Friday, April 29, 2011

meeliskelu sotsiaalsetest konstruktidest

eile õhtul, selle asemel, et ühel (tasuta ja vabalavaga, for the record tarbijate jaoks) luuleüritusel üles astuda, astusin jõhvi bussile ja sõitsin ema juurde. praeguseks olen selle kohta juba paar etteheidet kinni püüdnud (sõpradelt, kusjuures) ja sestap pean vajalikuks analüüsida seda mu võimet mingeid kokkuleppeid üle lasta ilma märkimistväärivaid süümepiinu tundmata. kõigepealt, inimesed kipuvad sageli isiklikult võtma, kui ma viimasel hetkel teatan, et ma "täna veini jooma ei jõua", "ei tule sinna", "tahan üksi kodus olla". nad on kõik ratsionaalsed inimesed ja ratsionaliseerivad kohe kõik ära. nad on nii ratsionaalsed, et nende mõtteskeemid ei lasku kuidagi selle jabura kuhjatiseni, mis mind sageli üksindusse taganema paneb. põhjuseks võib olla liiga kuum päev, mis mind enda kehas letargiliselt tundma paneb või mõte, et peaksin hoopis oma vanaema juures olema, sest ma kardan, et ta sureb varsti ära. kui olen andnud lubaduse kellegi seltsis meeliskleda ja seda lubadust pean, vaimusilmas vanaema naerukurrud ja vanad matusepildid tema elutoas suures pappkarbis, "oo, nii hea vein, seda sa küll ise ei valinud!", siis olen ma kindlasti parem sõber ja kaaslane, jah? oh ei, isekas minust, keegi ei ootaks mult seda! muidugi võin ma alati oma peas toimuvast kõnelda, peaasi, et lubadust pean ja ikka kohale ilmun. ja ometi kui pettasaanud tarbijate nägudega olen ma näinud neid mulle vastu vahtimas. nad tahavad teemat vahetada, see pöörab kõik heaks, pöörab heaks või...olen ma kellegi õhtu oma õnnetu kohaloluga ära rikkunud ja pannud inimesi küsima, miks kurat ma koju ei jäänud. ja pean ma oma lubadusi sotsiaalsetele konstruktidele või mitte, niikuinii ei tasu mulle loota, viibides suures hädaohus või piinlikus jamas. (sest eelistan seltskonna muserdamisest keelduda, kui end sitasti tunnen!!)
meeliskelu sotsiaalsed konstruktid ei toimi eneserefleksiivsel tasandil läbi õigluse mõiste rakenduse, nii ei ole tavaks. märksa enam sarnanevad nad virilale lapsele, kes põlgab ära kõik, mis nende soovidega ei kattu. olles leidnud end oleva suutmatu selle lapse tujusid rahuldada, olen võtnud enesele vabaduse astuda ruumist välja seniks, kuni lapse jonn lakkab.

luule lugemine pole teie meelest ehk mingi meelisklemine. ei olegi eriti, aga see on siiski  miski, mida teeb keegi, kes on jõude. ja kuulaja on jõude. ja kui sinna jõudeolekusse tuua mingi pinge, mida keegi pole "tellinud", luban ma endale ülalpool toodud üldistuse rakendust.

muide, see jonnijutt ei ole juhuslik. päeval pani vist k-järve vanalinna peatusest üks mees väikse poisi bussi peale, kus lapse ema teda ootas. poiss röökis, et tahab isa juurde, et ema on halb ja rumal ja lasi oma väikestel lapsekätel kogu jõust mööda ema nägu käia. lapse jonn, naersid vanad naised ja plutiplutisid üle õla lapse suunas. kui veerand tundi oli möödas ja ema oli sunnitud oma lapse löökide peatamiseks teda kinni hoidma, olid vanad plutinäod otse ette kivinenud ja ainsaks inimhääleks sõitvas bussis oli väikese vihase poisi julm hüüd. nad läksid kohtla jaama peatuses maha, me emaga kaks peatust pärast seda, vanaema tänava alguses. ma küsisin emalt, kas tema arust on üldse võimalik lapse jonni niimoodi taluda, et seda kuidagi isiklikult ei võta. "sest sa tead ju, et laps...ei saa veel paljudest asjadest aru ja tema jonn on väheste teadmiste ja suurte soovide põrkumise tulem, vesi vastu kaljut, mis ema oma elutarkusenatukese tõttu on." ema vastas, et vist ei ole. "aga siis...ei ole võimalik seda läbi teha nii, et see sind perse ei keeraks?" ema muigas ja vastas: "vist tõesti ei ole". ja siis jõudsime vanaema värava taha, ta seisis nartsisside juures, kübar peas.

No comments: