Wednesday, September 12, 2012

kassist rääkides...

video

Thursday, September 6, 2012

neli korda aastas tõstan oma toas asju ringi, muidu võib juhtuda, et lõppeva suve meelalt lebotamakutsuv toakujundus ei lase õppimisele keskenduda; kui väljenduda praegu käimasoleva draama festivali teema võtmes, siis fookus: kirjutuslaud. kuid iga kord juhtub mööbeldades üks ja seesama asi: kui kõik olulised asjad on oma uutes kohtades, jääb ikka midagi üle, midagi suisa suurt (nagu kohvilaud! nagu laualamp! sedapuhku). justkui muutuks tuba iga ümberkorraldusringiga pisut väiksemaks. see võib seletada ka seda, miks ma end siin mõnikord nii karbisolevana tunnen.


koolilainest veel nõnda palju, et püüdlikult heebrea tähestikku oma kaustikusse maalides avastan ikka pärast, kuidas olen hoopis kreeka tähti kirjutanud. natuke selline tunne on:



stereo stereo stereo (lapsena arvasin, et hääldub sterjo)

ma leidsin ülestähendusi helena hilispuberteedi (kes kõneleb minevikuvormi-endast kui hilispuberteetikust, kui patroniseeriv!) varemetelt, terve wordifaili jagu komistavat kultuurilist analüüsi ehk lugemismaterjali unisteks hommikutundideks. noppeid.


Ma olen küllap mõni väljalase noorem põlvkonnast, kelle aja  kohta multitalentne mõtleja Francis George Steiner on tähendanud järgmist: „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes”. Selles ei ole midagi mööduvat, see on  muusika ja teksti suhte pidevat esimese kasuks tiksuv nihe ning kuni ta mingit tuntavat piiri ei kohta, siis: rängalt progresseeruv. 

Seik või õigupoolest periood minu elus, millest täna lihtsalt banaalselt loomulikult kirjutama pean, tõukub päris otseselt selliselt pinnalt. Nimelt vaimustusin oma gümnaasiumiõpingute algusaastail reggae-muusikast ning pärast keskkooli lõppu pisut juukseid ning julgust kogununa otsustasin, et tahan oma tavaliste ilusate pikkade juuste asemele dreadlocke, kõnekeeles rastapatse. Sest need tundusid praktilised, nõudes nende omanikult minimalset hoolitsust. Sest need võivad kriipida kellegi ilumeelt, mistõttu omasid  erilist irriteerimisväärtust (mis oli ühele hilispuberteetikule kahtlemata oluline). Sest esmakordselt elus tundsin, et see muutus mu välimuses võiks kaasa aidata „reaalsuse rohkemal määral tajumisele“, nagu ma selle toona sõnastasin. Tõepoolest see mulle osaks saigi, ent mitte mu esialgse ettekujutuse kohaselt (mis nägi teadmist rohkem nagu kosmosest alla nõrguvat nestet ja mitte kogemustest ammutatut). Juhtus aga hoopis see, et turritavate takupatside omanikuna leidsin end edaspidi tihtilugu situatsioonidest, kuhu vana soengu puhul vaevalt sattunud oleksin. 
 ---
 
Muidugi jäid inimesed mind teinekord valgusfoori taga või kassasabas uudistama. Muidugi, sest kõik pisut teistmoodi vääribki ekstrapilku, inimteadmise avardamise eelduseks ongi uudishimu. Küllap püüdsid nad isekeskis selgusele jõuda, kas säärane soeng on saavutatud searasva pähemäärimise või aasta(kümne)tepikkuse kammimatusega. Mõnikord küsisid nad mult seda ning olin rõõmsalt valmis selgitama erinevaid dreadlockide tegemisvõimalusi. Väiksemates linnades ja maakohtades panin ma vanainimesi turtsuma ja lapsi endale uudishimulikult järgnema, tundes end kui muinasjutuline vilepillimängija rotikarjaga (ainult et mul puudus kavatsus kedagi uputada). 

 
Siis aga juhtus aeg-ajalt nii, et kusagil platsil või pargis sõpra oodates või üksi raamatut lugedes astus vargsi mu juurde mõni noormees ning küsis väga vaikselt, kas mul ehk pisut marihuaanat müüa ei ole. Soovid olid tagasihoidlikud, jäädes ühe grammi piirimaile. Ka pidudel ja koosviibimistel hoidsid võõrad inimesed minu ligi, sest mul olevat „chill aura“ ja ma olevat „muhe rasta“. Üleüldse sõlmisin vist selle aasta jooksul, mil mul patsid olid, rohkem uusi tutvusi kui varasema elu jooksul kokku ning suurem jagu neist tutvustest ei olnud minu algatatud.

Tegin ka enese jaoks esimese suurema selle kogemusega seonduva avastuse. Nimelt naisena mõistsin, kuidas objektifitseerimisel ja objektifitseerimisel võib olla suur vahe: kui varem flirditi minuga palju, siis nüüd ei lähenenud mulle ükski mees sel eesmärgil. Olin ühtäkki sootu olend, kelle vastu tunti huvi kui mitte kanepi pärast, siis uurimaks, mida ma mõtlen. Nad tahtsid kuulda mu mõtteid ja ootasid, et viiksin nad iga kord reisile oma pähe ning oleksin kaasas nende omadel. Mis ei tähenda, et oleksin lakanud olemast objekt: minust oli teenimatult saanud kohalik Yoda, mulle omistati seda, mida oldi kuuldud dreadlockide kohta kõige erinevamates seostes. Niisiis oli see aeg varasemast mõnevõrra nauditavam mulle kui intellektuaasele olendile, ent samas kultiveeris androgüünset minapilti, mis tekitas noores naises mõningast ebakindlust.

Enne veel kui hõllanduselt analüüsi juurde liigun, tahan rääkida põhjustest, miks otsustasin aasta pärast patside tegemist neist loobuda. Nagu enamasti sellistel puhkudel (mistahes põlvkondade mäss mistahes sootsiumile irriteerivas vormis ja selle mässu mandumine), ei kutsu seda esile mitte ühiskond otseselt, vaid pigem see, kui miski teadvustamatu ühtäkki teadvustatud saab. Minu puhul piisas selleks tõigast, et toona palju hääletades tegid paljud autojuhid heatahtliku žesti ning panid autosõidu ajaks mängima reggae ja mitte selle žanri kogu rikkuses, vaid võtmes Bob Marley. Kui ma loobuksin neist juustest, ehk ei pimestaks siis stereotüübid enam inimesi ning nad oleksid valmis tunnistama ka minus olevat ebamäärasust? Sest ebamäärasust on inimestes ikka ja seda peaks mu meelest olema, sest see ei luba kellelgi kohelda kedagi palja trafaretina, šabloonse olemina, kelle isiksuse kontuurid on vaibanoaga välja lõigatud. Seda ebamäärasust on vaja, et teine inimene küsiks: „Mis muusika sulle meeldib?“.
 ---
Ja mehed hakkasid taas mulle silma tegema. 

 ---


 
Rastafari on Jamaikalt alguse saanud liikumine, oma algusaegadel rohkem vabastusliikumine kui religioon, mis kuulutab usku ühesse jumalasse – Jah`sse – ning leiab jumala inkarnatsiooni olevat 1930. aastal Etioopia keisriks tõusnud Haile Selassie I (sünninimega Tafari Makonnen, printsitiitliga Ras). Rastafari oli eksklusiivusund Jamaika mustanahalistele. Olles sajandeid alla surutud ja ekspluateeritud valge inimese poolt, väljendab nende usk nende suurimaid unelmaid. Rastafari keskseks ideeks on repatrieerumine, lahkumine Jamaikalt, mida nimetatakse ühtlasi Baabüloniks (see termin märgib ka mistahes ikestavat süsteemi; Bourdieu`likult väljendudes: kogu valge mehe kapitali   nii majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist kui sümboolset), Aafrikasse, oma päriskodusse. Rastadel on tabav ütlus: „Jamaica dis an island, but not I-land“: Jamaika on lihtsalt üks saar, ta ei ole kodu. Rasta peab erinema Baabülonist nii sõnas kui teos. Keelt peab rastafari üheks võimsamaks allasuruvaks süsteemiks (taaskord kerkib võrdluseks Pirerre Bourdieu ja tema käsiltus keelest kui võimumehhanismist), mistõttu kõnelevad rastad nö. reformitud inglise keelt, patois`d, mis peaks üle olema võõrandumusest, mida tavapäraselt keel inimestes juurutab (näiteks kõnelevad nad sõna understanding asemel overstanding). Rasta ei pruugi soola ega valge mehe arstirohte, on uhke oma keha üle ning tahab veeta oma elu loodusega üksolemises. Rastafari, kasutades piiblikohta kuningas Saalooni hauakääpast, leiab teoloogilise õigustuse kanepi pruukimiseks rituaalsel eesmärgil.
Rasta kannab dreadlocke, need märgivad inimese lepingut Jah`ga ning ühtlasi ka tagasipöördumist Aafrikasse, sest masai sõdalased on sajandeid oma juukseid selliselt kandnud. Reggae on muusika, mis on rastafari päritolu. Senini maailma kuulsaim rasta Bob Marley oli mees, kelle muusika sirgus iseenda vahetust rasta-kogemusest ning nähes, kuivõrd populaarseks see muusika kogu planeedil sai, avastati võimalus oma jumalast, elutõdedest ja positiivse mõtlemise sõnumist  läbi reggae kõneleda. Kui rastafaril on misjon, siis toimub see just läbi reggae. Alates sellest on muutunud nii Baabülon kui rastafari ise: esimene vaimustus viimasest selle paeluvate elementide pärast, viimane pidi aga säärast osavõtlikkust arvesse võttes pisut leebuma. 
 ----


kirjutise lõpetasin mitmeleheküljelise arutlusega rasta raskest saatusest, sest raske ta ju on, kui soovid lõhestada kapitalile orienteeritud süsteemi, kuid saades ise selle poolt imetletud (ja turustatud), kaotad oma tee kas endas ärganud ahnuse või mõttetustunde tõttu (kõlab ehk tuttavalt kõigile).  ja ma vist tõesti natuke arvasin, et bourdieu oli hingelt rasta või midagi. ja ma arvan, et inimesed, kes oma elus stereotüüpide käest puhtalt pääsenud on (stereotüüpne puhtaltpääseja, hehe), jäävad ilma omalaadsest kohtumisest oma ühiskonna alustega, sest kuigi stereotüübid on kohmakad (kr. k. "kõva väljend"), on need ometi tugevad seostekogumid, mis aitavad meil toime tulla, aidates valida paslikku käitumist vähese informatsiooni olukorras. nii on väärtuslik uurida stereotüüpe nii seest kui väljast ja mida rohkem, seda uhkem.