Sunday, November 25, 2012

üks väga halb kassipilt

üks filmidest jäi ilmutusmasina (nimetatakse seda ikka nii, ilmutusmasin? lahe nimi) vahele kinni ning tulemuseks olid põnevad rebendi-ja-roostepleki-efektiga fotod. KASS! või õigupoolest üks natuke häiriv ülesvõte minu sabaga sõbrast.


Friday, November 23, 2012



sügis muhumaal. või sügis saarel või maakohas või üldse, noh, sügis. tahan need värvid oma silme ette ritta laduda enne veel, kui lumi (jälle) maha tuleb.


nii palju erinevaid rohelisi! kes seda enam mäletab. aga fotodelt on näha. tuleb uskuda.


kass irk ja tema tagasihoidlik stuupa. hahaa, see võiks olla lasteraamatu pealkiri. lasteraamatu, mida keegi ei ostaks.


pabulad of the õuna. porised küll, kuid ülimahlased ja kosutavad.


koer of the naabri. kuigi looma näoilme lubab antud pildi teinud isiku elu ja tervise juures viibimises kahelda, lubage rutata selgitama, et see on hoopis ätu (nii naabritädid teda kutsuvad) kõige siiram rõõmsa tervituse nägu. niimoodi ätu naeratab.

Saturday, November 17, 2012

Oh Willy...

mu lemmikanimatsioon tänavuse animated dreamsi võistlusprogrammist ja vist kogu festivalilt üleüldse. kel tekib võimalus seda vaatama minna, soovitan kindlasti minna ja vaadata. ja kes seda filmi evima juhtub või allalaadimisliknki jagada oskab, siis palun, andke mulle teada!

Wednesday, November 14, 2012

pead ja sabad

lasen musapostidega selle nädala lõpuni välja. sest selline tunne on.
ja gonjasufi-tunne tuli ka jälle peale. tema häälega kangastuvad mulle küll rohkem märtsiõhtud ja -hommikud, sellised külmast karused, aga juba pisut rohkem päiksele valla. mis ongi vist see, mida praegu kõige rohkem igatsen. hästi natuke rohkem päikest.



Sunday, November 11, 2012

Friday, November 9, 2012

saabuva südaöö puhul



kui tuuakse saaki

kui kass püüab hiire ja toob ta tuppa. kui kass toob saagi elusana tuppa ja peaaegu anub hiirt, et see jookseks ja peituks ja seeläbi kassile täiuslikku jahilusti pakuks. ja kui hiir siis jookseb ja tardub, tardub ja siis ikkagi jookseb ning kass oma hambad iga kord üha tugevamalt tema väikse keha ümber kinni surub, siis mina olen kassi üle uhke ja kardan kassi, et ta nii sujuvalt liigub ja näib täpselt teadvat, mis nüüd ja mis edasi. ja siis ma natuke vihkan kassi, et ta nii ebainimlikult külmavereline on. ning siis tõrelen ennast, et ma kassi ebainimlikkuses süüdistada võin. ning vaatan hirmunud ning üha vähem vastupanevat hiirekest, jällegi pahane, sedapuhku jälle enda peale, et mul on see kass ja see tuba ja see köök, mis kõik on viinud selle küll veretu, kuid külma roimani. ja ma nutan vaikselt ning hoian urmase ümbert kinni. kuni hiireke enam ei liiguta ja kass pilgu temalt meile pöörab ning mulle otse silma jõllitab.  - "iiiiirk, nii tubli kiisu, hea kass!"