Monday, July 30, 2012

hey hey my playmate




 I know its strange another way to get to know you
you'll never know unless we go so let me show you
I know its strange another way to get to know you
we've got till noon here comes the moon so let it show you
 show you now

Friday, July 27, 2012

ma elan rõskete metsatukkade ja põldude vahel ja ometi pole ma veel kunagi kohanud sellist udu nagu täna hommikul. justnimelt kohanud nagu elusat olendit, kedagi, kel on tohutu suhkruvatjas keha ning kes tunneb suurt lusti asjade ära peitmisest, minema hajutamisest. või nagu see vahukommimees tondipüüdjate filmist, ainult mitte vihane, loll ja hävitav.

rattaga raamatukogu poole sõites oleksin peaaegu tööle hiljaks jäänud, sest jäin läbi udufiltri puid ja aedu uudistama. kodusel puudealleel koukisin sõites ja ringi jõllitades koti põhjast ka telefoni välja, selle kaamera on uduisandale küll pisut ülekohut teinud ja tema suurt kogu kahandanud, kuid maagilisevõitu hommikut lasevad tehtud pildid ehk siiski läbi kumada.







ja see udu meenutab mulle midagi ja viib mu hoopis mõttega tartusse, sellesse kujutelma, mis ripub betti alveri luuletuses "udus". 


Must mehikene torni tippu ronib,
ta õlal plaksub raske vettind lipp.
Üks vile undab. Keegi haige sonib
ja uste taga tõmbab kella gripp.
Ma seisan sillal. Kuurid. Kaubakastid.
Praam. Lodjad. Luugid. Ripnev kõrkjamatt.
Aur mähib hääletusse märjad mastid
kui rõske vatt.
Ma mõtlen sinust. Vette tilgub vaiku.
Kesk õlist voogu kalur noota veab.
Kas tunned veel mu huulte moonimaiku?
Kes teab?
Vist kulus kõigest väga palju aega.
Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.
Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,
ma seisan sillal ülestõstet kraega,
mu pää on hall

jah, selline maagiline udu, mis võimaldab reisida ajas ja ruumis.


selle alveri teksti, muide, napsasin siia projekti "tartu ilukirjanduses" kodulehelt, kus leidub seda, mida nimigi lubab:  katkendeid (aga ka terviktekste) eesti luule- ja proosatekstidest, milles tartu sees. saab näiteks kohanimede järgi jälgi ajada, kus üks või teine kirjanik käis ja mida mõtles, võib-olla mõne paiga juures üllatudagi, et see juba nii argiseks saanud paik kellegi teise jaoks kunagi kogu tartu rasket armastust tähendas.

Tuesday, July 24, 2012

ipse disco

tere, helena,

sa oled nõme soustinägu, kui sa isegi oma viimasel muhu-nädalal ujuma ei lähe, saad aru, seda merd sa ju alati nii väga igatsed. ja keegi võiks vaarikad ka ära korjata.



ÕHTUD ON PIMEDAD. hekkide vahel roomab udu.

Friday, July 20, 2012

"Sa võid oma vanad mõtted veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted. Sel põhjusel hävitataksegi vallutatud maades kõigepealt kõik endine ära, lammutatakse maha ja kujundatakse ümber. Kui pole enam alles mõtlemise paika, pole alles ka mõtet." - Viivi Luik, "Varjuteater"

Tuesday, July 17, 2012

THIS IS REAL


KÕRGKLASSI SALAJANE LAPSEOOTUS ehk huvitav, millest see raamat võiks rääkida? autoriks m. child. lapsesuu ei valeta?


Monday, July 16, 2012

winamp crashed again

aesop rocki kodanikunimi on ian bavitz. pelgalt nime põhjal ei ole päris mõistlik teda sünagoogimeheks pidada (ee, pealegi meenus tema biost tõik, et väike ian sai hoopis katoliikliku kasvatuse, mille tagajärjel agnostikuks hakkas) ja mis see siia üldse puutub, aga selles loos on ausalt ka midagi vanatestamentlikku.

 "Today I pulled three ghost crabs out of rock and sand, where the low tide showcased a promised land. I told them "you will grow to be something dynamic and impressive; you are patient you are gallant you are festive." Then I let them go"
see salmilõpuvormel "ja siis lasin ma neil minna" on nii võimas, ilus, vana. ja salmid ise alguses põiklevad-iroonilised, viimaks aga ausad, tooredki.


EDIT: warner does not warn, just strikes in the middle of the night, that`s right


Tuesday, July 10, 2012

igav mäng, aga ikkagi mäng




                                                     olen siin boss, aga ainult kuu aega



pikkadel tööpäevadel, siis kui lugemisest read juba silme ees hõljudes kohti hakkavad vahetama, lõbustan end raaamatupealkirjade täiendamise või ümbertegemisega. oma peas, muidugi. ehkki mõni raamat seda sugugi ei vaja, sest mida on sul lisada pealkirjadesse a la "kuningliku miljonäri salajane ammuihaldatud siivutu ettepanek" või "ostetud nooriku armastusestrateegia nurjumine"? mitte midagi, nad on täiuslikud. kõik ülejäänud pakuvad oma ebatäiuslikkuses aga lakkamatut mängulusti.



                               näitlikustav kosmeetiline post-it R


pikaajalise pealkirjamängu tulemuseks on hägustunud žanripiirid ning hea ja halva kirjanduse maagiline ühtesulamine (aga ainult mängu kontekstis). olen avastanud ka juba paar suurepärast pealkirjaideed, mille jätan targu jagamata, sest võib-olla läheb kunagi vaja.

Monday, July 9, 2012

mighty maus


nüüd, kuus aastat pärast mausi "songsi" ilmumist armusin ma sellesse nii põhjalikult, et mina, kes ma loobusin vahepeal vinüülide ostmisest, sobran e-bays ja ostan selle vinüüli ja võtan ta kõigile oma reisidele kaasa ja teen temaga koos igal pool pilti ja istun vaaterattal ja söön jäätist ja tutvustan sõpradele.


Friday, July 6, 2012

päris tore muhu memm olen, kuid täna uinun rakveres ja jõin end teatrimajas ennist päris koledasti purju. stoiliselt ofc.

Wednesday, July 4, 2012

no kes käib siin üldse? on ju suvi ja mis elul on vigaaa, uskuge valgusfoori taga peatuvate autode akendest pahaaimamatuid möödakäijaid varitsevaid läbulaule, või on midagi viga, tõesti?
olen muhus, võõrdunud muusikast ja vohavatest visuaalidest, internetiks siban raaliga põõsa alla. siinsed suurimad hädad piirduvad sellega, et kass liiga kauaks õue kondama jääb (ning mina kardan, et rebane ära vedas) või sellega, et saunaahi ajab hullu moodi suitsu sisse ja iga kord lahkun sealt võimsalt sumiseva peaga nagu mõnel säärasel õhtul, kui kahelt poolt käima saadetud ganjaplärud saavad minu juures kokku ja mina ei tea enam, kumb kummalt poolt tuli. ja rõõmud on samavõrd kasinad, võtame näiteks kilomeetreid läbi metsa mereranda kulgeval hobusekapjade poolt hävitatud teel pedaalimise. päike paistab silma, vahepeal jään ratastpidi sõtkutud ja niiskesse teesse kinni, kirun neid kuradi hobuseid ja enda lolli kalduvust igast silma hakkavast teeotsast haarata kuni jätkan teed rahuliku südamega. vihad ja rõõmud tuksuvad mõlemad vaiksel pulsil pinna lähedal. peaksin ma ehk mõnda piirsituatsiooni sattuma, oleksin väga üllatunud, kogedes sügavalt endast tulvamas mõnd tugevat emotsiooni.