Tuesday, February 28, 2012

GETO, kombinaat, (mongoli)barakk - koduke kallis

See on pilt mu esimesest ühikatoa(poole)st Narva maantee 89 aadressiga ühiselamus (tseki neid imelisi naftašeigi vaipu, eks!). August hakkas juba lõppema, kui ma oma halli krigisevate ratastega kohvriga selle maja trepile jõudsin ja esimest korda elus oma tulevast kodu vaatasin: rõve! põnev! Kui nüüd tagasi vaadata, siis võib seda perioodi vabalt põrsas-kotis-ajaks nimetada, sest pärast gümnaasiumi lõppu valisin just sel meetodil oma uue kodulinna, eriala ning kodugi, tutvustest rääkimata.


Üks kahendik toast pidi olema minu ja üks kahendik tunduski jumalast okei, sest toona arvasin, et kui üle kahe inimesega tuba jagama ei pea, siis võib tudengitermineis juba privaatsusest rääkida. Siis polnud ma veel all keldris kolme kuni kaheksa naisega samal ajal duši all käinud (mis oli tegelikult suur õnnistus ning parim ettevalmistus mõnusateks pärastlõunateks peesitusteks Prantsusmaa lõunaranniku naturistidebiitšidel ja rõõmsateks alastisuplusteks, kuhu iganes mu teele satub üks veekogu).

Sellele on praegu imelik ja rõve tagasi vaadata, aga ühikas võis vabalt suitsu teha, seda küll mitte päris igal pool, kuid koridoris selleks mõeldud "puhkenurkades". Seal seisid aknalaudadel kolmeliitrised häguse veega täidetud purgid, kuhu muudkui konisid sisse tehti ning mis mõnikord ka üle ääre ajasid. Mäletan mõnusaid kanepisuitsuvöönde koridorides ning rämedaid tränakatest naabreid, puurilinnuga naabreid, musikaalseid naabreid, noori inimesi, kes üritasid selles virvarris oma lapsi kasvatada, pinnal püsida.

 

Üks kahendik toast vaatas aga seebikaid sellal, kui mina püüdsin Cicero kõnesid pähe ajada või Martin Heideggeri kobamisi tantsule paluda, samas oli ta nii sulnis ja armas ükskahendik, et ma ei osanud teha muud, kui õhtuti ja öösiti (sest tegelikult ju vahet ei ole, seebikontsentratsioon tv-s ei muutu) koridori ühisköögis õppimas käima hakata. Selliseid taktitundelisi kummitusi oli maja täis. Ja palju muid tonte, kellest ajapikku said mu head sõbrad ning tuttavad.



 ´cause in a hood like this
 you`ll be ghettoblastin´ in no time





See on küllap periood, mille juurde ma nüüd rohkem naasma hakkan, sest seda ei saa alahinnata, see tõepoolest muutis mu elu ning pärandas mulle kõik need õnnistused ja jamad, millega ma praegu tegemist teen.

Nojah, päeval, mil sealt välja kolisin, kirjutasin veel suureliselt selle, pealkiri kannab endas mu toa numbrit:

paadipõgenik kolmsada seitseteist

selle kvartali esimene
küüditamata vabaduse idee
lekkivas kummipaadis
külm ahvatlus surra
käed ometi käed muudkui kühveldavad vett
paadipõgenik
sina ja vaikiv maailm
ühegi plinkiva majakata

lahkumise eel sülgasid toeka klombi koduranda
ei sinna sa ei naase
kühvelda väike põgenik kühvelda
ela ja mäleta
kuidas reetsid koduste külmade randade tuled

ei tule enam ühtki laeva
su triiviva eneseuhkuse
territoriaalvetesse
ükskõikne pimedus vaid




h.

Monday, February 27, 2012

tunnen

minu vanaisa on tähepoiss



vanaisa oskus kõike parandada (sageli teibiga) oli meie külanurgas üsna legendaarne. need prillidki, mis tal sel pildil ees, sundis ta sinise teibiga jälle oma sangadega kokku ning kandis välja bossilt nagu karl lagerfeld.

sõnadega ei priisanud ta kunagi, rahaga mõnikord, siis, kui lapselaps oli end poesõiduks ta jalgrattapakikale kaubelnud ning vaikselt nohisedes miskit head peale ajas.

passi järgi oli vanaisa arnold, kuid nii kutsus teda küll vist ainult aeg-ajalt meie kööki asja teinud EMORi tädi, ülejäänute jaoks oli ta ikka arno. vanaema suutis tema nimest veel ARNU teha, muhulaste värk.

teist aastat peame tema sünnipäeva pidama nii, et teda ennast ei ole. või mis pidamine see enam on, marksa jüri ei tule enam konjakiga ja keegi ei aja köögis öötundideni juttu.
kuid mis sest konjakist, kui on igavene tähine öö ja kogu ilma armastus su üle.

Sunday, February 26, 2012

uus kevad kihab juba kaane all












pihtimus kassalindil

tead, see linn, selle linnaga pole mul juba ammu mingit tegemist (kuigi väidetavalt tegutsen ma just siin) ning kõik oma viljakaimad unistamistunnid pühendan enese siit välja mõtlemisele. aga mis värk sellega on, et alati, kui on vaja lihtsalt bussijaama kõndida ning teise linna sõita, tundub see kõige raskem asi, mida suudan ette kujutada? tahaksin pikutada oma põlatud armukese puust jalgadel ja uinuda, magada pikalt ja häirimatult. muidugi on see häirimatus alati üks illusioon, sest ärgates on vastikum tunne kui elu vastikumatel pohmellihommikutel. miski mus eneses heidab mulle ette seda nii põhjendamatut elust taandumist ja seda, et ma tõtt-öelda oma unistustestki enam pelgupaika ei otsi ning näin soovivat end lõpuni sellesse nüridusse heita.

oma mõõt ja selle tunnetamine on mulle senini mõistatuseks jäänud. kuidas saab inimene korraga taluda nii palju külma, valu, võõraid kannatusi ning sealsamas tunda end kokku varisemas, kui päike on tavalisest eredam, kui sokis on auk või keegi teda väga kuhugi ootab? ja kuidas võib seesama inimene üldse suuta kainelt langetada otsuseid oma tuleviku ja tõelise kutsumuse kohta? nagu kassipoeg malelaual, olgu see lust või trots, aga ilusti ehitatud mäng tõmmatakse lihtsalt laiali ning vähe aitab mälu järgi asja taastamine, sest nii ei tundu mäng enam kuidagi ehe.

see kuradi linn. kui ma siia tulin, tundsin oma ahtakest regekausta käiates iga kord kananahal ihuga, et see siin on ikka pigem siioni mõõtu paik (yes and waving Ithiopian flags) ja babylon on mujal või vähemasti mingites vähemates kohalikes allhoovustes. ahaa, trikikas, sest kui sa kunagi nii mõelnud oled, siis hilisema ummiku puhul pead paratamatult mõtlema, et viga on kindlasti sinus eneses, kes sa oled selle jama oma hinge lasknud ning triivid nüüd enese teadmata seal, mida kunagi oma peas mängivates lauludes minema loitsisid, sest uskusid, et just nii see käib: sõna kuri minema, tee seda sageli ja pöördu tema poole vaid laulus, nii ei pea sa temaga rohkem asju ajama ning sind säästetakse. aga mis siis, kui asi pole vaid minus? et see linn ongi vaid  mugav ja eeskätt selleks, et oma generatsiooniga ühishauda heita, hauapanuseks meie ikoonid ja aated, progresseeruv retromaania ning paar pudelit seda, mida parasjagu on. võib-olla olen oma mugavuses (teha kõike, teha vaid ühte: vihata) juba niivõrd sügavale vajunud, et pelk unistaminegi tundub hiigelsuure ettevõtmisena.



 vingerpussy

 oh, kes minust saab? kelleks saada, стать, become?
see väljend teeb noortele niikuinii pead-pilvedes inimestele vast enim liiga. kui sa mõtled, et sa võid niisma järsku kellekski saada, kuna oled tore ja lävid ju ka toredate inimestega, sul on huvid ja ehk käid isegi koolis, siis oled endale tünga teinud, keelelt tünga saanud. keegi ei saa lihtsalt kellekski, kui ta selleks midagi ei tee. meie unistuste kütteväärtus on tegudega võrreldes nagu paberilehel palgiga.

"kui sa suureks saad, siis saad aru!". hälvitav kõnepruuk! kuidas ma tean, kui ma suureks olen saanud? siis, kui ma aru saan? või ma saan järsku aru ning suureks, seega kaksühes? mida kuradit, kas kõik need teejoomised wittgensteiniga on meid jätnud ikka sinnapaika, et peame ses  hämus suutma kasvada illusioonideta teadvusteks, vaimudeks, kes on suureks saanud või vähemasti saamas ning saavad üldse kõigega hakkama, kõigiga kokku, suure õnne osaliseks ning sünnipäevaks maja järve ääres?

kui lõbus on keelega mõnikord ja kui kurvaks ta mind sealsamas teeb.