Sunday, May 8, 2011

ma langesin esimesel tartu maratonil

soovides urmasele tõestada, et eileõhtune genklubi minus sugugi pohmelli esile ei kutsunud (mis ei olnud siiski tõsi), tõusin hommikul äratushelina peale kell kuus ja viimasele ajale omaselt kloppisin valmis ka omleti. et päev mu jaoks sedavõrd vara algas, oli mul küllalt aega, et une poole viltune keha kenasti sõlmedest lahti siluda ja vett juua ja pissil käia ja vett juua ja sittuda.
aga kui end juba karini kõrval 10 km ühisstardist läbi tolmupilvede nii rohkelt tõuse kui langusi embavat teejutti litsusin (tundes end kui noor vasikas), sain aru, et pidanuks end korralikult rehüdreerima, ei, hoopis eile oma hõrku maratonikorpust (st keha, eks!) korralikult toas hoidma. ja nii hakkaski juba kolmandal kilomeetril pistma ja neelud vee järelegi sagenesid iga saja meetriga, mis mind joogipunktile lähendasid. et mu t-särkki ütles(ülejäänud sõnumile kinnitatud stardinumbri tõttu): "you can`t have manslaughter", poleks ma saanud end tõsiselt võtta, kui väheke jalutanud ei oleks. mis, kui päris aus olla, tundus alguses heidutav, kuid tõusudest üles jalutades männilõhna nuusutada, maastiku ilu peale vaadata, kuulata linde ja iseenese hingetõmbeid - see oli suurepärane. muidugi oli mulle kui esmaosalejale vajalik pidevalt kaardistada, millises jooksjategrupis liigun. põhiliseks sai kooslus kõhukas mees mustas mu ees - kõhn vanamees selja taga, sekka tsikke, kelle riided maksid vist sama palju kui ma iga kuu palka saaks, kui ma kaks korda rohkem kohal käiks. kuigi paks mees ajuti kõõksuvaid hääli tegi, leidis ta enne lõpukilomeetrit siiski oma kiirendusnupu ja enam pole ma teda näinud. finišis lasti juba ammu peeneks, kui kohale jõudsin, paiskus kogu grillisuits mulle oma lihalõhnade miksiga näkku ja võitlesin, et seda ajaloolist hetke mitte täis roopida. ei roopind. hoopis silmasin mind juba ootavat karinit, kes oli juba kümme minutit varem finišeerinud ja tegi nüüd ettepaneku suppi sööma minna. üldse: kui kiiresti võib su ebaharilikult madalale kaloritasemele joostud keha pohmellile ära teha ja õnnistada sind hetk pärast roobidilemmat kõige parema söögiisuga! salvesti supp ei ole ealeski nii hästi maitsenud, ausalt!

ei olnudki vist langemine, kui pealkirja juurde tagasi tulla. mõneti siiski, sest arusaama endast kui vägisest, kes suudab hilisõhtuni veini ja õlut läbisegi juua ja kellele hommikul piisab lonksust veest ja tossudest jalas, et pikamaajooks ilma heitlemata lõpuni joosta, noh, seda arusaama enam ei ole. selle asemel ma tunnistan, et kipun oma keha ja mõistust kordamööda ülehindama, aga...et see mind seekord maratonikogemusse armumisele välja viis, olen ma lõppeks siiski üks rõõmus inimene. so. I fell for the marathon.


btw, täna vaid üks tund ja kuusteist minutit ühes mõne sekundiga pärast 23 km starti juba finišisse sibanud kaks etioopia onu lõpetasid jooksu kiretute nägudega. easy money.

No comments: