Saturday, May 21, 2011

taimed tahavad õue!

praegu

istun oma tegemata koolitöödest moodustuva mäe otsas ja vaatan alla sellele, mida tavatsesin oma eluks nimetada. teha on jäänud veel need kõige igavamad asjad, mis ometi on selgelt olulised, sundides mind oma ninakast toimlemiseks hetkeks pausi võtma. samas tunnen, et ammutasin eilsest välitööst (mille diktofonilinti hiljem kodus kuulates pidin infopiisavalt jõudu, et selle nädala lõpuks asjadega ühele poole saada.


see pilt on tehtud elvas väikesel väerajal, mille läbimisest teeksin meeleldi oma igahommikuse rituaali (koos kiire suplusega metsajärves), kui bussisõiduga kõrgele taevasse sirutav päike mind enne kohale jõudmist läbi aknaklaasi letargiasse ei kiiritaks.

Sunday, May 8, 2011

oh &

ja seda filmi soovitan (& ka sellele aluseks olevat samanimelist 1975. aasta dokumentaalfilmi)

ma langesin esimesel tartu maratonil

soovides urmasele tõestada, et eileõhtune genklubi minus sugugi pohmelli esile ei kutsunud (mis ei olnud siiski tõsi), tõusin hommikul äratushelina peale kell kuus ja viimasele ajale omaselt kloppisin valmis ka omleti. et päev mu jaoks sedavõrd vara algas, oli mul küllalt aega, et une poole viltune keha kenasti sõlmedest lahti siluda ja vett juua ja pissil käia ja vett juua ja sittuda.
aga kui end juba karini kõrval 10 km ühisstardist läbi tolmupilvede nii rohkelt tõuse kui langusi embavat teejutti litsusin (tundes end kui noor vasikas), sain aru, et pidanuks end korralikult rehüdreerima, ei, hoopis eile oma hõrku maratonikorpust (st keha, eks!) korralikult toas hoidma. ja nii hakkaski juba kolmandal kilomeetril pistma ja neelud vee järelegi sagenesid iga saja meetriga, mis mind joogipunktile lähendasid. et mu t-särkki ütles(ülejäänud sõnumile kinnitatud stardinumbri tõttu): "you can`t have manslaughter", poleks ma saanud end tõsiselt võtta, kui väheke jalutanud ei oleks. mis, kui päris aus olla, tundus alguses heidutav, kuid tõusudest üles jalutades männilõhna nuusutada, maastiku ilu peale vaadata, kuulata linde ja iseenese hingetõmbeid - see oli suurepärane. muidugi oli mulle kui esmaosalejale vajalik pidevalt kaardistada, millises jooksjategrupis liigun. põhiliseks sai kooslus kõhukas mees mustas mu ees - kõhn vanamees selja taga, sekka tsikke, kelle riided maksid vist sama palju kui ma iga kuu palka saaks, kui ma kaks korda rohkem kohal käiks. kuigi paks mees ajuti kõõksuvaid hääli tegi, leidis ta enne lõpukilomeetrit siiski oma kiirendusnupu ja enam pole ma teda näinud. finišis lasti juba ammu peeneks, kui kohale jõudsin, paiskus kogu grillisuits mulle oma lihalõhnade miksiga näkku ja võitlesin, et seda ajaloolist hetke mitte täis roopida. ei roopind. hoopis silmasin mind juba ootavat karinit, kes oli juba kümme minutit varem finišeerinud ja tegi nüüd ettepaneku suppi sööma minna. üldse: kui kiiresti võib su ebaharilikult madalale kaloritasemele joostud keha pohmellile ära teha ja õnnistada sind hetk pärast roobidilemmat kõige parema söögiisuga! salvesti supp ei ole ealeski nii hästi maitsenud, ausalt!

ei olnudki vist langemine, kui pealkirja juurde tagasi tulla. mõneti siiski, sest arusaama endast kui vägisest, kes suudab hilisõhtuni veini ja õlut läbisegi juua ja kellele hommikul piisab lonksust veest ja tossudest jalas, et pikamaajooks ilma heitlemata lõpuni joosta, noh, seda arusaama enam ei ole. selle asemel ma tunnistan, et kipun oma keha ja mõistust kordamööda ülehindama, aga...et see mind seekord maratonikogemusse armumisele välja viis, olen ma lõppeks siiski üks rõõmus inimene. so. I fell for the marathon.


btw, täna vaid üks tund ja kuusteist minutit ühes mõne sekundiga pärast 23 km starti juba finišisse sibanud kaks etioopia onu lõpetasid jooksu kiretute nägudega. easy money.

Friday, May 6, 2011

musike

ahsoo. see ka veel.





star slingeri reemiks sellestsamast (tuntud kui "may i walk with you") on  umbes midagi sama fenomenaalset kui see, mida rjd2 kunagi jean-michael jarre`i "equinoxe" neljaga tegi, st näpistas õige pisut, väike temponihe ja kuulajad ohhetavad ja kilkavad, millised heliloome geeniused me kaasajal elavad. mulle kõnealused reemiksid tohutult meeldivad, kuid on siiski võrreldes täiesti omanäolisi narratiive kujutavate originaalidega pisut liiga urbaanne manna.

naabritüdruku rõõmukillud

ehk tere päevast, täna tahan olla su naabritüdruk (mõnele teist ju olen ka) või trennikaaslane (kuigi see viimane nõuab kujutlusvõime natuke suuremat rakendust) ja rääkida aeglase päeva rõõmudest. kuidas täna midagi eriti ei toimu ja kuigi teha oleks palju, magasin hoopis kaua, tegin omletti (paprika-hapukurgi, nagu anett õpetas, lisasin veel basiilikut ja suitsuvorsti omast fantaasiast ja olen tulemuse üle nii rõõmsalt imestunud, et lööks käsi kokku, kui ma elaksin näiteks mõnes nunnus valgeklaaripuudega talujutus) ja nüüd võtan kätte raamatu, mis seob mind eilse õhtuga ning juhatab kätte põhjuse, miks oli ülepea vajalik see pikk magang. nimelt esitles vahur afanasjev eile vanemuise tänaval ühes teatud keldris oma brüsseli(-)elust rääkivat raamatut "minu brüssel" ja pärast pisut kohmakat (seda mitte autori oskamatuse, pigem vist stiilipuhta viitsimatuse tõttu) esitlust sai igale kohalolijale osaks pudel maitsvat blegia nisuõlut. aga see oli minu jaoks juba jäämäe tipp.
(kõigepealt, ma ei tea, kas lihtlabase purjujoomise jaoks on vaja üldse sellist narratiivimudelit pruukida)
sest enne laekumist kirjanike maja krüpti, milleks see kelder lähemal vaatlemisel osutus, parastasime (vrdl. parandasime, parendasime) agnesega pirogovil õllega aega, piieldes aeg-ajalt üle tee seisvat lossi 3 õppehoonet, heldimus silmis. enne veel toimus nooruse galeriis aga üks linastus, mis õigupoolest oligi agnese linnasviibimise põhjuseks: ta nimelt tõi filmi. selle filmi:



kuigi nukra alatooniga, siiski väga positiivne ja inspireeriv film ühest mehest, kes armastab värvilisi ülikondi ja peab inimesi piisavalt headeks, et nendega oma autfitte jagada.

oh. aga et peale minu ja kõrgema kunstikooli inimestest korraldajate ja agnese oli kohal veel vaid kümme inimest (ja et miskipärast üldse veini jagati), siis võtsin vastu mõlemad mulle pakutud klaasitäied valget veini. ja et kõhutäitele ma varemalt mõelnud ei olnud, astusingi filmi lõppedes õueõhu kätte ja tundsin, et olen juba täielikult andumas sellele klaarile kevadõhtule.

& täna loengi seda raamatut (mille urms mulle kinkis -aitäh!-, oli autorilt pühendusegi küsinud, sai ka: HELENILE), jalad akna poole, ning tunnen head rammestust ja rõõmu oma tänase jõudeoleku üle. muide, loodan, et ei ole liiga hilja kõrvitsa- ja arbuusiseemete muldapanekuks, sest sel aastal tahaks seda ema kõrvitsa-jõhvika kissellikuningat muhus järgi proovida. oma kõrvitsaga :)

Monday, May 2, 2011

Juhindusin eile tarbijana Eesti Hambaarstide Liidu soovitusest ning ostsin suuvee, mis osutus oma ilusast mäestikujoasinisest toonist hoolimata kõrvahargimaitseliseks.