Tuesday, February 28, 2012

GETO, kombinaat, (mongoli)barakk - koduke kallis

See on pilt mu esimesest ühikatoa(poole)st Narva maantee 89 aadressiga ühiselamus (tseki neid imelisi naftašeigi vaipu, eks!). August hakkas juba lõppema, kui ma oma halli krigisevate ratastega kohvriga selle maja trepile jõudsin ja esimest korda elus oma tulevast kodu vaatasin: rõve! põnev! Kui nüüd tagasi vaadata, siis võib seda perioodi vabalt põrsas-kotis-ajaks nimetada, sest pärast gümnaasiumi lõppu valisin just sel meetodil oma uue kodulinna, eriala ning kodugi, tutvustest rääkimata.


Üks kahendik toast pidi olema minu ja üks kahendik tunduski jumalast okei, sest toona arvasin, et kui üle kahe inimesega tuba jagama ei pea, siis võib tudengitermineis juba privaatsusest rääkida. Siis polnud ma veel all keldris kolme kuni kaheksa naisega samal ajal duši all käinud (mis oli tegelikult suur õnnistus ning parim ettevalmistus mõnusateks pärastlõunateks peesitusteks Prantsusmaa lõunaranniku naturistidebiitšidel ja rõõmsateks alastisuplusteks, kuhu iganes mu teele satub üks veekogu).

Sellele on praegu imelik ja rõve tagasi vaadata, aga ühikas võis vabalt suitsu teha, seda küll mitte päris igal pool, kuid koridoris selleks mõeldud "puhkenurkades". Seal seisid aknalaudadel kolmeliitrised häguse veega täidetud purgid, kuhu muudkui konisid sisse tehti ning mis mõnikord ka üle ääre ajasid. Mäletan mõnusaid kanepisuitsuvöönde koridorides ning rämedaid tränakatest naabreid, puurilinnuga naabreid, musikaalseid naabreid, noori inimesi, kes üritasid selles virvarris oma lapsi kasvatada, pinnal püsida.

 

Üks kahendik toast vaatas aga seebikaid sellal, kui mina püüdsin Cicero kõnesid pähe ajada või Martin Heideggeri kobamisi tantsule paluda, samas oli ta nii sulnis ja armas ükskahendik, et ma ei osanud teha muud, kui õhtuti ja öösiti (sest tegelikult ju vahet ei ole, seebikontsentratsioon tv-s ei muutu) koridori ühisköögis õppimas käima hakata. Selliseid taktitundelisi kummitusi oli maja täis. Ja palju muid tonte, kellest ajapikku said mu head sõbrad ning tuttavad.



 ´cause in a hood like this
 you`ll be ghettoblastin´ in no time





See on küllap periood, mille juurde ma nüüd rohkem naasma hakkan, sest seda ei saa alahinnata, see tõepoolest muutis mu elu ning pärandas mulle kõik need õnnistused ja jamad, millega ma praegu tegemist teen.

Nojah, päeval, mil sealt välja kolisin, kirjutasin veel suureliselt selle, pealkiri kannab endas mu toa numbrit:

paadipõgenik kolmsada seitseteist

selle kvartali esimene
küüditamata vabaduse idee
lekkivas kummipaadis
külm ahvatlus surra
käed ometi käed muudkui kühveldavad vett
paadipõgenik
sina ja vaikiv maailm
ühegi plinkiva majakata

lahkumise eel sülgasid toeka klombi koduranda
ei sinna sa ei naase
kühvelda väike põgenik kühvelda
ela ja mäleta
kuidas reetsid koduste külmade randade tuled

ei tule enam ühtki laeva
su triiviva eneseuhkuse
territoriaalvetesse
ükskõikne pimedus vaid




h.

4 comments:

urr said...

sellist kollast tooli nagu esimesel pildil tahaks endalegi.. ja ka mina elan veel viimaseid päevi nii, et üks kahendik toast vaatab nonstop seebikaid.

sister-in-chaos said...

kas sa jäätmejaama oled kiiganud? just sealt ma selle tugika kuumas sügispäikeses oma süles (istumispeatustega) koju vinnasin ja pole kahtsenud mitte kordagi.

sister-in-chaos said...

muide, minu seebikatüdrukust sai lasteaiakasvataja, päris hea, olen kuulnud.

ja: olgu head tolstoi vaimud sinuga :)

urr said...

tolstoi on siiani helde olnud.

ja minu seebikatüdrukust saab õpetaja varsti