Wednesday, May 16, 2012

lugedes selliseid meeldetuletusi meie (seni ainsa) maailma haprusest, tunnen jälle viha, mitte tuima, vaid täiesti leekivat viha selle aja vastu, mil moeblogimist käsitletakse ametina ning stilisti-disaineri kaitsva nimetuse alla pressib end varju iga loll, kel on piisavalt raha, et hunnikutes hilpe-ja-muidugi-ka-aksessuaare kokku osta.

"üht-teist lubada", elada hästi, tunda oma varandusest rõõmu - see refrään on mind kummitanud juba põhikoolist, kus õpetajate põhiliseks motivatsioonikõneks kogu klassile oli "kui kooli ära ei lõpeta, siis vaevalt, et sa rikkaks saad". punkt. ja kui sa rikkaks ei saa, siis on pekkis, siis sa kannad oma kaheksanda klassi maikat ja teed igavesti teiste heaks juhutöid, siis on sul kole soeng ja su sõnad kõlavad nagu oleks nad bussi alla jäänud. sa oled eikeegi ja oled määratud elu lõpuni vabandama, kui sõna võtta tahad, sest ruum su sõnadekski tuleb kellegi armust.

keegi ei pääse päris puhtalt. suurima tünga saavadki alati need, kes arvavad, et pole kunagi tünga saanud. nii olen ma end mõnikord halvasti tundnud, et elan selles korteris "(ikka veel, vaata, kui vana sa juba oled!"), unustades, miks ma algselt siia kolida tahtsingi. aga tahtsin ju, sest see on üks tuba ja mina olen üks inimene. üks inimene saab korraga viibida vaid ühes toas ning kui siia lisada veel kaks suurt akent vaikselt sumiseva tänava poole, imetoredad naabrid ning voolav vesi, mis sest, et külm (see-eest karastav), on see just täpselt selline koht, kus on mõnus ja rahulik elada. aga kui ununevad sellised väärtused on, ka nende väärtustajate eneste jaoks. sest käib see refrään, tead küll...
aga nagu kirjutab charles taylor oma "autentsuse eetikas": "väljastpoolt lähtuvate nõuete eiramine tähendab just nimelt tähenduslikkuse tingimuste eiramist ja seega triviaalsusse langemise ohtu. kui inimesed püüavad leida sellest kõlblusideaali, hakkab niisugune enesekesksus ennast tühistama; see hävitab ideaali realiseerimistingimused.". enese pidev teostamine looduse arvelt viib niisiis vältimatult selleni, et muutub võimatuks seda jätkata, sest kõrbestumine, mageveenappus, erinevate võõrliikide levik (ja nende hävitav mõju kohalikule loomastikule-taimestikule), pinnaseprobleemid, kliimamuutus jm inimtegevusega kaasnevad nähtused sunnivad viimaks vältimatult kokkuhoidlikkusele. ent kui sellisest eneseteostusest on saanud ideaal (ja mitte vaieldav, kusjuures, sest väärtused ei ole debateeritavad, kui valikute paljusus kui selline on omaette väärtus, mis muudab igasuguse mõistusega vaagimise triviaalseks), siis on naiivne loota, et inimmõte (mõistus, arutlusvõime) enam loomulikult võimeline on naasma oma ülipragmaatiliselt rajalt, kui asi jamaks läheb. või kui suudab, siis vaid oma eksimuse tunnistamise hinnaga, mis on küllap halvavalt valus.


                                                     kalambuurist aksioomiks


ülima relativismiga oma üha kasvavaid ihasid reaalsusest irrutav ühiskond peab korraks peatuma ja mõtlema selle üle, miks ja kuidas midagi teeme, ostame, otsustame. ja pidama meeles seda, et ei saa lakata meeles pidamast seda, et kuigi kosmilisest perspektiivist oleme üksi tillukesed, suudavad meie väikesed valikud kogu maapealset masinavärki suunata ja kõigutada.






No comments: