Friday, July 27, 2012

ma elan rõskete metsatukkade ja põldude vahel ja ometi pole ma veel kunagi kohanud sellist udu nagu täna hommikul. justnimelt kohanud nagu elusat olendit, kedagi, kel on tohutu suhkruvatjas keha ning kes tunneb suurt lusti asjade ära peitmisest, minema hajutamisest. või nagu see vahukommimees tondipüüdjate filmist, ainult mitte vihane, loll ja hävitav.

rattaga raamatukogu poole sõites oleksin peaaegu tööle hiljaks jäänud, sest jäin läbi udufiltri puid ja aedu uudistama. kodusel puudealleel koukisin sõites ja ringi jõllitades koti põhjast ka telefoni välja, selle kaamera on uduisandale küll pisut ülekohut teinud ja tema suurt kogu kahandanud, kuid maagilisevõitu hommikut lasevad tehtud pildid ehk siiski läbi kumada.







ja see udu meenutab mulle midagi ja viib mu hoopis mõttega tartusse, sellesse kujutelma, mis ripub betti alveri luuletuses "udus". 


Must mehikene torni tippu ronib,
ta õlal plaksub raske vettind lipp.
Üks vile undab. Keegi haige sonib
ja uste taga tõmbab kella gripp.
Ma seisan sillal. Kuurid. Kaubakastid.
Praam. Lodjad. Luugid. Ripnev kõrkjamatt.
Aur mähib hääletusse märjad mastid
kui rõske vatt.
Ma mõtlen sinust. Vette tilgub vaiku.
Kesk õlist voogu kalur noota veab.
Kas tunned veel mu huulte moonimaiku?
Kes teab?
Vist kulus kõigest väga palju aega.
Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.
Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,
ma seisan sillal ülestõstet kraega,
mu pää on hall

jah, selline maagiline udu, mis võimaldab reisida ajas ja ruumis.


selle alveri teksti, muide, napsasin siia projekti "tartu ilukirjanduses" kodulehelt, kus leidub seda, mida nimigi lubab:  katkendeid (aga ka terviktekste) eesti luule- ja proosatekstidest, milles tartu sees. saab näiteks kohanimede järgi jälgi ajada, kus üks või teine kirjanik käis ja mida mõtles, võib-olla mõne paiga juures üllatudagi, et see juba nii argiseks saanud paik kellegi teise jaoks kunagi kogu tartu rasket armastust tähendas.

No comments: