Thursday, May 24, 2012

rongidest

selle kevade kuumimad hetked olen veetnud erinevates rongides. akna taga mööda libisemas metsikud padrikud ja aiamaad ning juba nii kutsuvad kitsad kruusateed, mis viivad üle põldude mõne veekogu juurde või puudevilusse (kus tahaks istuda, muudkui tahaks igal pool istuda ja vahtida).

"olen heinakuhjast/ tikutulega otsinud/ sädemekest/ otsida ikka võib". naljakas oli avastada, et kõigist rongiluuletustest olen istunud jälle kalju kruusa kirjutatu juurde. sest see pole üldse mitte esimene kord. või õigupoolest ma muud rongiluulet ei mäletagi, ainult kruusa ja kruusa...ja need teed akna taga ka...kruusa

täna perroonil ilmutas end mulle eestimaa suvi. õhtuses leitsakus seisid päikesepruunid inimesed oma jalgrataste ja reisikottidega, palju oli lapsi. ma tundsin, et võiksin sõita igale poole, sest kõikjal oleks võrdselt imeline.




nii mõelnud, astusin tallinna rongile. ohmiks ohmiks.

sest täna öösel kell üks teeme teatris proovi. lavastaja mängib erandkorras trumme ja mina pean oma tähemärke sedakorda hoopis inglise keelde lükkima. natuke pelgan, sest pole kindel, kui hästi (ja kiiresti!) ma oma äkkuite võõrkeeles sõnastada suudan. aga eks selleks proovid ongi, et teada ja vajadusel ka paremaks saada. eks. ju.

muide, viimasel korral tallinnast koju sõites reklaamis rongijuht-singjay edelaraudtee uusi rongiliine, millest üks, tartu-piusa mind pisut elevil hoiab. noh, õigupoolest kujutlus, kuidas rongiga piusa koobastesse sõidan, hirmsa mürina ja raginaga. edelaraudtee ei saa vist küll endale nii teravate elamuste pakkumist lubada ja koobastest oleks ka jube kahju. aga siiski. plaanin lähiajal piusale sõita küll.

väike vürts rongisõitu: vaablane vagunis

Wednesday, May 16, 2012

lugedes selliseid meeldetuletusi meie (seni ainsa) maailma haprusest, tunnen jälle viha, mitte tuima, vaid täiesti leekivat viha selle aja vastu, mil moeblogimist käsitletakse ametina ning stilisti-disaineri kaitsva nimetuse alla pressib end varju iga loll, kel on piisavalt raha, et hunnikutes hilpe-ja-muidugi-ka-aksessuaare kokku osta.

"üht-teist lubada", elada hästi, tunda oma varandusest rõõmu - see refrään on mind kummitanud juba põhikoolist, kus õpetajate põhiliseks motivatsioonikõneks kogu klassile oli "kui kooli ära ei lõpeta, siis vaevalt, et sa rikkaks saad". punkt. ja kui sa rikkaks ei saa, siis on pekkis, siis sa kannad oma kaheksanda klassi maikat ja teed igavesti teiste heaks juhutöid, siis on sul kole soeng ja su sõnad kõlavad nagu oleks nad bussi alla jäänud. sa oled eikeegi ja oled määratud elu lõpuni vabandama, kui sõna võtta tahad, sest ruum su sõnadekski tuleb kellegi armust.

keegi ei pääse päris puhtalt. suurima tünga saavadki alati need, kes arvavad, et pole kunagi tünga saanud. nii olen ma end mõnikord halvasti tundnud, et elan selles korteris "(ikka veel, vaata, kui vana sa juba oled!"), unustades, miks ma algselt siia kolida tahtsingi. aga tahtsin ju, sest see on üks tuba ja mina olen üks inimene. üks inimene saab korraga viibida vaid ühes toas ning kui siia lisada veel kaks suurt akent vaikselt sumiseva tänava poole, imetoredad naabrid ning voolav vesi, mis sest, et külm (see-eest karastav), on see just täpselt selline koht, kus on mõnus ja rahulik elada. aga kui ununevad sellised väärtused on, ka nende väärtustajate eneste jaoks. sest käib see refrään, tead küll...
aga nagu kirjutab charles taylor oma "autentsuse eetikas": "väljastpoolt lähtuvate nõuete eiramine tähendab just nimelt tähenduslikkuse tingimuste eiramist ja seega triviaalsusse langemise ohtu. kui inimesed püüavad leida sellest kõlblusideaali, hakkab niisugune enesekesksus ennast tühistama; see hävitab ideaali realiseerimistingimused.". enese pidev teostamine looduse arvelt viib niisiis vältimatult selleni, et muutub võimatuks seda jätkata, sest kõrbestumine, mageveenappus, erinevate võõrliikide levik (ja nende hävitav mõju kohalikule loomastikule-taimestikule), pinnaseprobleemid, kliimamuutus jm inimtegevusega kaasnevad nähtused sunnivad viimaks vältimatult kokkuhoidlikkusele. ent kui sellisest eneseteostusest on saanud ideaal (ja mitte vaieldav, kusjuures, sest väärtused ei ole debateeritavad, kui valikute paljusus kui selline on omaette väärtus, mis muudab igasuguse mõistusega vaagimise triviaalseks), siis on naiivne loota, et inimmõte (mõistus, arutlusvõime) enam loomulikult võimeline on naasma oma ülipragmaatiliselt rajalt, kui asi jamaks läheb. või kui suudab, siis vaid oma eksimuse tunnistamise hinnaga, mis on küllap halvavalt valus.


                                                     kalambuurist aksioomiks


ülima relativismiga oma üha kasvavaid ihasid reaalsusest irrutav ühiskond peab korraks peatuma ja mõtlema selle üle, miks ja kuidas midagi teeme, ostame, otsustame. ja pidama meeles seda, et ei saa lakata meeles pidamast seda, et kuigi kosmilisest perspektiivist oleme üksi tillukesed, suudavad meie väikesed valikud kogu maapealset masinavärki suunata ja kõigutada.






Monday, May 14, 2012

kell on napilt kolmveerand kümme ja ÕIS on juba maas

ja toomingas õitseb, siit üldse mitte kaugel

Sunday, May 13, 2012

LIIGA PALJU MEIKI
PRIMA VISTA POHMAKAS
TALLINN-TARTU

Friday, May 11, 2012

sinule, keda ma näen kas unes või just sellistel päevadel nagu täna oma vanu unistusi meenutades

vihmaste
maikuupäevade
pärastlõunais
on rahutute aegade
lummavat kaselõhna -
võib-olla ainus sedavõrd
tõhus otsetee mälule
mis hakkab vanaduses
mu noore-elule
kaugekõnesid tegema

Wednesday, May 9, 2012

bitter sweet sugar daddy

selle loo pühendan inimesele, kes jõudis siia otsinguga "barbara kruger my sugar daddy".



kolmapäev

mul ei ole raha, aga on nii palju kohti, kuhu minna. kuna need minekud raha ei taha, siis olen ma parasjagu rikkam kui tavaliselt. ja mul on üks kaugelt tulnud kiri, millele vastata. ja mõni eksam, milleks õppida. ja kass, keda toita.


oh. ja eivor oli imeline, ta laulis mu täielikult unustusse sellest ärevusest ja kohmetusest, mida suur kontserdisaal minus tekitab. tema hääl oli ruumi voolav loodus, vaba ja tark.


 ja tundub, et eile imelikult alanud, ent lõpuks end väga hästi käima saanud külalislektori loeng torino surilinast äratas minus jälle "asjadeotsija", suure imestaja, kes browsib müsteeriume ja mõtleb: "oh, võib-olla küll. APPI; PÄRISELT KA JU!". not so scientific, aga tugeva pulsiga vähemasti.


puhas põnevus. ja ülevus, kui lubate.

sureva teadlase võidujooks ajaga, tõendamaks mittetadlastest abielupaari hüpoteesi, mis talle esialgu rohkem kui kahtlane tundus, ent mille tõesusse mitteuskumist tõendid enam ei luba...