Thursday, June 14, 2012

suure ja raske peaga

olen oma tähe tänava koopas juba nii kaua elanud, et korterinaabrite vaheldumine ei ole minu jaoks enam ammu mingi valus lahtirebiv kogemus. pigem olen igasugu kolimiste puhastavat ja ümberkorraldavat toimet üha rohkem hindama hakanud, olgu kolijaks siis mina või inimesed mu ümbert. selgi suvehakul embasin hüvastijätuks kaht inimest ning aitasin sisse kolida uuel, mulle juba tuttaval inimesel, kellele on mul juba olnud rõõm konserviavaja käsitsemist õpetada ning kelle valge vaiba ühe kahetsuseväärse jalaliigutusega kohviplekiliseks tegin. jälle on siin koopas hoopis teistmoodi, teine õhin ja kindlasti ka teistlaadi rutiini langemine. ja digiboks! :D


värsked houmsid uue lemmiknõudepesuvahendiga kodutrepil, fotomasinaga tegi imet kaarel krl rdk

1 comment:

urve said...

oo. digiboksi luksus..