Saturday, April 30, 2011

labidaga

minu tänane tööpõld oli pojengipeenar. teate, mulle pojengid tohutult meeldivad. eriti jahedal maikuulõpuhommikul, mil õied on kastesed ja hiljem päeval, kui nad vahivad päikest kogu oma loomulikus lihavuses.


täna kohtla-nõmme vanaema juurest jõhvi mikrorajooni sõites pidin kõvasti kõrvu pingutama, et kuulda, mis raadiot bussijuht kuulas. uskumatu! sest ma olin seda diskreetset mussipõksumist nii endastmõistetavaks pidama hakanud, juba unustanud, et enne seda kui sebe konkursi võitis, pakkus ida-viru linnadevaheliste sõitude teenust angirase-nimeline firma. selle bussipark koosnes valdavalt marsruuttaksodest.angirase bussijuhid olid eranditult venelased ja kuulasid kõige kirjeldamatumalt jõledamat tränunni sedavõrd valjult, et vestluse ülalhoidmine kõrvalistujaga sageli vaevaline oli. sõidu lõppedes tundsin end alati läbi raputatuna ja pohmelsena (kuna onude sõidustiil oli koherentne nende muusikamaitsega), nagu oleks rumeenia pulmas kontvõõraks käinud.
see võib olla tühine tähelepanek, kuid tahan viidata sellele, et ida-virumaa elu võib tunduda lootusetult läbivalt veenmatult trööstitu neile, kes on mujalt; neile, kes on siitsamast (keda mina küllap vaid veerandkohaga olen, sestap ka pidevalt imestunud siin ringi käies), on praegune elu võrreldes veel viie aasta tagusega vaat et elamisväärne.

Friday, April 29, 2011

meeliskelu sotsiaalsetest konstruktidest

eile õhtul, selle asemel, et ühel (tasuta ja vabalavaga, for the record tarbijate jaoks) luuleüritusel üles astuda, astusin jõhvi bussile ja sõitsin ema juurde. praeguseks olen selle kohta juba paar etteheidet kinni püüdnud (sõpradelt, kusjuures) ja sestap pean vajalikuks analüüsida seda mu võimet mingeid kokkuleppeid üle lasta ilma märkimistväärivaid süümepiinu tundmata. kõigepealt, inimesed kipuvad sageli isiklikult võtma, kui ma viimasel hetkel teatan, et ma "täna veini jooma ei jõua", "ei tule sinna", "tahan üksi kodus olla". nad on kõik ratsionaalsed inimesed ja ratsionaliseerivad kohe kõik ära. nad on nii ratsionaalsed, et nende mõtteskeemid ei lasku kuidagi selle jabura kuhjatiseni, mis mind sageli üksindusse taganema paneb. põhjuseks võib olla liiga kuum päev, mis mind enda kehas letargiliselt tundma paneb või mõte, et peaksin hoopis oma vanaema juures olema, sest ma kardan, et ta sureb varsti ära. kui olen andnud lubaduse kellegi seltsis meeliskleda ja seda lubadust pean, vaimusilmas vanaema naerukurrud ja vanad matusepildid tema elutoas suures pappkarbis, "oo, nii hea vein, seda sa küll ise ei valinud!", siis olen ma kindlasti parem sõber ja kaaslane, jah? oh ei, isekas minust, keegi ei ootaks mult seda! muidugi võin ma alati oma peas toimuvast kõnelda, peaasi, et lubadust pean ja ikka kohale ilmun. ja ometi kui pettasaanud tarbijate nägudega olen ma näinud neid mulle vastu vahtimas. nad tahavad teemat vahetada, see pöörab kõik heaks, pöörab heaks või...olen ma kellegi õhtu oma õnnetu kohaloluga ära rikkunud ja pannud inimesi küsima, miks kurat ma koju ei jäänud. ja pean ma oma lubadusi sotsiaalsetele konstruktidele või mitte, niikuinii ei tasu mulle loota, viibides suures hädaohus või piinlikus jamas. (sest eelistan seltskonna muserdamisest keelduda, kui end sitasti tunnen!!)
meeliskelu sotsiaalsed konstruktid ei toimi eneserefleksiivsel tasandil läbi õigluse mõiste rakenduse, nii ei ole tavaks. märksa enam sarnanevad nad virilale lapsele, kes põlgab ära kõik, mis nende soovidega ei kattu. olles leidnud end oleva suutmatu selle lapse tujusid rahuldada, olen võtnud enesele vabaduse astuda ruumist välja seniks, kuni lapse jonn lakkab.

luule lugemine pole teie meelest ehk mingi meelisklemine. ei olegi eriti, aga see on siiski  miski, mida teeb keegi, kes on jõude. ja kuulaja on jõude. ja kui sinna jõudeolekusse tuua mingi pinge, mida keegi pole "tellinud", luban ma endale ülalpool toodud üldistuse rakendust.

muide, see jonnijutt ei ole juhuslik. päeval pani vist k-järve vanalinna peatusest üks mees väikse poisi bussi peale, kus lapse ema teda ootas. poiss röökis, et tahab isa juurde, et ema on halb ja rumal ja lasi oma väikestel lapsekätel kogu jõust mööda ema nägu käia. lapse jonn, naersid vanad naised ja plutiplutisid üle õla lapse suunas. kui veerand tundi oli möödas ja ema oli sunnitud oma lapse löökide peatamiseks teda kinni hoidma, olid vanad plutinäod otse ette kivinenud ja ainsaks inimhääleks sõitvas bussis oli väikese vihase poisi julm hüüd. nad läksid kohtla jaama peatuses maha, me emaga kaks peatust pärast seda, vanaema tänava alguses. ma küsisin emalt, kas tema arust on üldse võimalik lapse jonni niimoodi taluda, et seda kuidagi isiklikult ei võta. "sest sa tead ju, et laps...ei saa veel paljudest asjadest aru ja tema jonn on väheste teadmiste ja suurte soovide põrkumise tulem, vesi vastu kaljut, mis ema oma elutarkusenatukese tõttu on." ema vastas, et vist ei ole. "aga siis...ei ole võimalik seda läbi teha nii, et see sind perse ei keeraks?" ema muigas ja vastas: "vist tõesti ei ole". ja siis jõudsime vanaema värava taha, ta seisis nartsisside juures, kübar peas.

Thursday, April 28, 2011

Sunday, April 24, 2011

mastermind @ work

Sessieelselt harjutan valikvastustega teste. Mis puudutab selle konkreetse tulemusi, siis see introverted and with a preference of finding certainty käib tõesti minu kohta. Ja kui sa juba oled selline applier of theoretical models ja end sellisena ka kõrvalt näed, siis on päris loomulik soovida olla hoopis non-conformist ja innovative, sealjuures uskudes, et kui leiad kellegi, kelle jaoks elu on exciting drama, aitab ainuüksi tema varjus kümblemine rohkem innovative olla. Olen seda paar korda proovinud, aga always sensitive to possibilities`ist tuli alati välja vaid always sensitive, mille pakutud ainus certainty oli sedavõrd nukker, et builder of systems sai ainult pead vangutada.






Jung Explorer Test
Actualized type: INTJ
(who you are)
INTJ - "Mastermind". Introverted intellectual with a preference for finding certainty. A builder of systems and the applier of theoretical models. 2.1% of total population.




Preferred type: ENTP
(who you prefer to be)
ENTP - "Inventor". Enthusiastic interest in everything and always sensitive to possibilities. Non-conformist and innovative. 3.2% of the total population.
Attraction type: ENFP




(who you are attracted to)
ENFP - "Journalist". Uncanny sense of the motivations of others. Life is an exciting drama. 8.1% of total population.



Aga nüüd sellest, mis on hea: lodjakoja tagune liivarand on täielikult vee all, vesi aga juba piisavalt soe, et seal natuke ringi solberdada. Kõik vanad head lasteatraktsioonid on nüüd nauditavad sootuks uues võtmes, näiteks liumägi lõpeb nüüd lõbusa veesumakaga (stricktly karastatud kodanikele), kiikudes saab aga varvastega veepinda silitada. Õhus on mulda ja tõrva. Nahal on soe.
 
Just siis, kui mulle tundub, et ma enam Tartut kuidagi armastada ei saa.


Thursday, April 21, 2011

power images

tere õhtust, musplid. tahtsin täna teiega feministlikku manti jagada, nimelt üht jean kilbourne`i "killing us softly" nimelisse loengutesarja kuuluvaist videopaladest. juba mitukümmend aastat on kilbourne uurinud massimeedia (iseäranis reklaami) mõjusid ühiskonnale ja rännanud oma slaidikestega läbi kogu US&A  ikka selleks, et ka meedia eneseanalüüsiks vajaliku kompetensti suudaks arendada. nii on "killing us softly" sari, mille esimene osa valmis aastal 1979 ja seni viimane möödunud aastal, omamoodi arenguraport ja visuaalse antropoloogia meistriteos.






kui te nüüd arvate, et praegu 68-aastane kilbourne on lihtsalt kibestunud, et kaunist naiseihu kasutavatest reklaamidest kui millestki valest räägib, uhage üks kiire guugel ja näete, et kilbourne oli nummi (ja on tegelikult praegu ka), töötas oma 20ndate alguses põgusalt modellina ning juba õige pisut pärast seda hakkas tegelema reklaami ja terviseprobleemide seoste uurimisega. muide, youtube`ist ma möödunud aasta kokkuvõtet ei leidnud, küll aga saab selle napsata siit-sealt. kõigist neljast on just see kõige terviklikum(alt õõvastav) ning ei puudunud minu jaoks ka oma pisaramoment: kilbourne võtab selles kokku oma elutöö, teadmata, kas järgmise kümne aasta pärast ta veel elab, niisiis peab ta esitus olema lihtne,selge, veenev: ta peab saama ära ütleda kõik olulise. seetõttu kipub ta ka kiirustama, lausete vahel peab ta harva sügavamaid hingamispause. ometi on kogu loeng äärmiselt kergestijälgitav, teooriatega kilbourne oma kuulajat ei heiduta, sest suur osa tema publikust on alati gümnaasiuminoored.

ma olen nüüd vist vaatamissoovitustega ühele poole saanud, kätte on jõudnud ja jõudnud nad on: õnnitlused. eile teatati, et möödunud aasta novembrikuus õnnetult venima jäänud haiti presidendivalimised, kus muuhulgas tegi kaasa ja wyclef jean (samuti tugev kandidaat!!!), on viimaks lõpule jõudnud ning valituks on osutunud härra nimega michel martelly, kes lähivaatlusel osutus popmuusikuks. enamjaolt küll süldisocamees, kuid kuulake näiteks seda lugu - ilus-ilus-ilus!

sellist presidenti ongi haitile vaja, rahva hingekeeled on juba puudutatud. see tõstatab muidugi küsimuse, kas ta ka rahva ootusi täita suudab, kas ta on ikka nii hea sotsiaalse närviga ja - kas ta kõned mitte jubedalt muusika kõrval ei kahvatu? aga see on haiti, martelly on suur iseõppija, näiteks olla ta koolilapsena endale ise klaverit õpetanud ja edukalt, küll ta midagi välja mõtleb.

Friday, April 15, 2011

botased ristuvad peateega

raisk. ma ei taha enam kunagi päevavalguses jooksma minna, igatahes (selles) linnas mitte. ei, praegu nii sulnilt jahedal tuulel ja päikesekiirtel pole vigagi, aga nii paar korda veel sörki karlovas ning olen suuteline oma senise misantoopia täiesti uuele levelile viima. kas paks plika sörgib higistades ja häbenedes näost punasena oma peaaegu pruukimata botastes ja kõik möödujad mõnitavad teda, ilusad mehed suudlevad demonstratiivselt oma ilusaid naisi ja väikesed lapsed vaatavad veekalkvel silmadega inimest, kelleks nad kindlasti saada ei taha? ei, kurat, miks peaks kõik nii lihtne olema, aga kurat, miks ta ei ole?
the bug tekitab minus alati miskipärast soovi jooksma minna, ta on  toores ja sisendab mulle jõudu ja vastupidavust. kuulasin skengi ja väga temaatiliselt võtsin käärid ning lõikasin endale vanast hõbedasest trikoost topi, panin selga ja ilma pikalt juurdlemata  tõmbasin tossud jalga. mul oli hea tuju, üle pika aja ja esmakordselt pärast antibiotsikuuri päris värske tunne, jooksin trepist alla ja tänavale. sain joosta kahe maja jagu (sic!), kui kuu poe ees üks hugo bAssi dressipükstes & puuduva esihambaga noormees mulle peale röhitses ja siis lisajulgustuseks käsi plaksutas. huudi värk, jooksin seepeale veerand teed, kaks fakinäppu õhus ning hakkasin tasapisi jälle oma laubal päikese paitusi tundma. ent ristmikel kohtasin paljude autojuhtide pilke, need olid teadjalikud-lõbustatud virvendused lodevatel nägudel. noor jooksev naine, näeb palju vaeva, naised peavadki kogu aeg vaeva nägema, hahaha. või: vaene tüdruk, rebestab end niiviisi ära veel, poleks vaja üldse, meestele meeldivadki ju kurvikad, hahahaa. või vanemad naised: kui ebanaiselik! ja mis juuksevärv see on??
ja üldse on päeval liikvel liiga palju neid inimesi, kes kuidagi endaga üksi olla ei oska (vihkan selliseid inimesi) ja nii nad lihtsalt on ükskõik, kus neil parasjagu olla on. "vihkan! vihkan! ma nii vihkan!", tahtsin kodutrepil venitamise asemel maas väherda nagu andrus vaariku osvald filmist "ristumine peateega". aga lõppeks venitasin end alandlikult, sest seda mu päevasörk päris otse ju oligi - ristumine peateega. 

Tuesday, April 5, 2011


kui sa pole kunagi oma võimu kuritarvitanud
kas sa võid siis kindel olla
et sul üldse on


võim