Thursday, July 28, 2011

"Inimmõtte jaoks eksisteerib ainult see, mis kuulub mõnesse tema keelde. Näiteks kujutavad puhtfüsioloogilised protsessid, nagu seksuaalkäitumine või alkoholi mõju organismile, endast füüsilist ja füsioloogilist reaalsust. Kuid just nende näidete varal tuleb ilmsiks oluline seaduspärasus: mida kaugem oma olemuselt on mingi valdkond kultuurisfäärist, seda enam tehakse jõupingutusi, et teda sellesse sfääri viia."

Juri Lotman, "Kultuur ja plahvatus"



 
                                      Reefer Madness (1936)

Tuesday, July 26, 2011

eesti karaokemeister kõrgushüppes

it`s a mashup-noon 

Wednesday, July 20, 2011

chalayan pariisis



moekunstnik hussein chalayan avas hiljaaegu pariisis (the closest it can get) musée des arts décoratifs`is  näituse nimega "hussein chalayan: fashion narratives". tuleb enne 21. novembrit end vist pariisi kohale venitada: viimati olin nii erutatud enne orlani näitust tallinnas, aga viimase puhul uskusin haipi ja olin pärast pettunud (nagu tarbijal ikka juhtub).

minu jaoks on chalayani tööd parimas mõttes postmodernsed, ajastu orgaaniline peegeldus, seejuures viimistletud ja sellisel määral "valmis", et ei karju kellelegi näkku ega tao pähe "anna tähendus" haamriga.

oh, ja olles ikka veel asimovi robotite-sarja lummas, tundub, et just midagi sellist võiksid vabalt kanda ka planeet aurora ülipikaealised maa-põlguritest kosmosearistokraadid.













ahsoo, ja muidugi phanta rei & vaadake 1) chalayani 2007. aasta kevadkollektsiooni kleite ja 2) 2009. aasta liisi eesmaa niii-iii kaua ajakirjanduses nämmutatud diskokerakollektsiooni, mida ei saa pidada ei chalayani tsitaadiks ega parafraasiks, sest eesmaa on võtnud chalayani hülemorfest ainult vormi ja sellele diskokerasid ja girl-powerit kulbiga sisse söötnud. tulemus on väikerahva moesõprade eneseuhkust kõditav, I know. aga mis värk eesti moetööstusel jumestuskreemiga on? alati on seda modellide nägudel näha.


                                                    

poiss on mees



ehk sünniaasta on vaid number (1991)

lugu pole enam kuigi uus, aga et see ongi üks uudsusega mitterabamise blogi, siis on kosher. cheers!

Tuesday, July 19, 2011

rumlaufen

vaatasin täna raamatukogu filosoofia- ja arstiteaduseriiulitel ringi ja siis jooksin juba üle kogu ruumi: sport! biograafiad! usuteadus! HAHAHAHAAAA! nagu ma siin aeg-ajalt ikka teen.
näiteks leiab esmamainitud filosoofia riiuleilt ühe jungi ja siis teoseid nagu "maailma põnevaimad kohtumised tulnukatega" ja "kristallkuuli saladused 10 minutiga", kui nimetada mõned skolastilisemad. kes aga muidu pelgaks laenutada (ja külaraamatukogudes teinekord ikka peljatakse) raamatut, mille esikaanel on vist naistekondoom ja pealkirjaks "SEKS", võivad käe arstiteaduse riiulile sirutada ja oma parima erudiidi- (näeh, erudeeritud ja erudiit, eksole, erudeet teeb sulle pärast peksa)naeratusega, mis üldse ei janune teada saama haigutavast toonekurest ja pitskindafrotaažist, selle teose oma kaardile skoorida. 

KÕIK ON KÕIK!


mul on siin üks austaja ka. ta helistab päevas mitu korda ja palub, et talle mingeid raamatuid otsiksin, siis sõidab oma mossega üle kaunilt hooldatud muru päris treppi  ja majja sisenedes teatab kohe, et nägi mind jälle unes ja vahib seejärel tõsisel ilmel mu tisse. mis oleks päris heidutav, kui väikeseks tasakaalustavaks faktiks ei oleks mehe kaks karku, ilma milleta ta püsti seista ei saa.

siin külas kus ma elan, siin on ka üks surnuaed. ja sellel surnuaial on muidugi ka vaht. täna käis surnuaiavaht raamatukogus (ma ei ütle, mida ta laenutas, aga kui pakute, et anekdoote, siis see pole üldse naljakas) ja rääkis, et kuna ruumi on kalmistul vähe, tuleb hakata juba alla 150 aasta vanustele haudadele peale matma ning üht sellist üles kaevates (sest vanad luud tuleb enne ju eest koristada) tabas ta labidaga 130 aastat vana lapse kolpa ja enne kui reageerida jõudis, lõi selle puruks. 

see meie küla. siin on nii palju ja tehakse kogu aeg midagi, aga ma tean sellest kõigest nii vähe. seda põnevam on, kui keegi jälle tuleb ja räägib. et on nii ja ega sa niikuinii ei tea. sest kui teaks, siis oleks ju kõik nii päris ja tõsine ja üldse mitte huvitav, peaks sekkuma ja soovitama. aga ma ei tea ja nii ma kuulan.

see meie küla !

Friday, July 15, 2011

tuli peale ja ei lähe ära

ÜLIVÄGA igatsen praegu tartusse, isegi kõiki neid teinekord nii ärritavaid põhitüüpe! hüva ja muna ja näiteks seda venda, kes alati zepi maxima ja aura keskuse vahel valvet peab & igikilk peas kõige vohavamate viisakusvormelitega suitsu ja raha pommib. selliste konstantide valguses saan alles aru, kui palju ma ise ajas muutunud olen, kuigi eelistasin varem endast mõelda kui muutumatust - mis on kurb, ma tean, aga ma tõepoolest pidasin end juba 18-aastaselt selle maailma jaoks liiga vanaks. enihuu, varem hüüdis mees mulle sageli juba kaugelt reipal toonil: "hei, noormees!" (dreadlocks, kapuutsikas, teksad), mõnikord oli toon õõnsaksvõtvalt lipitsev ja epiteetidega keerati vint mitu korda üle: "tere, kaunike, väike preilike, vabandan, et teid tülitan, preilike." (kleit, kingad, huulepulk), teinekord jälle sügavalt sugereeriv: "tere, ilusad noored, kaunid armunud noored!" (suva outfit pluss urms). mind häirib selline lillede sisse torgatud pomm(imine), kuid natuke hea on see personaliseeritud pealeajamine ka, just nii palju, et mu mälukataloogis näib see mees tõesti mingite mu päris isemoodi eluperioodide atribuutikale viitavat ja see omakorda lubab neile perioodidele ka kergemini ligi saada, see viisakus ilma viisakuseta ja soovimatus ühtegi nägu talletada teeb temast palju usaldusväärsema allika kui mu sõbrad, kes võivad olla lõhkiminekuni taktitundelised ja kelle jaoks võivad mu jubedad tädimeigid ja ürbid jäädagi huvitavaks. oh, kuidas ma sellest tüübist praegu lugu pean ja kurat, ma tean, kuidas ma talle jälle vastu lõugu anda tahan, kui teda ükskord jälle maxima ees endale lähenemas näen. samas olen vägagi ootusärev võimalike uute kasutuselolevate ütete osas.

mis puudutab tartu-igatsust, siis tundub mulle, et ma kujutan teda viimasel ajal juba sügisesena ette, vihm-värvilised-lehed-uuedvanad-sügissaapad. suve on nüüd olnud juba küll! või on need mõned eriti suurepäraselt veedetud suvepäevad mu juba külluse piirile viinud. ja need lugematud ükskõikmille reklaamid, mis kõik ülistavad mingit linnaespriiga (khm khm) malevanooresuve, kultiveerides seda "suvel ei ole keegi linnas" angsti ja nähes kogu aeg nii kid-rock-all-summer-long välja. sel aastal ootan oma pamp-selga-reisiga ka vist sügiseni, sest kuigi need suvised maailmarahvaste diasporaad igal pool on ju vahvad ka, tahaks natuke rohkem rahu. mida mu reisimisviisi arvestades on niikuinii raske saavutada. ma mõtlen: autojuhtidega pean enamasti ikka mingis kollaažkeeles suhtlema, teiste rändurite puhul (kui nad just mõjuvat põhjust ei anna) rakendub sama skeem vastastikku päris automaatselt ja seetõttu võib päeva lõpuks just tähtsusetu mula ajamisest väga väsinud olla. niiet panused sügisele. kuigi mõni päev on selline ikka ka, mil inimesed tunduvad lahedamad kui õhk.
 

Thursday, July 14, 2011

play cool when you get there

             naiselik nimbus

             mehelik (l)embus

ehk juu jääbi jaoks ei olnud raha, aga kiviaia tagant vibratsiooni(i)de(e) kinni võtmist ei saanud keegi meile keelata

Tuesday, July 12, 2011

eile õhtul avastasin, et külaliste (kes, kahtlustan, pärast mu elutoadiivanit kiropraktiku halastavat paikaragistamist vajavad) lahkumisest tulid punased sõstrad ja üldse on kõik vähegi küpseda võiv kraam aias omale värvid saanud. vaarikad on valmis ja tikrid pehmed, kurgid näevad välja nagu suvikõrvitsad ja veel kohtasin lillepeenras terve vutimeeskonna jagu moonikupraid. tundsin end korraks päris rahutuna ja püüdsin siis mõista, miks.
mulle meenus, et ida-virumaal vanaema juures olid ka kunagi akna all moonid kasvanud, üldse oli see kombeks ses aedlinnas, kus ida-viru vanaema elab. nagu nüüd on kombeks neid enam mitte kasvatada. selle muutuse põhjus tegi mind viivuks muhu moonikuparde ees seistes ärevaks. sest igal aastal moonide valmimise aegu uitasid väikses ida-virumaa aedlinnas ringi kilekottide ja nugadega noored kõhetud inimesed, mütsinokad silmil ja teinekord lõikasid seemnepaunad jooksu pealt maha. kord vanaemal külas olles lasin pilgu vist igavusest (mida lapsena sageli tundsin) uitama ja nägin kaht eemalduvat kilekotiga moonivarast ning nüsitud lillevarsi. ilmselt otsustas vanaema veidi pärast seda, et kohtla-järve kupraturistide jaoks moonide kasvatamist ei teeks küllap sugugi kergemaks oma mandi eest pisut raha küsida või mõnelt noameestest uurida, kas neile tõepoolest moonisaiad niiväga maitsevad. nii ta magunad oma peenrast välja kaevaski ja samuti toimis suurem osa selle aiakestega elamurajooni elanikest. tõtt-öelda polnud ma moone oma liikumisi ja elukohta arvestades eriti näinudki, kuni eile õhtul siin muhus tõesti tundsin, kuidas mingi imelik vana tabu must läbi jooksis. jooksis läbi ja ära, lahti sain.

nagu võib-olla juba mõistnud olete, suudan praegu pakkuda peamiselt agroromantikat ja hõllandusi, ma tavaliselt teen nii, kui mulle on antud tohutult aega ja sellega seoses vaid üksainus koht. ega õlugi ju kääriks, kui ta vabalt ringi voolaks.

Tuesday, July 5, 2011

""Mulle nii meeldib siin laudas elada," ütles Wilbur. "Mulle meeldib kõik meie talus."
"Loomulikult meeldib," ütles Charlotte. "Meile kõigile meeldib.""

E.B. White "Charlotte koob võrku"

see on

kolmas nädal muhumaal. tõusin täna hommikul kell seitse ja see oli mu jaoks tohutult vara. ajasin ratta tööle jõudmiseks pöördesse, ent juba külatänaval pidin seisma jääma, sest üle tee voolas ja voolas herefordi veiseid, suuri ja päris tillukesi. kui nad kõik olid möödunud(kannul vitsaga tsikk), selgus, et teisel pool voolu olid uudistanud kaks inimest. teismeline poiss ja vanem naine. viimane märkis, et oli varem kuulnud, keegi andis vihje, et seal-kell-see-ja-see-lähevad-veised-üle-tee & ega midagi, kiire äratus, riidesse, ratta selga ja näedki maagiat toimumas.

mis puudutab aga varast tõusmist, siis olen rõõmus, et nüüd vahepeal tööl käin ja kell seitse voodist välja ronima pean: hommikujahedus ja taimede lõhn teevad selgeks pea, mis muidu nii pikaldane klaaruma on.