Wednesday, August 15, 2012

Obolenko ja Ilenka

 Tarumaa, Tarumaa, Tarumaa - ma olen seda kohanime oma elu jooksul nii palju kuulnud ning seda paika päris müstilisekski pidanud, sest no kuulge, kohas, kus vannuti sõnadega "mädand" ja "pergel", mitte kunagi "kurat", pidi ju ometi mingi kuradi ligiolu aduv metshaldjarahvas elama. 
ERMist leiab Tarumaa kohta järgmist: „Iseäraliseks oleks siin nimetada, et kõik üht prii- ehk perekonnanime kannawad, kõik Tarumad, nende seas ka moni Naur. Wanataatide jutu järel olla kord wanaste kaks wenelast, Obolenko ja Ilenka, siia sisse rännanud ja selle küla asutanud. Pärast, palju aastaid edasi, olla katk olnud, ja siis on ainult üks „Tarum“ järel jäänud. Nüüd on see perekond ennast suurendanud, nii et praegu ule perekona loetakse. Iseäralduseks on see, et ennemalt ja ka nüüd üsna wähe piipu pruugitakse, ülepea suitsetakse, niisama ei ole iial palju wiina pruukitud. Seda ei ole weel iial ette tulnud."
(ERM TAp 160:50-51)

Vanaema isa Johannes Tarum oli kooliõpetaja selle sõna kõige süvamas tähenduses, ta nimelt oli kogu kooli ainus õpetaja ja seega õpetaja tervele koolile. Kusjuures klassikomplektid olid pöörased: korraga oli vaja toime tulla kahe liitklassiga, milleks olid  I, III ja V & II, IV ja VI klass. Vanavanaisa tegevusele läbi ajahämu vaadates jääb mulje väga tegusast härrast, kes organiseeris külas nii laulukoori, näiteringe kui ka ühe raamatukogu rajamist. Selline lahe vana, kellele kõik meeleldi patsi ladusid. Ja Johannesel oli seitse last, kellest vanimale võlgnen kogu tänu oma raamatuarmastuse eest.

Seekord Jõhvi tulles teadsin juba, et ema plaanib retke sinna kaugele imedemaale ning kujutlesin juba sumpamisi läbi soode ja rabade. Suur oli mu pettumus, kui google maps omal süütult robotlikul viisil mu illusioonid purustas ning teatas, et Tarumaa asub ainult 10 kilomeetrit Mäetaguselt, seega ainult ligi 30 kilomeetrit Kohtla-Järvelt! Ma ootasin suuremaid arve, suuremaid sügavusi! Kuidas nii, et sinna saab bussiga peaaegu et kohale sõita, vaid kuus kilomeetrit jääbki kõndida? See imekõlaga koht vääriks rohkem higi! Aga higi sai küllalt. Higi ja tolmavat teed. Ning kuuest kilomeetrist sai seitse ning asulasilte me ei kohanudki, ainult tasa sumisevaid elektriliine ning siin-seal haukuvaid koeri liiglühikeste kettide otsas. Me ei teadnudki, et olime kohale jõudnud, kui silmasime tee ääres puude vahel üht majakatust ja otsustasime majaelanikelt uurida, kas Tarumaa veel kaugel on. Imelik oli see vaatepilt ning seejärel äratundmine:

et see peab olema Tarumaa, sest see siin küll on Tarumaa kool, kus Johannes perega elas ja töötas.
Esmakordselt muutusid jutud sellest meheks rohkemaks kui jutud mingist mehest, Johannes sai päris esimest korda minu jaoks luust ja lihast inimeseks. Ja kuigi mõistsin, et see kunagi 36 taluga küla on nüüd peaaegu maha jäetud, ei olnud seal viibimise tundes midagi nukrat, nukruse saab ise juurde mõelda, aga koht ise seda endast välja ei andnud. Kondasime emaga mööda aeda ringi, korraldasime keset nõgeseid pikniku ning asusime allesjäänud külaelanikke otsima. Tuli välja, et ülaltoodud tekstifragmendis mainitud venelased on pärast paarisaja-aastast ringitamist kusagil Siberi sügavustes jälle Tarumaale tagasi jõudnud ning vihuvad nüüd tööd teha ja päevalilli kasvatada. Viimased mõjusid keset harimata põlde kentsakalt nagu viksid koolilapsed tühjal tööstusmaastikul.



Ja oi, mädandid, kuidas mu jalad koju jõudes tuikasid, see polnudki mingi väike jalutuskäik!




No comments: