad, huulepulk), teinekord jälle sügavalt sugereeriv: "tere, ilusad noored, kaunid armunud noored!" (suva outfit pluss urms). mind häirib selline lillede sisse torgatud pomm(imine), kuid natuke hea on see personaliseeritud pealeajamine ka, just nii palju, et mu mälukataloogis näib see mees tõesti mingite mu päris isemoodi eluperioodide atribuutikale viitavat ja see omakorda lubab neile perioodidele ka kergemini ligi saada, see viisakus ilma viisakuseta ja soovimatus ühtegi nägu talletada teeb temast palju usaldusväärsema allika kui mu sõbrad, kes võivad olla lõhkiminekuni taktitundelised ja kelle jaoks võivad mu jubedad tädimeigid ja ürbid jäädagi huvitavaks. oh, kuidas ma sellest tüübist praegu lugu pean ja kurat, ma tean, kuidas ma talle jälle vastu lõugu anda tahan, kui teda ükskord jälle maxima ees endale lähenemas näen. samas olen vägagi ootusärev võimalike uute kasutuselolevate ütete osas.

mis puudutab tartu-igatsust, siis tundub mulle, et ma kujutan teda viimasel ajal juba sügisesena ette, vihm-värvilised-lehed-uuedvanad-sügissaapad. suve on nüüd olnud juba küll! või on need mõned eriti suurepäraselt veedetud suvepäevad mu juba külluse piirile viinud. ja need lugematud ükskõikmille reklaamid, mis kõik ülistavad mingit linnaespriiga (khm khm) malevanooresuve, kultiveerides seda "suvel ei ole keegi linnas" angsti ja nähes kogu aeg nii kid-rock-all-summer-long välja. sel aastal ootan oma pamp-selga-reisiga ka vist sügiseni, sest kuigi need suvised maailmarahvaste diasporaad igal pool on ju vahvad ka, tahaks natuke rohkem rahu. mida mu reisimisviisi arvestades on niikuinii raske saavutada. ma mõtlen: autojuhtidega pean enamasti ikka mingis kollaažkeeles suhtlema, teiste rändurite puhul (kui nad just mõjuvat põhjust ei anna) rakendub sama skeem vastastikku päris automaatselt ja seetõttu võib päeva lõpuks just tähtsusetu mula ajamisest väga väsinud olla. niiet panused sügisele. kuigi mõni päev on selline ikka ka, mil inimesed tunduvad lahedamad kui õhk.
 

Thursday, July 14, 2011

play cool when you get there

             naiselik nimbus

             mehelik (l)embus

ehk juu jääbi jaoks ei olnud raha, aga kiviaia tagant vibratsiooni(i)de(e) kinni võtmist ei saanud keegi meile keelata

Tuesday, July 12, 2011

eile õhtul avastasin, et külaliste (kes, kahtlustan, pärast mu elutoadiivanit kiropraktiku halastavat paikaragistamist vajavad) lahkumisest tulid punased sõstrad ja üldse on kõik vähegi küpseda võiv kraam aias omale värvid saanud. vaarikad on valmis ja tikrid pehmed, kurgid näevad välja nagu suvikõrvitsad ja veel kohtasin lillepeenras terve vutimeeskonna jagu moonikupraid. tundsin end korraks päris rahutuna ja püüdsin siis mõista, miks.
mulle meenus, et ida-virumaal vanaema juures olid ka kunagi akna all moonid kasvanud, üldse oli see kombeks ses aedlinnas, kus ida-viru vanaema elab. nagu nüüd on kombeks neid enam mitte kasvatada. selle muutuse põhjus tegi mind viivuks muhu moonikuparde ees seistes ärevaks. sest igal aastal moonide valmimise aegu uitasid väikses ida-virumaa aedlinnas ringi kilekottide ja nugadega noored kõhetud inimesed, mütsinokad silmil ja teinekord lõikasid seemnepaunad jooksu pealt maha. kord vanaemal külas olles lasin pilgu vist igavusest (mida lapsena sageli tundsin) uitama ja nägin kaht eemalduvat kilekotiga moonivarast ning nüsitud lillevarsi. ilmselt otsustas vanaema veidi pärast seda, et kohtla-järve kupraturistide jaoks moonide kasvatamist ei teeks küllap sugugi kergemaks oma mandi eest pisut raha küsida või mõnelt noameestest uurida, kas neile tõepoolest moonisaiad niiväga maitsevad. nii ta magunad oma peenrast välja kaevaski ja samuti toimis suurem osa selle aiakestega elamurajooni elanikest. tõtt-öelda polnud ma moone oma liikumisi ja elukohta arvestades eriti näinudki, kuni eile õhtul siin muhus tõesti tundsin, kuidas mingi imelik vana tabu must läbi jooksis. jooksis läbi ja ära, lahti sain.

nagu võib-olla juba mõistnud olete, suudan praegu pakkuda peamiselt agroromantikat ja hõllandusi, ma tavaliselt teen nii, kui mulle on antud tohutult aega ja sellega seoses vaid üksainus koht. ega õlugi ju kääriks, kui ta vabalt ringi voolaks.

Tuesday, July 5, 2011

""Mulle nii meeldib siin laudas elada," ütles Wilbur. "Mulle meeldib kõik meie talus."
"Loomulikult meeldib," ütles Charlotte. "Meile kõigile meeldib.""

E.B. White "Charlotte koob võrku"

see on

kolmas nädal muhumaal. tõusin täna hommikul kell seitse ja see oli mu jaoks tohutult vara. ajasin ratta tööle jõudmiseks pöördesse, ent juba külatänaval pidin seisma jääma, sest üle tee voolas ja voolas herefordi veiseid, suuri ja päris tillukesi. kui nad kõik olid möödunud(kannul vitsaga tsikk), selgus, et teisel pool voolu olid uudistanud kaks inimest. teismeline poiss ja vanem naine. viimane märkis, et oli varem kuulnud, keegi andis vihje, et seal-kell-see-ja-see-lähevad-veised-üle-tee & ega midagi, kiire äratus, riidesse, ratta selga ja näedki maagiat toimumas.

mis puudutab aga varast tõusmist, siis olen rõõmus, et nüüd vahepeal tööl käin ja kell seitse voodist välja ronima pean: hommikujahedus ja taimede lõhn teevad selgeks pea, mis muidu nii pikaldane klaaruma on.

Monday, June 6, 2011

aitäh

minu tänane tänu läheb merilinile, kes laenas mulle oma raali, et saaksin hiljemalt homme õhtuks kõik oma kirjatööd tehtud. mul nimelt ühtegi töötavat arvutit praegu ei ole ja nii ongi mulle sobima hakanud. aga ma ei valeta teile - nii raske oli olla teiste inimeste pinnavirendustesse piilumata. esialgu oli tund aega (sic! sic! sic!) raske, siis pool päeva ja siis hakkasid riiulitel lebavad raamatud jälle kuidagi sellisel viisil kätte, et ajataju hakkas sulama. mitte eesmärk, vaid vahend, te ütlete. aga milline vahend! mugavused on ju ellu kutsutud, et inimestel oleks rohkem sõltumatust, kuid päris nii see ei tööta. iga uus mugavus edasi on nagu maanteepost teel habiseva meelerahu poole, pidetu pidetu trall, mis laostab kõik sellel osalejad. mis perse on X elukvaliteedi saavutamine? ja milline ebard peaks olema selle hoidmine? lubage, ma pole sugugi mingi demolition derby tsikk, ei taha üldkehtivaid väärtushinnanguid laiali tõmmata, kuid elu sees ei õpi ma vist mugavust hindama, sest kogen iga päev selle inimhinge nihestavaid ilminguid.

aga ma tänan sind, merilin, et lubasid mulle selle mugavuse siin möliseda ja mugavuse semestrilõpus hindeid skoorida.

Friday, June 3, 2011

jumalast veres

et ma pärast käesoleva aasta juunikuud nüüd pikemat aega midagi ei avalda (põhjused veerevad eel ja järel) ja lisaks ei evi mingitki soovi järgnevat luuletust (-kaunis vanake juba-) üht või teist moodi rahaks teha, lubage mul see nüüd siia postitada. tibu-tibu ära näita.

 

mis, jumalat oma südamesse võtta?
mul pole talle kahjuks enam ruumi
tead, ma võtan kogu aeg jumalast suvalisi asju südamesse
viimati saigi liiga palju võetud
ma sellepärast kinnimajja sattusingi
aga ilma jumalata päris ei saa
eriti siin jumalast maha jäetud kuudis,
kus huntidele pole jäetud isegi tükikest kuud,
mille poole uluda,
nagu mu maksupetturist kongikaaslane ikka ütleb

ega ma pole kunagi jumalat eriti otsind
tegelikult lebas ta terve mu esimese siinolekuaasta
vaikides jumalast suvaliselt voodi all kuni
külla tulnud minia mulle kätte näitas
jumalast hea mõte kusjuures
nüüd on jumal mul alati kaasas
jumal reisib mul veres põhimõtteliselt kogu aeg
kõige rohkem tundsin seda eelmisel kolmapäeval,
kui ma kongikaaslase naise toodud koduaiatubakat
koos veel kahe siin jumala leidnud mehega johannese evangeeliumisse keerasin
sa kurat, jumalast terve evangeeliumi tõmbasime ära
täna juba pauluse esimene kiri tessalooniklastele
ära suitsetatud sai
varsti saan piibli läbi töötatud
aga saatsin juba krishna teadvuse kogudusse kirja
saadavad mulle sealt bhagavadgītā
siis jälle paar kuukest mureta

ah, et kas pühakirjavahetus võõristust ei tekita?
noei, üks jumal kõik
kõik suitsetan ära

Saturday, May 21, 2011

taimed tahavad õue!

praegu

istun oma tegemata koolitöödest moodustuva mäe otsas ja vaatan alla sellele, mida tavatsesin oma eluks nimetada. teha on jäänud veel need kõige igavamad asjad, mis ometi on selgelt olulised, sundides mind oma ninakast toimlemiseks hetkeks pausi võtma. samas tunnen, et ammutasin eilsest välitööst (mille diktofonilinti hiljem kodus kuulates pidin infopiisavalt jõudu, et selle nädala lõpuks asjadega ühele poole saada.


see pilt on tehtud elvas väikesel väerajal, mille läbimisest teeksin meeleldi oma igahommikuse rituaali (koos kiire suplusega metsajärves), kui bussisõiduga kõrgele taevasse sirutav päike mind enne kohale jõudmist läbi aknaklaasi letargiasse ei kiiritaks.

Sunday, May 8, 2011

oh &

ja seda filmi soovitan (& ka sellele aluseks olevat samanimelist 1975. aasta dokumentaalfilmi)

ma langesin esimesel tartu maratonil

soovides urmasele tõestada, et eileõhtune genklubi minus sugugi pohmelli esile ei kutsunud (mis ei olnud siiski tõsi), tõusin hommikul äratushelina peale kell kuus ja viimasele ajale omaselt kloppisin valmis ka omleti. et päev mu jaoks sedavõrd vara algas, oli mul küllalt aega, et une poole viltune keha kenasti sõlmedest lahti siluda ja vett juua ja pissil käia ja vett juua ja sittuda.
aga kui end juba karini kõrval 10 km ühisstardist läbi tolmupilvede nii rohkelt tõuse kui langusi embavat teejutti litsusin (tundes end kui noor vasikas), sain aru, et pidanuks end korralikult rehüdreerima, ei, hoopis eile oma hõrku maratonikorpust (st keha, eks!) korralikult toas hoidma. ja nii hakkaski juba kolmandal kilomeetril pistma ja neelud vee järelegi sagenesid iga saja meetriga, mis mind joogipunktile lähendasid. et mu t-särkki ütles(ülejäänud sõnumile kinnitatud stardinumbri tõttu): "you can`t have manslaughter", poleks ma saanud end tõsiselt võtta, kui väheke jalutanud ei oleks. mis, kui päris aus olla, tundus alguses heidutav, kuid tõusudest üles jalutades männilõhna nuusutada, maastiku ilu peale vaadata, kuulata linde ja iseenese hingetõmbeid - see oli suurepärane. muidugi oli mulle kui esmaosalejale vajalik pidevalt kaardistada, millises jooksjategrupis liigun. põhiliseks sai kooslus kõhukas mees mustas mu ees - kõhn vanamees selja taga, sekka tsikke, kelle riided maksid vist sama palju kui ma iga kuu palka saaks, kui ma kaks korda rohkem kohal käiks. kuigi paks mees ajuti kõõksuvaid hääli tegi, leidis ta enne lõpukilomeetrit siiski oma kiirendusnupu ja enam pole ma teda näinud. finišis lasti juba ammu peeneks, kui kohale jõudsin, paiskus kogu grillisuits mulle oma lihalõhnade miksiga näkku ja võitlesin, et seda ajaloolist hetke mitte täis roopida. ei roopind. hoopis silmasin mind juba ootavat karinit, kes oli juba kümme minutit varem finišeerinud ja tegi nüüd ettepaneku suppi sööma minna. üldse: kui kiiresti võib su ebaharilikult madalale kaloritasemele joostud keha pohmellile ära teha ja õnnistada sind hetk pärast roobidilemmat kõige parema söögiisuga! salvesti supp ei ole ealeski nii hästi maitsenud, ausalt!

ei olnudki vist langemine, kui pealkirja juurde tagasi tulla. mõneti siiski, sest arusaama endast kui vägisest, kes suudab hilisõhtuni veini ja õlut läbisegi juua ja kellele hommikul piisab lonksust veest ja tossudest jalas, et pikamaajooks ilma heitlemata lõpuni joosta, noh, seda arusaama enam ei ole. selle asemel ma tunnistan, et kipun oma keha ja mõistust kordamööda ülehindama, aga...et see mind seekord maratonikogemusse armumisele välja viis, olen ma lõppeks siiski üks rõõmus inimene. so. I fell for the marathon.


btw, täna vaid üks tund ja kuusteist minutit ühes mõne sekundiga pärast 23 km starti juba finišisse sibanud kaks etioopia onu lõpetasid jooksu kiretute nägudega. easy money.

Friday, May 6, 2011

musike

ahsoo. see ka veel.





star slingeri reemiks sellestsamast (tuntud kui "may i walk with you") on  umbes midagi sama fenomenaalset kui see, mida rjd2 kunagi jean-michael jarre`i "equinoxe" neljaga tegi, st näpistas õige pisut, väike temponihe ja kuulajad ohhetavad ja kilkavad, millised heliloome geeniused me kaasajal elavad. mulle kõnealused reemiksid tohutult meeldivad, kuid on siiski võrreldes täiesti omanäolisi narratiive kujutavate originaalidega pisut liiga urbaanne manna.

naabritüdruku rõõmukillud

ehk tere päevast, täna tahan olla su naabritüdruk (mõnele teist ju olen ka) või trennikaaslane (kuigi see viimane nõuab kujutlusvõime natuke suuremat rakendust) ja rääkida aeglase päeva rõõmudest. kuidas täna midagi eriti ei toimu ja kuigi teha oleks palju, magasin hoopis kaua, tegin omletti (paprika-hapukurgi, nagu anett õpetas, lisasin veel basiilikut ja suitsuvorsti omast fantaasiast ja olen tulemuse üle nii rõõmsalt imestunud, et lööks käsi kokku, kui ma elaksin näiteks mõnes nunnus valgeklaaripuudega talujutus) ja nüüd võtan kätte raamatu, mis seob mind eilse õhtuga ning juhatab kätte põhjuse, miks oli ülepea vajalik see pikk magang. nimelt esitles vahur afanasjev eile vanemuise tänaval ühes teatud keldris oma brüsseli(-)elust rääkivat raamatut "minu brüssel" ja pärast pisut kohmakat (seda mitte autori oskamatuse, pigem vist stiilipuhta viitsimatuse tõttu) esitlust sai igale kohalolijale osaks pudel maitsvat blegia nisuõlut. aga see oli minu jaoks juba jäämäe tipp.
(kõigepealt, ma ei tea, kas lihtlabase purjujoomise jaoks on vaja üldse sellist narratiivimudelit pruukida)
sest enne laekumist kirjanike maja krüpti, milleks see kelder lähemal vaatlemisel osutus, parastasime (vrdl. parandasime, parendasime) agnesega pirogovil õllega aega, piieldes aeg-ajalt üle tee seisvat lossi 3 õppehoonet, heldimus silmis. enne veel toimus nooruse galeriis aga üks linastus, mis õigupoolest oligi agnese linnasviibimise põhjuseks: ta nimelt tõi filmi. selle filmi:



kuigi nukra alatooniga, siiski väga positiivne ja inspireeriv film ühest mehest, kes armastab värvilisi ülikondi ja peab inimesi piisavalt headeks, et nendega oma autfitte jagada.

oh. aga et peale minu ja kõrgema kunstikooli inimestest korraldajate ja agnese oli kohal veel vaid kümme inimest (ja et miskipärast üldse veini jagati), siis võtsin vastu mõlemad mulle pakutud klaasitäied valget veini. ja et kõhutäitele ma varemalt mõelnud ei olnud, astusingi filmi lõppedes õueõhu kätte ja tundsin, et olen juba täielikult andumas sellele klaarile kevadõhtule.

& täna loengi seda raamatut (mille urms mulle kinkis -aitäh!-, oli autorilt pühendusegi küsinud, sai ka: HELENILE), jalad akna poole, ning tunnen head rammestust ja rõõmu oma tänase jõudeoleku üle. muide, loodan, et ei ole liiga hilja kõrvitsa- ja arbuusiseemete muldapanekuks, sest sel aastal tahaks seda ema kõrvitsa-jõhvika kissellikuningat muhus järgi proovida. oma kõrvitsaga :)

Monday, May 2, 2011

Juhindusin eile tarbijana Eesti Hambaarstide Liidu soovitusest ning ostsin suuvee, mis osutus oma ilusast mäestikujoasinisest toonist hoolimata kõrvahargimaitseliseks.

Saturday, April 30, 2011

labidaga

minu tänane tööpõld oli pojengipeenar. teate, mulle pojengid tohutult meeldivad. eriti jahedal maikuulõpuhommikul, mil õied on kastesed ja hiljem päeval, kui nad vahivad päikest kogu oma loomulikus lihavuses.


täna kohtla-nõmme vanaema juurest jõhvi mikrorajooni sõites pidin kõvasti kõrvu pingutama, et kuulda, mis raadiot bussijuht kuulas. uskumatu! sest ma olin seda diskreetset mussipõksumist nii endastmõistetavaks pidama hakanud, juba unustanud, et enne seda kui sebe konkursi võitis, pakkus ida-viru linnadevaheliste sõitude teenust angirase-nimeline firma. selle bussipark koosnes valdavalt marsruuttaksodest.angirase bussijuhid olid eranditult venelased ja kuulasid kõige kirjeldamatumalt jõledamat tränunni sedavõrd valjult, et vestluse ülalhoidmine kõrvalistujaga sageli vaevaline oli. sõidu lõppedes tundsin end alati läbi raputatuna ja pohmelsena (kuna onude sõidustiil oli koherentne nende muusikamaitsega), nagu oleks rumeenia pulmas kontvõõraks käinud.
see võib olla tühine tähelepanek, kuid tahan viidata sellele, et ida-virumaa elu võib tunduda lootusetult läbivalt veenmatult trööstitu neile, kes on mujalt; neile, kes on siitsamast (keda mina küllap vaid veerandkohaga olen, sestap ka pidevalt imestunud siin ringi käies), on praegune elu võrreldes veel viie aasta tagusega vaat et elamisväärne.

Friday, April 29, 2011

meeliskelu sotsiaalsetest konstruktidest

eile õhtul, selle asemel, et ühel (tasuta ja vabalavaga, for the record tarbijate jaoks) luuleüritusel üles astuda, astusin jõhvi bussile ja sõitsin ema juurde. praeguseks olen selle kohta juba paar etteheidet kinni püüdnud (sõpradelt, kusjuures) ja sestap pean vajalikuks analüüsida seda mu võimet mingeid kokkuleppeid üle lasta ilma märkimistväärivaid süümepiinu tundmata. kõigepealt, inimesed kipuvad sageli isiklikult võtma, kui ma viimasel hetkel teatan, et ma "täna veini jooma ei jõua", "ei tule sinna", "tahan üksi kodus olla". nad on kõik ratsionaalsed inimesed ja ratsionaliseerivad kohe kõik ära. nad on nii ratsionaalsed, et nende mõtteskeemid ei lasku kuidagi selle jabura kuhjatiseni, mis mind sageli üksindusse taganema paneb. põhjuseks võib olla liiga kuum päev, mis mind enda kehas letargiliselt tundma paneb või mõte, et peaksin hoopis oma vanaema juures olema, sest ma kardan, et ta sureb varsti ära. kui olen andnud lubaduse kellegi seltsis meeliskleda ja seda lubadust pean, vaimusilmas vanaema naerukurrud ja vanad matusepildid tema elutoas suures pappkarbis, "oo, nii hea vein, seda sa küll ise ei valinud!", siis olen ma kindlasti parem sõber ja kaaslane, jah? oh ei, isekas minust, keegi ei ootaks mult seda! muidugi võin ma alati oma peas toimuvast kõnelda, peaasi, et lubadust pean ja ikka kohale ilmun. ja ometi kui pettasaanud tarbijate nägudega olen ma näinud neid mulle vastu vahtimas. nad tahavad teemat vahetada, see pöörab kõik heaks, pöörab heaks või...olen ma kellegi õhtu oma õnnetu kohaloluga ära rikkunud ja pannud inimesi küsima, miks kurat ma koju ei jäänud. ja pean ma oma lubadusi sotsiaalsetele konstruktidele või mitte, niikuinii ei tasu mulle loota, viibides suures hädaohus või piinlikus jamas. (sest eelistan seltskonna muserdamisest keelduda, kui end sitasti tunnen!!)
meeliskelu sotsiaalsed konstruktid ei toimi eneserefleksiivsel tasandil läbi õigluse mõiste rakenduse, nii ei ole tavaks. märksa enam sarnanevad nad virilale lapsele, kes põlgab ära kõik, mis nende soovidega ei kattu. olles leidnud end oleva suutmatu selle lapse tujusid rahuldada, olen võtnud enesele vabaduse astuda ruumist välja seniks, kuni lapse jonn lakkab.

luule lugemine pole teie meelest ehk mingi meelisklemine. ei olegi eriti, aga see on siiski  miski, mida teeb keegi, kes on jõude. ja kuulaja on jõude. ja kui sinna jõudeolekusse tuua mingi pinge, mida keegi pole "tellinud", luban ma endale ülalpool toodud üldistuse rakendust.

muide, see jonnijutt ei ole juhuslik. päeval pani vist k-järve vanalinna peatusest üks mees väikse poisi bussi peale, kus lapse ema teda ootas. poiss röökis, et tahab isa juurde, et ema on halb ja rumal ja lasi oma väikestel lapsekätel kogu jõust mööda ema nägu käia. lapse jonn, naersid vanad naised ja plutiplutisid üle õla lapse suunas. kui veerand tundi oli möödas ja ema oli sunnitud oma lapse löökide peatamiseks teda kinni hoidma, olid vanad plutinäod otse ette kivinenud ja ainsaks inimhääleks sõitvas bussis oli väikese vihase poisi julm hüüd. nad läksid kohtla jaama peatuses maha, me emaga kaks peatust pärast seda, vanaema tänava alguses. ma küsisin emalt, kas tema arust on üldse võimalik lapse jonni niimoodi taluda, et seda kuidagi isiklikult ei võta. "sest sa tead ju, et laps...ei saa veel paljudest asjadest aru ja tema jonn on väheste teadmiste ja suurte soovide põrkumise tulem, vesi vastu kaljut, mis ema oma elutarkusenatukese tõttu on." ema vastas, et vist ei ole. "aga siis...ei ole võimalik seda läbi teha nii, et see sind perse ei keeraks?" ema muigas ja vastas: "vist tõesti ei ole". ja siis jõudsime vanaema värava taha, ta seisis nartsisside juures, kübar peas.

Thursday, April 28, 2011

Sunday, April 24, 2011

mastermind @ work

Sessieelselt harjutan valikvastustega teste. Mis puudutab selle konkreetse tulemusi, siis see introverted and with a preference of finding certainty käib tõesti minu kohta. Ja kui sa juba oled selline applier of theoretical models ja end sellisena ka kõrvalt näed, siis on päris loomulik soovida olla hoopis non-conformist ja innovative, sealjuures uskudes, et kui leiad kellegi, kelle jaoks elu on exciting drama, aitab ainuüksi tema varjus kümblemine rohkem innovative olla. Olen seda paar korda proovinud, aga always sensitive to possibilities`ist tuli alati välja vaid always sensitive, mille pakutud ainus certainty oli sedavõrd nukker, et builder of systems sai ainult pead vangutada.






Jung Explorer Test
Actualized type: INTJ
(who you are)
INTJ - "Mastermind". Introverted intellectual with a preference for finding certainty. A builder of systems and the applier of theoretical models. 2.1% of total population.




Preferred type: ENTP
(who you prefer to be)
ENTP - "Inventor". Enthusiastic interest in everything and always sensitive to possibilities. Non-conformist and innovative. 3.2% of the total population.
Attraction type: ENFP




(who you are attracted to)
ENFP - "Journalist". Uncanny sense of the motivations of others. Life is an exciting drama. 8.1% of total population.



Aga nüüd sellest, mis on hea: lodjakoja tagune liivarand on täielikult vee all, vesi aga juba piisavalt soe, et seal natuke ringi solberdada. Kõik vanad head lasteatraktsioonid on nüüd nauditavad sootuks uues võtmes, näiteks liumägi lõpeb nüüd lõbusa veesumakaga (stricktly karastatud kodanikele), kiikudes saab aga varvastega veepinda silitada. Õhus on mulda ja tõrva. Nahal on soe.
 
Just siis, kui mulle tundub, et ma enam Tartut kuidagi armastada ei saa.


Thursday, April 21, 2011

power images

tere õhtust, musplid. tahtsin täna teiega feministlikku manti jagada, nimelt üht jean kilbourne`i "killing us softly" nimelisse loengutesarja kuuluvaist videopaladest. juba mitukümmend aastat on kilbourne uurinud massimeedia (iseäranis reklaami) mõjusid ühiskonnale ja rännanud oma slaidikestega läbi kogu US&A  ikka selleks, et ka meedia eneseanalüüsiks vajaliku kompetensti suudaks arendada. nii on "killing us softly" sari, mille esimene osa valmis aastal 1979 ja seni viimane möödunud aastal, omamoodi arenguraport ja visuaalse antropoloogia meistriteos.






kui te nüüd arvate, et praegu 68-aastane kilbourne on lihtsalt kibestunud, et kaunist naiseihu kasutavatest reklaamidest kui millestki valest räägib, uhage üks kiire guugel ja näete, et kilbourne oli nummi (ja on tegelikult praegu ka), töötas oma 20ndate alguses põgusalt modellina ning juba õige pisut pärast seda hakkas tegelema reklaami ja terviseprobleemide seoste uurimisega. muide, youtube`ist ma möödunud aasta kokkuvõtet ei leidnud, küll aga saab selle napsata siit-sealt. kõigist neljast on just see kõige terviklikum(alt õõvastav) ning ei puudunud minu jaoks ka oma pisaramoment: kilbourne võtab selles kokku oma elutöö, teadmata, kas järgmise kümne aasta pärast ta veel elab, niisiis peab ta esitus olema lihtne,selge, veenev: ta peab saama ära ütleda kõik olulise. seetõttu kipub ta ka kiirustama, lausete vahel peab ta harva sügavamaid hingamispause. ometi on kogu loeng äärmiselt kergestijälgitav, teooriatega kilbourne oma kuulajat ei heiduta, sest suur osa tema publikust on alati gümnaasiuminoored.

ma olen nüüd vist vaatamissoovitustega ühele poole saanud, kätte on jõudnud ja jõudnud nad on: õnnitlused. eile teatati, et möödunud aasta novembrikuus õnnetult venima jäänud haiti presidendivalimised, kus muuhulgas tegi kaasa ja wyclef jean (samuti tugev kandidaat!!!), on viimaks lõpule jõudnud ning valituks on osutunud härra nimega michel martelly, kes lähivaatlusel osutus popmuusikuks. enamjaolt küll süldisocamees, kuid kuulake näiteks seda lugu - ilus-ilus-ilus!

sellist presidenti ongi haitile vaja, rahva hingekeeled on juba puudutatud. see tõstatab muidugi küsimuse, kas ta ka rahva ootusi täita suudab, kas ta on ikka nii hea sotsiaalse närviga ja - kas ta kõned mitte jubedalt muusika kõrval ei kahvatu? aga see on haiti, martelly on suur iseõppija, näiteks olla ta koolilapsena endale ise klaverit õpetanud ja edukalt, küll ta midagi välja mõtleb.

Friday, April 15, 2011

botased ristuvad peateega

raisk. ma ei taha enam kunagi päevavalguses jooksma minna, igatahes (selles) linnas mitte. ei, praegu nii sulnilt jahedal tuulel ja päikesekiirtel pole vigagi, aga nii paar korda veel sörki karlovas ning olen suuteline oma senise misantoopia täiesti uuele levelile viima. kas paks plika sörgib higistades ja häbenedes näost punasena oma peaaegu pruukimata botastes ja kõik möödujad mõnitavad teda, ilusad mehed suudlevad demonstratiivselt oma ilusaid naisi ja väikesed lapsed vaatavad veekalkvel silmadega inimest, kelleks nad kindlasti saada ei taha? ei, kurat, miks peaks kõik nii lihtne olema, aga kurat, miks ta ei ole?
the bug tekitab minus alati miskipärast soovi jooksma minna, ta on  toores ja sisendab mulle jõudu ja vastupidavust. kuulasin skengi ja väga temaatiliselt võtsin käärid ning lõikasin endale vanast hõbedasest trikoost topi, panin selga ja ilma pikalt juurdlemata  tõmbasin tossud jalga. mul oli hea tuju, üle pika aja ja esmakordselt pärast antibiotsikuuri päris värske tunne, jooksin trepist alla ja tänavale. sain joosta kahe maja jagu (sic!), kui kuu poe ees üks hugo bAssi dressipükstes & puuduva esihambaga noormees mulle peale röhitses ja siis lisajulgustuseks käsi plaksutas. huudi värk, jooksin seepeale veerand teed, kaks fakinäppu õhus ning hakkasin tasapisi jälle oma laubal päikese paitusi tundma. ent ristmikel kohtasin paljude autojuhtide pilke, need olid teadjalikud-lõbustatud virvendused lodevatel nägudel. noor jooksev naine, näeb palju vaeva, naised peavadki kogu aeg vaeva nägema, hahaha. või: vaene tüdruk, rebestab end niiviisi ära veel, poleks vaja üldse, meestele meeldivadki ju kurvikad, hahahaa. või vanemad naised: kui ebanaiselik! ja mis juuksevärv see on??
ja üldse on päeval liikvel liiga palju neid inimesi, kes kuidagi endaga üksi olla ei oska (vihkan selliseid inimesi) ja nii nad lihtsalt on ükskõik, kus neil parasjagu olla on. "vihkan! vihkan! ma nii vihkan!", tahtsin kodutrepil venitamise asemel maas väherda nagu andrus vaariku osvald filmist "ristumine peateega". aga lõppeks venitasin end alandlikult, sest seda mu päevasörk päris otse ju oligi - ristumine peateega. 

Tuesday, April 5, 2011


kui sa pole kunagi oma võimu kuritarvitanud
kas sa võid siis kindel olla
et sul üldse on


võim

Thursday, March 3, 2011

natuke purjus natuke räägin natuke inimestega

olles kord maailma haletsusega vaadanud, omandavad  sestpeale kõik pilgule avanevad vaated peegelduse, mis takistab inimest sellele olevale lähenemast, seda kogemast viisil, mis võimaldaks end tunda sest rikastatuna ja see määrab inimese vaid mängima ja veiderdama, hetkede ehedust õudusega läbi pihkude libistama.

Thursday, February 3, 2011