Friday, May 6, 2011

naabritüdruku rõõmukillud

ehk tere päevast, täna tahan olla su naabritüdruk (mõnele teist ju olen ka) või trennikaaslane (kuigi see viimane nõuab kujutlusvõime natuke suuremat rakendust) ja rääkida aeglase päeva rõõmudest. kuidas täna midagi eriti ei toimu ja kuigi teha oleks palju, magasin hoopis kaua, tegin omletti (paprika-hapukurgi, nagu anett õpetas, lisasin veel basiilikut ja suitsuvorsti omast fantaasiast ja olen tulemuse üle nii rõõmsalt imestunud, et lööks käsi kokku, kui ma elaksin näiteks mõnes nunnus valgeklaaripuudega talujutus) ja nüüd võtan kätte raamatu, mis seob mind eilse õhtuga ning juhatab kätte põhjuse, miks oli ülepea vajalik see pikk magang. nimelt esitles vahur afanasjev eile vanemuise tänaval ühes teatud keldris oma brüsseli(-)elust rääkivat raamatut "minu brüssel" ja pärast pisut kohmakat (seda mitte autori oskamatuse, pigem vist stiilipuhta viitsimatuse tõttu) esitlust sai igale kohalolijale osaks pudel maitsvat blegia nisuõlut. aga see oli minu jaoks juba jäämäe tipp.
(kõigepealt, ma ei tea, kas lihtlabase purjujoomise jaoks on vaja üldse sellist narratiivimudelit pruukida)
sest enne laekumist kirjanike maja krüpti, milleks see kelder lähemal vaatlemisel osutus, parastasime (vrdl. parandasime, parendasime) agnesega pirogovil õllega aega, piieldes aeg-ajalt üle tee seisvat lossi 3 õppehoonet, heldimus silmis. enne veel toimus nooruse galeriis aga üks linastus, mis õigupoolest oligi agnese linnasviibimise põhjuseks: ta nimelt tõi filmi. selle filmi:



kuigi nukra alatooniga, siiski väga positiivne ja inspireeriv film ühest mehest, kes armastab värvilisi ülikondi ja peab inimesi piisavalt headeks, et nendega oma autfitte jagada.

oh. aga et peale minu ja kõrgema kunstikooli inimestest korraldajate ja agnese oli kohal veel vaid kümme inimest (ja et miskipärast üldse veini jagati), siis võtsin vastu mõlemad mulle pakutud klaasitäied valget veini. ja et kõhutäitele ma varemalt mõelnud ei olnud, astusingi filmi lõppedes õueõhu kätte ja tundsin, et olen juba täielikult andumas sellele klaarile kevadõhtule.

& täna loengi seda raamatut (mille urms mulle kinkis -aitäh!-, oli autorilt pühendusegi küsinud, sai ka: HELENILE), jalad akna poole, ning tunnen head rammestust ja rõõmu oma tänase jõudeoleku üle. muide, loodan, et ei ole liiga hilja kõrvitsa- ja arbuusiseemete muldapanekuks, sest sel aastal tahaks seda ema kõrvitsa-jõhvika kissellikuningat muhus järgi proovida. oma kõrvitsaga :)

No comments: