Tuesday, July 12, 2011

eile õhtul avastasin, et külaliste (kes, kahtlustan, pärast mu elutoadiivanit kiropraktiku halastavat paikaragistamist vajavad) lahkumisest tulid punased sõstrad ja üldse on kõik vähegi küpseda võiv kraam aias omale värvid saanud. vaarikad on valmis ja tikrid pehmed, kurgid näevad välja nagu suvikõrvitsad ja veel kohtasin lillepeenras terve vutimeeskonna jagu moonikupraid. tundsin end korraks päris rahutuna ja püüdsin siis mõista, miks.
mulle meenus, et ida-virumaal vanaema juures olid ka kunagi akna all moonid kasvanud, üldse oli see kombeks ses aedlinnas, kus ida-viru vanaema elab. nagu nüüd on kombeks neid enam mitte kasvatada. selle muutuse põhjus tegi mind viivuks muhu moonikuparde ees seistes ärevaks. sest igal aastal moonide valmimise aegu uitasid väikses ida-virumaa aedlinnas ringi kilekottide ja nugadega noored kõhetud inimesed, mütsinokad silmil ja teinekord lõikasid seemnepaunad jooksu pealt maha. kord vanaemal külas olles lasin pilgu vist igavusest (mida lapsena sageli tundsin) uitama ja nägin kaht eemalduvat kilekotiga moonivarast ning nüsitud lillevarsi. ilmselt otsustas vanaema veidi pärast seda, et kohtla-järve kupraturistide jaoks moonide kasvatamist ei teeks küllap sugugi kergemaks oma mandi eest pisut raha küsida või mõnelt noameestest uurida, kas neile tõepoolest moonisaiad niiväga maitsevad. nii ta magunad oma peenrast välja kaevaski ja samuti toimis suurem osa selle aiakestega elamurajooni elanikest. tõtt-öelda polnud ma moone oma liikumisi ja elukohta arvestades eriti näinudki, kuni eile õhtul siin muhus tõesti tundsin, kuidas mingi imelik vana tabu must läbi jooksis. jooksis läbi ja ära, lahti sain.

nagu võib-olla juba mõistnud olete, suudan praegu pakkuda peamiselt agroromantikat ja hõllandusi, ma tavaliselt teen nii, kui mulle on antud tohutult aega ja sellega seoses vaid üksainus koht. ega õlugi ju kääriks, kui ta vabalt ringi voolaks.

No comments: