Sunday, December 30, 2012

glamuurset (tõlgendusele valla, eksole) aastavahetust & hoolivust, tarkust ja teotahet uueks aastaks. 
 

Saturday, December 22, 2012



nina on külm varbad on külmad
tuba on külm
ahi ajab sisse
saun on külm
ahi ajab sisse
pliidis on praod
ajab sisse
käed on külmad
klaviatuur on soe
caps lock on soe ja enter on soe alt on soe ja pealt-
pealt on ikka külm

Friday, December 21, 2012

täna muhu poole sõites mõtlesin sellele, et mu elus pole rituaalidele kohta olnud või õigupoolest olen alati justkui kellegi juures külas viibinud, minu osaluses ühes või teises asjas pole kordagi olnud sissekolija veendumust. ihulised funktsioonid ja olmesooritused ei ole rituaalid, kuigi me igapäevaselt naljatades neid nii nimetada võime. ma ei ole kasvanud usklikust perest, ma ei ole kasvanud usklikku peresse. ja viimaks tunnen ikkagi päriselt vahetult iseendast, et inimeseksolemises on nii palju sellist, millega on palju hõlpsam läbi kombetalituste rahu sobitada. vahepeal arvasin, et minu päästvaks rituaaliks võiks olla kirjutamine, kuid tegelikult tunnen endas püüdu hoopis vähemate, mitte rohkemate sõnade poole. niisiis, ära ütlesin. et ma olen nüüd valmis. mitte complete, aga ready.



Wednesday, December 12, 2012

you don´t need no steady job

sain endale natuke aega tagasi kaltsukast viiekümne sendiga pat benatari "precious time" vinüüli, millel üks rada teistest kõvasti rohkem krabiseb: on rewindi saanud. ja ma ei imesta miks, see on üks imeilus rokkrege.
 


 you thought you'd move to jamaica 
so you packed up your bags and headed south to get an even tan
 but you didn't count on rain

Tuesday, December 11, 2012

mispärast-teip

jõudsin eile tagasi londonist, kus ma, muide, üldse muusikat ei kuulanud (kaubanduskeskustest tänavaile tulvav muss, tänavamuusikute muss, pubides mängiv muss, metrooinimeste kõrvaklapimussileke välja arvata - seda ongi ju juba rohkem, kui üks inimene ära seedida jaksab). eilse õhtu veetsin unises vaikusetsoonis ahju küttes. täna on ikka veel külm, kuid muusikaisu on tagasi tulnud. kuulan tubli bassisõdalase udu(tuukri) viimast miksteipi ning tunnen, et mu reis on selle näol tagantjärgi heliriba saanud.


Sunday, November 25, 2012

üks väga halb kassipilt

üks filmidest jäi ilmutusmasina (nimetatakse seda ikka nii, ilmutusmasin? lahe nimi) vahele kinni ning tulemuseks olid põnevad rebendi-ja-roostepleki-efektiga fotod. KASS! või õigupoolest üks natuke häiriv ülesvõte minu sabaga sõbrast.


Friday, November 23, 2012



sügis muhumaal. või sügis saarel või maakohas või üldse, noh, sügis. tahan need värvid oma silme ette ritta laduda enne veel, kui lumi (jälle) maha tuleb.


nii palju erinevaid rohelisi! kes seda enam mäletab. aga fotodelt on näha. tuleb uskuda.


kass irk ja tema tagasihoidlik stuupa. hahaa, see võiks olla lasteraamatu pealkiri. lasteraamatu, mida keegi ei ostaks.


pabulad of the õuna. porised küll, kuid ülimahlased ja kosutavad.


koer of the naabri. kuigi looma näoilme lubab antud pildi teinud isiku elu ja tervise juures viibimises kahelda, lubage rutata selgitama, et see on hoopis ätu (nii naabritädid teda kutsuvad) kõige siiram rõõmsa tervituse nägu. niimoodi ätu naeratab.

Saturday, November 17, 2012

Oh Willy...

mu lemmikanimatsioon tänavuse animated dreamsi võistlusprogrammist ja vist kogu festivalilt üleüldse. kel tekib võimalus seda vaatama minna, soovitan kindlasti minna ja vaadata. ja kes seda filmi evima juhtub või allalaadimisliknki jagada oskab, siis palun, andke mulle teada!

Wednesday, November 14, 2012

pead ja sabad

lasen musapostidega selle nädala lõpuni välja. sest selline tunne on.
ja gonjasufi-tunne tuli ka jälle peale. tema häälega kangastuvad mulle küll rohkem märtsiõhtud ja -hommikud, sellised külmast karused, aga juba pisut rohkem päiksele valla. mis ongi vist see, mida praegu kõige rohkem igatsen. hästi natuke rohkem päikest.



Sunday, November 11, 2012

Friday, November 9, 2012

saabuva südaöö puhul



kui tuuakse saaki

kui kass püüab hiire ja toob ta tuppa. kui kass toob saagi elusana tuppa ja peaaegu anub hiirt, et see jookseks ja peituks ja seeläbi kassile täiuslikku jahilusti pakuks. ja kui hiir siis jookseb ja tardub, tardub ja siis ikkagi jookseb ning kass oma hambad iga kord üha tugevamalt tema väikse keha ümber kinni surub, siis mina olen kassi üle uhke ja kardan kassi, et ta nii sujuvalt liigub ja näib täpselt teadvat, mis nüüd ja mis edasi. ja siis ma natuke vihkan kassi, et ta nii ebainimlikult külmavereline on. ning siis tõrelen ennast, et ma kassi ebainimlikkuses süüdistada võin. ning vaatan hirmunud ning üha vähem vastupanevat hiirekest, jällegi pahane, sedapuhku jälle enda peale, et mul on see kass ja see tuba ja see köök, mis kõik on viinud selle küll veretu, kuid külma roimani. ja ma nutan vaikselt ning hoian urmase ümbert kinni. kuni hiireke enam ei liiguta ja kass pilgu temalt meile pöörab ning mulle otse silma jõllitab.  - "iiiiirk, nii tubli kiisu, hea kass!"

Saturday, October 13, 2012

pecht ja brehk


kahekümne viiesena mõtlesin,
et küll ma olin ikka kahekümnesena loll
kolmekümnesena mõtlesin,
et küll ma olin ikka kahekümne üheksasena loll
nüüd kolmekümne kolmesena mõtlen,
et küll ma olin ikka eile loll


homme olen kohe loll
ülehomme olen juba homme loll

jaan pehk "4"


 I

Kord olin vana ma, siis jälle noor
Noor õhtuti, rauk hommikuti vara
Kord olin laps, kel kurbus seisis meeles,
Siis ätt, kel kõik on meelest läinud ära.

II

Ma noorelt olin kurb
Ka vanalt olen seda
Mil ükskord rõõmsaks saan?
See aeg võiks läheneda.

bertolt brecht "luulet"

Wednesday, October 10, 2012

sa oled jõudnud õigesse paika, inimene, kes sa leidsid selle blogi sõnadega "searasv juuksed"

Monday, October 8, 2012

veel pilta






























üks pilt ütleb rohkem kui tuhat muna


käisin nädalavahetusel jõhvis-ahtmes-purus ning klõpsasin mobiilikaameraga pilte asjadest, mis oma igapäevasuses sealsetele elanikele sugugi huvi ei paku, mistõttu muutis minu elevus mõned neist üpris valvsaks. muide, instagrami ei hakka ma vist kunagi kasutama. mitte, et ma poleks kunagi soovinud - ma isegi proovisin seda näkerdist kord-paar alla laadida, ent mu telefon näikse oma androidsusest hoolimata sedalaadi kraami pelgavat ning nii saan kallile lugejale pakkuda vaid täiesti filtrivabu mobiilipilte. I know, boring, right!

üks puru asula imeärisid: fassaadi_tuuning ja küünlad ühest ja samast kohast! kokku-lahkukirjutusalast eksootikat leidub sealpool enamasti rohkem kui üks inimene korraga imetleda jaksab. minu suuri lemmikuid veel: jõhvis vana postimaja lähistel silt UKSE PARADISE.













 üks jessanda loom ka liikvel. koerake uitas üksi, suukorv peas. ja ma ei helistanud kohalikku loomade varjupaika. sest seal ei võta kunagi keegi vastu. sest ma tundsin end järsku nagu kusagil kaugel-kaugel külas olevat ning tundus vale asju ümber korraldama hakata. pekske oma lapsi ja saatke oma loomad suukorvides teadmata ajaks tänavale, mida mina ka teie elust tean.



Wednesday, September 12, 2012

kassist rääkides...

video

Thursday, September 6, 2012

neli korda aastas tõstan oma toas asju ringi, muidu võib juhtuda, et lõppeva suve meelalt lebotamakutsuv toakujundus ei lase õppimisele keskenduda; kui väljenduda praegu käimasoleva draama festivali teema võtmes, siis fookus: kirjutuslaud. kuid iga kord juhtub mööbeldades üks ja seesama asi: kui kõik olulised asjad on oma uutes kohtades, jääb ikka midagi üle, midagi suisa suurt (nagu kohvilaud! nagu laualamp! sedapuhku). justkui muutuks tuba iga ümberkorraldusringiga pisut väiksemaks. see võib seletada ka seda, miks ma end siin mõnikord nii karbisolevana tunnen.


koolilainest veel nõnda palju, et püüdlikult heebrea tähestikku oma kaustikusse maalides avastan ikka pärast, kuidas olen hoopis kreeka tähti kirjutanud. natuke selline tunne on:



stereo stereo stereo (lapsena arvasin, et hääldub sterjo)

ma leidsin ülestähendusi helena hilispuberteedi (kes kõneleb minevikuvormi-endast kui hilispuberteetikust, kui patroniseeriv!) varemetelt, terve wordifaili jagu komistavat kultuurilist analüüsi ehk lugemismaterjali unisteks hommikutundideks. noppeid.


Ma olen küllap mõni väljalase noorem põlvkonnast, kelle aja  kohta multitalentne mõtleja Francis George Steiner on tähendanud järgmist: „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes”. Selles ei ole midagi mööduvat, see on  muusika ja teksti suhte pidevat esimese kasuks tiksuv nihe ning kuni ta mingit tuntavat piiri ei kohta, siis: rängalt progresseeruv. 

Seik või õigupoolest periood minu elus, millest täna lihtsalt banaalselt loomulikult kirjutama pean, tõukub päris otseselt selliselt pinnalt. Nimelt vaimustusin oma gümnaasiumiõpingute algusaastail reggae-muusikast ning pärast keskkooli lõppu pisut juukseid ning julgust kogununa otsustasin, et tahan oma tavaliste ilusate pikkade juuste asemele dreadlocke, kõnekeeles rastapatse. Sest need tundusid praktilised, nõudes nende omanikult minimalset hoolitsust. Sest need võivad kriipida kellegi ilumeelt, mistõttu omasid  erilist irriteerimisväärtust (mis oli ühele hilispuberteetikule kahtlemata oluline). Sest esmakordselt elus tundsin, et see muutus mu välimuses võiks kaasa aidata „reaalsuse rohkemal määral tajumisele“, nagu ma selle toona sõnastasin. Tõepoolest see mulle osaks saigi, ent mitte mu esialgse ettekujutuse kohaselt (mis nägi teadmist rohkem nagu kosmosest alla nõrguvat nestet ja mitte kogemustest ammutatut). Juhtus aga hoopis see, et turritavate takupatside omanikuna leidsin end edaspidi tihtilugu situatsioonidest, kuhu vana soengu puhul vaevalt sattunud oleksin. 
 ---
 
Muidugi jäid inimesed mind teinekord valgusfoori taga või kassasabas uudistama. Muidugi, sest kõik pisut teistmoodi vääribki ekstrapilku, inimteadmise avardamise eelduseks ongi uudishimu. Küllap püüdsid nad isekeskis selgusele jõuda, kas säärane soeng on saavutatud searasva pähemäärimise või aasta(kümne)tepikkuse kammimatusega. Mõnikord küsisid nad mult seda ning olin rõõmsalt valmis selgitama erinevaid dreadlockide tegemisvõimalusi. Väiksemates linnades ja maakohtades panin ma vanainimesi turtsuma ja lapsi endale uudishimulikult järgnema, tundes end kui muinasjutuline vilepillimängija rotikarjaga (ainult et mul puudus kavatsus kedagi uputada). 

 
Siis aga juhtus aeg-ajalt nii, et kusagil platsil või pargis sõpra oodates või üksi raamatut lugedes astus vargsi mu juurde mõni noormees ning küsis väga vaikselt, kas mul ehk pisut marihuaanat müüa ei ole. Soovid olid tagasihoidlikud, jäädes ühe grammi piirimaile. Ka pidudel ja koosviibimistel hoidsid võõrad inimesed minu ligi, sest mul olevat „chill aura“ ja ma olevat „muhe rasta“. Üleüldse sõlmisin vist selle aasta jooksul, mil mul patsid olid, rohkem uusi tutvusi kui varasema elu jooksul kokku ning suurem jagu neist tutvustest ei olnud minu algatatud.

Tegin ka enese jaoks esimese suurema selle kogemusega seonduva avastuse. Nimelt naisena mõistsin, kuidas objektifitseerimisel ja objektifitseerimisel võib olla suur vahe: kui varem flirditi minuga palju, siis nüüd ei lähenenud mulle ükski mees sel eesmärgil. Olin ühtäkki sootu olend, kelle vastu tunti huvi kui mitte kanepi pärast, siis uurimaks, mida ma mõtlen. Nad tahtsid kuulda mu mõtteid ja ootasid, et viiksin nad iga kord reisile oma pähe ning oleksin kaasas nende omadel. Mis ei tähenda, et oleksin lakanud olemast objekt: minust oli teenimatult saanud kohalik Yoda, mulle omistati seda, mida oldi kuuldud dreadlockide kohta kõige erinevamates seostes. Niisiis oli see aeg varasemast mõnevõrra nauditavam mulle kui intellektuaasele olendile, ent samas kultiveeris androgüünset minapilti, mis tekitas noores naises mõningast ebakindlust.

Enne veel kui hõllanduselt analüüsi juurde liigun, tahan rääkida põhjustest, miks otsustasin aasta pärast patside tegemist neist loobuda. Nagu enamasti sellistel puhkudel (mistahes põlvkondade mäss mistahes sootsiumile irriteerivas vormis ja selle mässu mandumine), ei kutsu seda esile mitte ühiskond otseselt, vaid pigem see, kui miski teadvustamatu ühtäkki teadvustatud saab. Minu puhul piisas selleks tõigast, et toona palju hääletades tegid paljud autojuhid heatahtliku žesti ning panid autosõidu ajaks mängima reggae ja mitte selle žanri kogu rikkuses, vaid võtmes Bob Marley. Kui ma loobuksin neist juustest, ehk ei pimestaks siis stereotüübid enam inimesi ning nad oleksid valmis tunnistama ka minus olevat ebamäärasust? Sest ebamäärasust on inimestes ikka ja seda peaks mu meelest olema, sest see ei luba kellelgi kohelda kedagi palja trafaretina, šabloonse olemina, kelle isiksuse kontuurid on vaibanoaga välja lõigatud. Seda ebamäärasust on vaja, et teine inimene küsiks: „Mis muusika sulle meeldib?“.
 ---
Ja mehed hakkasid taas mulle silma tegema. 

 ---


 
Rastafari on Jamaikalt alguse saanud liikumine, oma algusaegadel rohkem vabastusliikumine kui religioon, mis kuulutab usku ühesse jumalasse – Jah`sse – ning leiab jumala inkarnatsiooni olevat 1930. aastal Etioopia keisriks tõusnud Haile Selassie I (sünninimega Tafari Makonnen, printsitiitliga Ras). Rastafari oli eksklusiivusund Jamaika mustanahalistele. Olles sajandeid alla surutud ja ekspluateeritud valge inimese poolt, väljendab nende usk nende suurimaid unelmaid. Rastafari keskseks ideeks on repatrieerumine, lahkumine Jamaikalt, mida nimetatakse ühtlasi Baabüloniks (see termin märgib ka mistahes ikestavat süsteemi; Bourdieu`likult väljendudes: kogu valge mehe kapitali   nii majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist kui sümboolset), Aafrikasse, oma päriskodusse. Rastadel on tabav ütlus: „Jamaica dis an island, but not I-land“: Jamaika on lihtsalt üks saar, ta ei ole kodu. Rasta peab erinema Baabülonist nii sõnas kui teos. Keelt peab rastafari üheks võimsamaks allasuruvaks süsteemiks (taaskord kerkib võrdluseks Pirerre Bourdieu ja tema käsiltus keelest kui võimumehhanismist), mistõttu kõnelevad rastad nö. reformitud inglise keelt, patois`d, mis peaks üle olema võõrandumusest, mida tavapäraselt keel inimestes juurutab (näiteks kõnelevad nad sõna understanding asemel overstanding). Rasta ei pruugi soola ega valge mehe arstirohte, on uhke oma keha üle ning tahab veeta oma elu loodusega üksolemises. Rastafari, kasutades piiblikohta kuningas Saalooni hauakääpast, leiab teoloogilise õigustuse kanepi pruukimiseks rituaalsel eesmärgil.
Rasta kannab dreadlocke, need märgivad inimese lepingut Jah`ga ning ühtlasi ka tagasipöördumist Aafrikasse, sest masai sõdalased on sajandeid oma juukseid selliselt kandnud. Reggae on muusika, mis on rastafari päritolu. Senini maailma kuulsaim rasta Bob Marley oli mees, kelle muusika sirgus iseenda vahetust rasta-kogemusest ning nähes, kuivõrd populaarseks see muusika kogu planeedil sai, avastati võimalus oma jumalast, elutõdedest ja positiivse mõtlemise sõnumist  läbi reggae kõneleda. Kui rastafaril on misjon, siis toimub see just läbi reggae. Alates sellest on muutunud nii Baabülon kui rastafari ise: esimene vaimustus viimasest selle paeluvate elementide pärast, viimane pidi aga säärast osavõtlikkust arvesse võttes pisut leebuma. 
 ----


kirjutise lõpetasin mitmeleheküljelise arutlusega rasta raskest saatusest, sest raske ta ju on, kui soovid lõhestada kapitalile orienteeritud süsteemi, kuid saades ise selle poolt imetletud (ja turustatud), kaotad oma tee kas endas ärganud ahnuse või mõttetustunde tõttu (kõlab ehk tuttavalt kõigile).  ja ma vist tõesti natuke arvasin, et bourdieu oli hingelt rasta või midagi. ja ma arvan, et inimesed, kes oma elus stereotüüpide käest puhtalt pääsenud on (stereotüüpne puhtaltpääseja, hehe), jäävad ilma omalaadsest kohtumisest oma ühiskonna alustega, sest kuigi stereotüübid on kohmakad (kr. k. "kõva väljend"), on need ometi tugevad seostekogumid, mis aitavad meil toime tulla, aidates valida paslikku käitumist vähese informatsiooni olukorras. nii on väärtuslik uurida stereotüüpe nii seest kui väljast ja mida rohkem, seda uhkem.