Saturday, April 30, 2011

labidaga

minu tänane tööpõld oli pojengipeenar. teate, mulle pojengid tohutult meeldivad. eriti jahedal maikuulõpuhommikul, mil õied on kastesed ja hiljem päeval, kui nad vahivad päikest kogu oma loomulikus lihavuses.


täna kohtla-nõmme vanaema juurest jõhvi mikrorajooni sõites pidin kõvasti kõrvu pingutama, et kuulda, mis raadiot bussijuht kuulas. uskumatu! sest ma olin seda diskreetset mussipõksumist nii endastmõistetavaks pidama hakanud, juba unustanud, et enne seda kui sebe konkursi võitis, pakkus ida-viru linnadevaheliste sõitude teenust angirase-nimeline firma. selle bussipark koosnes valdavalt marsruuttaksodest.angirase bussijuhid olid eranditult venelased ja kuulasid kõige kirjeldamatumalt jõledamat tränunni sedavõrd valjult, et vestluse ülalhoidmine kõrvalistujaga sageli vaevaline oli. sõidu lõppedes tundsin end alati läbi raputatuna ja pohmelsena (kuna onude sõidustiil oli koherentne nende muusikamaitsega), nagu oleks rumeenia pulmas kontvõõraks käinud.
see võib olla tühine tähelepanek, kuid tahan viidata sellele, et ida-virumaa elu võib tunduda lootusetult läbivalt veenmatult trööstitu neile, kes on mujalt; neile, kes on siitsamast (keda mina küllap vaid veerandkohaga olen, sestap ka pidevalt imestunud siin ringi käies), on praegune elu võrreldes veel viie aasta tagusega vaat et elamisväärne.

No comments: