Tuesday, April 30, 2013

do I move you, yeah?

see on täpselt see laul, mida kuulata siis, kui nina (nina, haha, get it!) on karedasse peldikupaberisse nuuskamisest narmendav ning oma outfitile pilku heites selgub, et miski on pahupidi seljas ja miski tagurpidi. ja juuksekumm juustesse kinni jäänud.

Monday, April 29, 2013

viimastel aegadel leidsin end üleküllalt sageli kirjutamisimpulssidega võitlemas, sest kirjutada, minu jaoks - see on end ühesse lausesse heita ning sellele küsimata järgneda, kuid mingi läbipaistmatu segu pragmatismist ja laiskusest kui seiklushimu puudumisest hoidis mind tagasi, uputas need impulsid ükshaaval, kuni olin jälle natuke rohkem segaduses selle pärast, kelleks ma ses libisevas olemises saanud olen.

aga ma olen kirjutav olevus ja nii pean ma kirjutama, sest kirjutades saan natuke rohkem tekstiks ja tekstina saan ma mõelda ja hingata. miskipärast hakkasin vahepeal uskuma, et ma kirjutan kellelegi teisele kui iseendale ja olles midagi sellist pähe võtnud, algas äratriiv sellest, mis kirjutamise minu jaoks loomulikuks ja hädavajalikuks tegi.

intellektuaalne laiskus ja oma väikeses ikoonidega polsterdatud skeenes peesitamine on teineteisttoitvad ning kardetavad. seda tuleb mul meeles pidada, sest mõnikord on maailmas nii palju kõledust, et ilma igasugu polsterdusteta ei tundu olevat võimalik seda kuidagi taluda. aga need on kardetavad, sest neisse on kerge end liiga sügavale sisse mässida, kallis, kallid, need mahendavad kõik mõistuse pained ja küsimused ja muudavad su laisaks ja tobedalt eneseküllaseks. just siis, kui me peaksime otsima õpetajaid, vaidlema, olema tundlikud ja tulised. kui mina peaksin olema tundlik ja tuline. ja aus. mitte uussiiras ega vanasiiras, vaid aus, see, mis tuleb igalt poolt mujalt ka kui südamest; see tuleb kätest ja jalust, silmadest ja sügavalt mõtetest. aus on öelda, et mu süda ja mõistus ei ole sageli ühel nõul.

see on vist väike isiklik manifest, mis üritab ületada uussiirust ja teisi silte, mis paigal hoiavad ja ikestavad. ja tuua selle kirjutajat tagasi ad fontes. kirjutada, sest mul on käed ja joosta, sest mul on jalad. ja see kuradi vägev sisepõlemismootor.

just like the ocean

Wednesday, April 24, 2013

victoria beckham nii ei teeks

ehk kõige laiem naeratus üldse. ma nimelt ei naerata fotodel sageli, ent kui ma seda ometi teen, siis mu nägu läheb kohe pooleks. pilt varakevadiselt šotimaalt (triin tegi!). tuul vs padjakas.


muidu istun praegu kodus laua taga, joon petti ning kuulan aesop rocki. maikuus on oodata palju häid asju ning eksameid. eile algas prima vista festival ning autor nimega lauri leet sai esimese sammu luulepreemia (sedapuhku anti välja nii üks luule kui ka üks proosadebüüdi eest), temast saab juba maikuus palju rohkem kuulda.

muidu nagu ikka - elu ja. uue teatri "keskea rõõme" soovitan vaatama minna: nii palju meelelist (helid, lõhnad), ausat ja kohati talumatult kohmetutki, et tekib tunne, et sa oled vahepeal päris inimestega kokku saanud. edit: leidsin täna sellise arvustuse  ka. mõned seda lugenud inimesed on kohkunud, sest tegu näib olevat laitva arvustusega, ent kindlasti ei tee kirjutise autor lavastust maha. olles üks esimesi arvustusi sellele lavastusele, on arusaadav, et pretendeeritakse eeskätt ülevaatlikkusele, ent ootan siiski juba ka sisekaemuslikumat laadi kirjutisi, mis vastavad enam (tahtnuks juba kirjutada "lavastuse", ent tuli meelde, et see on üks neid kordi, kus lavastuse ja etenduse vahel tuleb kindlasti joont hoida) iga etenduse vormile ja olemisele.

see siin aga ei ole aesop rocki uus lo-fi-projekt, vaid äsja one little indian recordsiga liitunud islandi kollektiiv nimega samaris. bändinimi meenutab natuke mingit tšehhi botikufirmat, kuid laulud kõlavad see-eest jube kenasti.

Wednesday, April 17, 2013

LÕHNU




 



tšakrad tšakrad

käisingi eile prince ramal ja see oli imetore! mingist istumisest selle kontserdi puhul ei saanud minu jaoks juttugi olla, tantsisn kontsadel jalad esiti päris tuimaks. pärast ööbussis tagasiteel tartusse oli aega ja ruumi varbaid liigutada, see tegi kõik heaks. kõik vahetumad muljed rääkisin korterinabrinnadele juba ära ning siin neid kordama ei hakka, aga heiheihei, tunnen, et olen nüüd võimeline jälle teiste tehtud asju vastu võtma, tahan näha ja kuulda hästi palju. kutsuge mind kohtadesse!


 foto tegi evert palmets ning mina olen ilmselt see vasakpoolseim varikuju lava ees.

 


Tuesday, April 16, 2013

viies märts 2010

see oli üks sügav kurv mis teed ümbritseva lumevälja
helendaval taustal lasi matuserongi viimasel otsal selle algust näha.
alles sealt jada lõpus olevast autost läbi akna õue vaadates
sellele kõige esimesele tumedale masinale
sain aru: nad viivad sind vanaisa ja
nii nagu selles kurvis siit autoaknast
nii jäängi sulle järele vaatama

kalju künka otsas seisis kepile toetudes vana mees
tema ei tahtnud su keha peitma tulla
vist ei oleks tahtnud ta sealgi seistes vaadata
kuid päeval nagu see
ohjumal kui valge kui ilus kui hele
sa jääd seisma ja vaatama

see oli üks sügav kurv
mis
teed ümbritseva lumevälja helendaval taustal
lasi matuserongi viimasel otsal
selle algust näha
ja päeval nagu see
sa pead vaatama


Saturday, April 13, 2013

regular internet thing

Sain just käe vahele: paar klõpsu veel ja oleks omale tumblr`i konto teinud. Ja mis ma sinna riputanud oleks? Täitsa loll.
Vist on asi selles, et kirjutamiseks on muud kohad (loe: õppejõudude meilboksid) tekkinud ning peale kevadkurnatust leevendava kerglase kollaaži ma praegu üldse muud teha ei taha. Ja miks selleks siis eraldi kohta vaja on? Twitter lühikesteks teravmeelsusteks ja emotiveerimiseks, blogspot esseedeks ja sisekaemuse pikemaks väljenduseks, tumblr & such maailmas juba olemas oleva tarkuse, ilu ja vaimukuse kokkuahnitsemiseks & "kureerimiseks", Instagram imelisimateks toidu-hetkedeks...muidugi on hea, kui inimesel on tema isiksuse eri tahkude väljendamiseks eri meediumid, aga minu jaoks tundub pisut meeleheitlik, justkui peaks kogu kuradi aeg kellelegi kohale jõudma. Ei pea ju.

----
----

Niisiis, kerglane kollaaž, eksole.

 Esiteks punaste juustega tsikk, see on hästi tähenduslik, sest as I´m writing this post you guys, on mul hennaplöga peas ning ma loodan, et saan ka varsti mõne ilusa punase varjundi osaliseks (Qpuhastusenaljad siinkohal jätta).



Kolm kraadi sooja õhtul ja neli päeval. Ja taevas on lillakashall. 





Siis Prince Rama, onju. Õekesed, kes kuuldavasti kasvanud krišnaiitide kogukonnas LA-s, mis tundub nende muusikat kuulates ka täitsa usutav. Ma olen nende kolme viimast albumit jube palju kuulanud ning mõned päevad tagasi Tallinnas käies tardusin viivuks oma jälgedes, nähes Von Krahlis seinal just nende nägudega plakatit. Tuleb välja, et neiud on Euroopa tuuril & uuel teisipäeval teevad Sõpruse sünnipäevapeol ka eestlastel kõrva seks. Ma ise veel ei tea, kas kuulun viimaks nende rõõmustatute sekka või mitte, sest kahe linna vahel kõõlumist on viimasel ajal niigi palju toimunud.


Ja siis veel mingi
 





Kingaredel tundub nagu ülihea mõte, kui sul palju kontsakingi on. Nagu mul...ei ole.
Iseküsimus on see, kas ta ajapikku kontsi lahti kangutma ei hakka, aga vist mitte & see on niikuinii väike risk võrreldes neis kõndimisega.


Monday, April 1, 2013

VAJAN HÄSTI PALJU MASSAAŽI