Monday, October 31, 2011

vanast Vikerkaarest

ole neetud sa kaevude röövel
igal õhtul ligihiiliv ja tasaselt laulev
kui kärkides ära sind ajada tahan
jäävad hirmutushelid kurku kinni
ja hommikul kõrbe ainumas kaev
on tühi kui pilvitu taevas
sa tuled vaid siis kui ma sind ootan
kui tean su tulekut
ja sina juba mu ootusi ei peta
ja pole sa veel kunagi nende tuhandete aastate jooksul
kui mina siin seda kaevu valvanud olen
läinud minema veeta

ja nüüdki seisan oma koopa suul käed hoidmas kaigast
millega sind tappa mu igavene ustav kiusaja
kuid käed ei tõuse sind lööma
sest siis oleksin üksi
igaveseks


-Ringo Ringvee


kirjutasin selle kunagi Vikerkaarest märkmikusse ümber ja nii said kaotsi - juhul, kui neid oli - kõik suured algustähed ja kirjavahemärgid, joonduski pole küllap see, mis originaalis.

mitte, et keegi mult pidevalt küsiks, mis mu lemmikluuletus on, mitte, et keegi seda mult üldse küsinud oleks (muide, inimesed tihtipeale tsiteerivad tekste peast ja nimetavad neid oma lemmikuteks. minu lemmiktekstides ei ole seevastu midagi vaimustavat, mul oleks imelik neid tsiteerida ning olen suuteline nende olemasolu pikaks ajaks täielikult unustama. kuni kohtan neid juhuslikult taas ning juhtub see, mis alati neid kohates: nad liigutavad mu olemust, või õigupoolest taastunnen ma igal selle teksti lugemise korral seda esimest liikumist minus).


see siin ongi vist mu lemmikluuletus.

2 comments:

urr said...

kirjutasin hiljuti Vikerkaarest üles Hasso Krulli järgmised read:

kõik filosoofid on liblikad

liblikad kõik on filosoofid
nad õpetavad natuke lendamist

kõrgele lennata pole vaja
kaugele lennata pole vaja

õielt õiele liblelt liblele
kuhugi jõuda pole ju vaja

lennata on vaja otsekohe
kui tuleb lendamise tuju

neid ridu on seal tegelikult veel, aga rohkem polnud mul vaja.

Hel Hanoi said...

:)