Sunday, February 26, 2012

pihtimus kassalindil

tead, see linn, selle linnaga pole mul juba ammu mingit tegemist (kuigi väidetavalt tegutsen ma just siin) ning kõik oma viljakaimad unistamistunnid pühendan enese siit välja mõtlemisele. aga mis värk sellega on, et alati, kui on vaja lihtsalt bussijaama kõndida ning teise linna sõita, tundub see kõige raskem asi, mida suudan ette kujutada? tahaksin pikutada oma põlatud armukese puust jalgadel ja uinuda, magada pikalt ja häirimatult. muidugi on see häirimatus alati üks illusioon, sest ärgates on vastikum tunne kui elu vastikumatel pohmellihommikutel. miski mus eneses heidab mulle ette seda nii põhjendamatut elust taandumist ja seda, et ma tõtt-öelda oma unistustestki enam pelgupaika ei otsi ning näin soovivat end lõpuni sellesse nüridusse heita.

oma mõõt ja selle tunnetamine on mulle senini mõistatuseks jäänud. kuidas saab inimene korraga taluda nii palju külma, valu, võõraid kannatusi ning sealsamas tunda end kokku varisemas, kui päike on tavalisest eredam, kui sokis on auk või keegi teda väga kuhugi ootab? ja kuidas võib seesama inimene üldse suuta kainelt langetada otsuseid oma tuleviku ja tõelise kutsumuse kohta? nagu kassipoeg malelaual, olgu see lust või trots, aga ilusti ehitatud mäng tõmmatakse lihtsalt laiali ning vähe aitab mälu järgi asja taastamine, sest nii ei tundu mäng enam kuidagi ehe.

see kuradi linn. kui ma siia tulin, tundsin oma ahtakest regekausta käiates iga kord kananahal ihuga, et see siin on ikka pigem siioni mõõtu paik (yes and waving Ithiopian flags) ja babylon on mujal või vähemasti mingites vähemates kohalikes allhoovustes. ahaa, trikikas, sest kui sa kunagi nii mõelnud oled, siis hilisema ummiku puhul pead paratamatult mõtlema, et viga on kindlasti sinus eneses, kes sa oled selle jama oma hinge lasknud ning triivid nüüd enese teadmata seal, mida kunagi oma peas mängivates lauludes minema loitsisid, sest uskusid, et just nii see käib: sõna kuri minema, tee seda sageli ja pöördu tema poole vaid laulus, nii ei pea sa temaga rohkem asju ajama ning sind säästetakse. aga mis siis, kui asi pole vaid minus? et see linn ongi vaid  mugav ja eeskätt selleks, et oma generatsiooniga ühishauda heita, hauapanuseks meie ikoonid ja aated, progresseeruv retromaania ning paar pudelit seda, mida parasjagu on. võib-olla olen oma mugavuses (teha kõike, teha vaid ühte: vihata) juba niivõrd sügavale vajunud, et pelk unistaminegi tundub hiigelsuure ettevõtmisena.



 vingerpussy

 oh, kes minust saab? kelleks saada, стать, become?
see väljend teeb noortele niikuinii pead-pilvedes inimestele vast enim liiga. kui sa mõtled, et sa võid niisma järsku kellekski saada, kuna oled tore ja lävid ju ka toredate inimestega, sul on huvid ja ehk käid isegi koolis, siis oled endale tünga teinud, keelelt tünga saanud. keegi ei saa lihtsalt kellekski, kui ta selleks midagi ei tee. meie unistuste kütteväärtus on tegudega võrreldes nagu paberilehel palgiga.

"kui sa suureks saad, siis saad aru!". hälvitav kõnepruuk! kuidas ma tean, kui ma suureks olen saanud? siis, kui ma aru saan? või ma saan järsku aru ning suureks, seega kaksühes? mida kuradit, kas kõik need teejoomised wittgensteiniga on meid jätnud ikka sinnapaika, et peame ses  hämus suutma kasvada illusioonideta teadvusteks, vaimudeks, kes on suureks saanud või vähemasti saamas ning saavad üldse kõigega hakkama, kõigiga kokku, suure õnne osaliseks ning sünnipäevaks maja järve ääres?

kui lõbus on keelega mõnikord ja kui kurvaks ta mind sealsamas teeb.

2 comments:

urr said...

ma lugesin seda, lugesin uuesti. pärast tulin tagasi ja lugesin veel. poolteist tundi hiljem nüüd ütlen, et (vist) sain aru. oh, helena, või oli see teatud moodi appikarje? ja ma mõtlen, et olen terve elu elanud "tee tööd ja näe vaeva.." lainel ja kui elustiil on selline, siis võibki ju kellekski saada. niimoodi järsku. avastad äkki, ei vau. selle teine külg on muidugi läbipõlemine, mis oma tulekust kuidagi ette ei teata. praegu ma tahaksin natuke aega lihtsalt kulgeda siin elus, siin linnas, et siis maailma edasi vallutada. aga enam ei lastagi niisama olla.

sister-in-chaos said...

ma usun ikka veel, et kogu võimalik-vajalik abi tuleb inimesel iseendalt, vaid tuge võib ta teistelt küsida-saada. selleks viimaseks olen alati liiga uhke olnud ning tegelikult pole seekord asi abis, päästes, toes. see on lihtsalt üks lugu inimesest, kes on "oma linnast" (sest nii on ta seda kohta varemalt sageli mõttes kõnetanud) mööda kasvanud, lapsepõlveretoorikast läbi kasvanud, ning ei suuda seda vist ikka veel uskuda. aga uskuma peab, et oleks paik, kust edasi minna.

muide, kardan läbipõlemist palju vähem kui oma laine ootama jäämist. aga LIHTNE KULG peab olema. kas asjade vahepeal või siis jutti pikalt, aga see kulg annab meile justkui kogu eluks viisi kätte.