Monday, June 6, 2011

aitäh

minu tänane tänu läheb merilinile, kes laenas mulle oma raali, et saaksin hiljemalt homme õhtuks kõik oma kirjatööd tehtud. mul nimelt ühtegi töötavat arvutit praegu ei ole ja nii ongi mulle sobima hakanud. aga ma ei valeta teile - nii raske oli olla teiste inimeste pinnavirendustesse piilumata. esialgu oli tund aega (sic! sic! sic!) raske, siis pool päeva ja siis hakkasid riiulitel lebavad raamatud jälle kuidagi sellisel viisil kätte, et ajataju hakkas sulama. mitte eesmärk, vaid vahend, te ütlete. aga milline vahend! mugavused on ju ellu kutsutud, et inimestel oleks rohkem sõltumatust, kuid päris nii see ei tööta. iga uus mugavus edasi on nagu maanteepost teel habiseva meelerahu poole, pidetu pidetu trall, mis laostab kõik sellel osalejad. mis perse on X elukvaliteedi saavutamine? ja milline ebard peaks olema selle hoidmine? lubage, ma pole sugugi mingi demolition derby tsikk, ei taha üldkehtivaid väärtushinnanguid laiali tõmmata, kuid elu sees ei õpi ma vist mugavust hindama, sest kogen iga päev selle inimhinge nihestavaid ilminguid.

aga ma tänan sind, merilin, et lubasid mulle selle mugavuse siin möliseda ja mugavuse semestrilõpus hindeid skoorida.

1 comment:

merilin said...

mul on ainult uhke tunne, et minu armas kökats arvuti suudab (ja saab) osaleda niivõrd tähtsates toimingutes, mis talle täna-homme osaks saavad. eks ta ole selle ära teeninud ka juba. ja omakorda sinupoole teele tänusõnad selle meeldivamekilise kesvamärjukese eest. ja edulisi toiminguid. varstikohtumiseni.