Friday, April 15, 2011

botased ristuvad peateega

raisk. ma ei taha enam kunagi päevavalguses jooksma minna, igatahes (selles) linnas mitte. ei, praegu nii sulnilt jahedal tuulel ja päikesekiirtel pole vigagi, aga nii paar korda veel sörki karlovas ning olen suuteline oma senise misantoopia täiesti uuele levelile viima. kas paks plika sörgib higistades ja häbenedes näost punasena oma peaaegu pruukimata botastes ja kõik möödujad mõnitavad teda, ilusad mehed suudlevad demonstratiivselt oma ilusaid naisi ja väikesed lapsed vaatavad veekalkvel silmadega inimest, kelleks nad kindlasti saada ei taha? ei, kurat, miks peaks kõik nii lihtne olema, aga kurat, miks ta ei ole?
the bug tekitab minus alati miskipärast soovi jooksma minna, ta on  toores ja sisendab mulle jõudu ja vastupidavust. kuulasin skengi ja väga temaatiliselt võtsin käärid ning lõikasin endale vanast hõbedasest trikoost topi, panin selga ja ilma pikalt juurdlemata  tõmbasin tossud jalga. mul oli hea tuju, üle pika aja ja esmakordselt pärast antibiotsikuuri päris värske tunne, jooksin trepist alla ja tänavale. sain joosta kahe maja jagu (sic!), kui kuu poe ees üks hugo bAssi dressipükstes & puuduva esihambaga noormees mulle peale röhitses ja siis lisajulgustuseks käsi plaksutas. huudi värk, jooksin seepeale veerand teed, kaks fakinäppu õhus ning hakkasin tasapisi jälle oma laubal päikese paitusi tundma. ent ristmikel kohtasin paljude autojuhtide pilke, need olid teadjalikud-lõbustatud virvendused lodevatel nägudel. noor jooksev naine, näeb palju vaeva, naised peavadki kogu aeg vaeva nägema, hahaha. või: vaene tüdruk, rebestab end niiviisi ära veel, poleks vaja üldse, meestele meeldivadki ju kurvikad, hahahaa. või vanemad naised: kui ebanaiselik! ja mis juuksevärv see on??
ja üldse on päeval liikvel liiga palju neid inimesi, kes kuidagi endaga üksi olla ei oska (vihkan selliseid inimesi) ja nii nad lihtsalt on ükskõik, kus neil parasjagu olla on. "vihkan! vihkan! ma nii vihkan!", tahtsin kodutrepil venitamise asemel maas väherda nagu andrus vaariku osvald filmist "ristumine peateega". aga lõppeks venitasin end alandlikult, sest seda mu päevasörk päris otse ju oligi - ristumine peateega. 

No comments: