Saturday, May 21, 2011

praegu

istun oma tegemata koolitöödest moodustuva mäe otsas ja vaatan alla sellele, mida tavatsesin oma eluks nimetada. teha on jäänud veel need kõige igavamad asjad, mis ometi on selgelt olulised, sundides mind oma ninakast toimlemiseks hetkeks pausi võtma. samas tunnen, et ammutasin eilsest välitööst (mille diktofonilinti hiljem kodus kuulates pidin infopiisavalt jõudu, et selle nädala lõpuks asjadega ühele poole saada.


see pilt on tehtud elvas väikesel väerajal, mille läbimisest teeksin meeleldi oma igahommikuse rituaali (koos kiire suplusega metsajärves), kui bussisõiduga kõrgele taevasse sirutav päike mind enne kohale jõudmist läbi aknaklaasi letargiasse ei kiiritaks.

3 comments:

Lendav said...

Sul vedas. Ma vist suutsin hommikupoole ikka mingeid lauseid moodustada (mis sest, et linnud üle röökisid). Õhtupoole juhendasin kolme vibulaskjate gruppi ja lõpuks koosnes jutt ainult side- ja parasiitsõnadest, seostatud teksti tootmine oli üsna raske.

Aga järvi, väikseid armsaid metsajärvi on siin veel. Võin giidiks olla.

Hel Hanoi said...

Sinu lausemoodustus oli üliladus ja pealegi kuulasin lindi veel täna hommikul teistsuguste ekvalaiserisätetega üle: linnusirin kenasti taustal, su jutt hästikuuldav!
Jaah, ega inimene pole tekstimasin, vabandan, et su vastu hommikut juba ära väsitasin. Loodan, et vibulaskjad sellega ohtlikku olukorda ei sattunud :D

Ma raputan oma koolitöökoorma maha ja haaran rõõmuga kinni võimalusest teadjama inimesega ühes mööda järvi konnata. Helistan/kirjutan.

Aitäh!

Lendav said...

Heh, ma olin lihtsalt ootamatult öösel tööl olnud, puhanud vähe. Matk ei olnud üldse väsitav, vastupidi. Ma olin enne matka väsinum, kui pärast.

Kuulmiseni-nägemiseni!