et selle rõhu numbri ilmumisest on nüüd juba natuke aega mööda läinud, söandan oma seal ilmunud päevikuteksti ka siia üles panna. kirjutasin teksti esiti paberile, siis trükkisin sisse, siis ilmus see paberil, nüüd siis internetis. siinse editi pildivalik google'ist.
Kusagilt peab kõik algama.
Veebruar
Kuidas see päevik
käib? Võiks ju arvata, et kirjutav inimene oskab sellele
vastata. Või siis ei oska, aga lihtsalt kirjutab iga päev – küllap siis miski
temas ikkagi teab, kuidas.
Mina lõpetasin päevikupidamise umbes seitse aastat tagasi. See oli siis,
kui olin kõik oma päevikud kuni puhta leheküljeni läbi lugenud ja avastanud,
et kõige rohkem olen oma kirjutamise käigus tegelenud valetamisega.
Võimalikule lugejale, iseendale ja vist just selles järjekorras.
Ja siis alustasin blogipidamist umbes sama palju aega tagasi. Aga ei
mingit pidevust. Võiks olla nii: päevik on kõne iseendaga või iseendale
(tuleviku-Helenale, kelle mälu ei võimalda enam ligipääsu mingitele ajakihtidele),
blogi on dialoog (või pürgimus sellele) oma ajaga, luule aga
kõnelus kõiksusega.
Aga päevikukirjutamine... Vanu märkmikke sirvides hakkas silma
mõndagi tuttavat: jah, ma olen siin viibinud, ma võisin teha nii. Aga kõik,
mis puudutab läbielatu tõlgendamist – ma püüan iga hinna eest rääkida
enda kohta mingit lugu ja kõik, mis sellesse ei sobi, saab kõrvale heidetud
ja läheb kaduma. Kõik see, mis mind praegu huvitaks.
Mõned üksikud killud siiski kõnelevad. Nende kirjapaneku eel olen
kindlasti kellegagi tülitsenud, seda on aimata tavatult tugeva nurga all
paremale kalduvast käekirjast. Nagu näiteks järgnev katke, kirja pandud
12. oktoobril 2007 (haista on peale vajuvat kaamost): „Poetan, et ei taha
olla osa kellegi teadvusest, ja teesklen, et ei olegi. Võin igale poole hilineda,
lubadustel minna lasta. Karistamatult käin siiski inimliku madaluse
radu, ihkan kerglast lusti ja suurejoonelisi piinu. [---] Vaatan end vaatamas
teisi abivalmil pilgul, vaatamas neid äpusid oma väljapeetud distantsilt
ja ometi on see refleksioon kuidagi istutatud, temagi on enesepettus.”
Ma arvan, et see oli esimene kord, kui lasin endal päriselt näha, milline kohutav laps (kes ise oli end loomulikult hoopis
enfant terrible’ina näinud)
ma olin olnud.
Aga see tugeva eneseloo olemasolu on vist väga noorte inimeste puhul
tavaline. Muidugi on lihtsustav öelda, et sellest lihtsalt kasvatakse välja.
Mõni ei kasva kunagi. Aga siis jällegi – mõni on ka tõepoolest
enfant
terrible.
Hiljem. Märts, päike juba paitab
 |
(What is a rebel?) A man who says no. |
„Need varaõhtud Alžiiris, mil naised on nii ilusad.”
Noorel Albert Camus’l oleks Twitteris tõelist lööki olnud.
Tegu on Camus’ päevikusissekandega ühel maikuupäeval 1935. aastal.
Ta kirjutas sel ajal vist ka juba oma diplomi- ehk meie mõistes magistritööd
kristlikust metafüüsikast ja neoplatonismist. Seda, millele töö juhendaja
Rene Poirier märkis: „Pigem kirjanik kui filosoof.” Lause, mis jäi Camus’d
saatma kogu eluks. Sellised lood ja järjed.
Kevadine, linnune, kassine.
Nina on tänavatolmu täis.
Seisin koridoris kraanikausside juures ning teadsin, et pean minema vene
keele klassi. Seda teades astusin hoopis huvijuhi kabinetti, mis oli enneolematult
ruumikas ja kus olid juba istet võtnud minu klassiõed ja -vennad.
Mõnel neist oli täiskasvanu pale, mõni neist nägi välja nagu põhikooli
lõpupiltidel. Ühed olid liikuvad, elusad, teised meenutasidki pilte.
Olin astunud klassi, vaatasin neid inimesi ning kuulsin end neile lausumas
poolvaljul häälel: „Ma olen teid küll unustanud, aga armastan alati.”
Siis ärkasin. Püüdsin silme eest läbi lasta kõikide oma keskkooli klassikaaslaste
näod – kusagil jäin toppama ja edasi ei saanudki. Ka ei suutnud
enam meenutada kõiki nimesid. Needus! Ja ometi olin siiani päris kindel
selles, et mäletan neid alati. Aga ei armasta, jumala eest. Hea, et sellest
granfalloonist pääsesin.
Ja siis mõtlen: aga see oli ju ligi seitse aastat tagasi! Ja mina olingi läbi
elu minemas just selle mõttega: mäletan, aga ei armasta. Ja kui palju on
veel selliseid mõttekivistisi, mis on minusse jäänud, ja küllap muudavad
need mind ühel päeval nii raskeks, et ei jaksa enam voodistki tõusta. Aga
vahest olen siis juba hirmus vana ja lamamine ongi mu esimene eelistus.
Tõsi, mõned saavad vaidlustes välja peilitud ja kui veab, katki löödud,
mõne puhul aga jääbki loota tarkadele unedele.
Jah, ma olengi neid unustamas, ma olen teid unustamas, aga ma tunnen,
et armastan alati.
Head ööd praegu.
Poenimekiri
õli
küüslauku
kassidele
Hilisem nota bene
Kui oled pärast suurt unustamist ja edasilükkamist suutnud endale poest
küüslauku osta, siis palun sind, ära pea seda ometi vajalikuks iga toidu sisse
panna. Sina oled see, kes pettub.
Niiske tuuline märts
Mõtlen Muhust, Muhule, sealsetest inimestest: minu kodukandi peredest –
kaks venda ühe katuse all, üks pisut lapsemeelne, mõlemad joodikud.
Vanapoisid oma emadega hallides metsataludes või üksikud mehed vanematelt
päranduseks saadud kõdu täis majades, mille ümber armastavad
luusida metssead, rebased ja varesed. Õndsalikud suvitajad, mõni õnnelik
vanapaar karja lastelastega: laulmine, musitseerimine, õllepruulimine jne.
Pered, kus isad on rekkajuhid või bussijuhid Soomes või kaugemal; kus
pojad on ehitajad Norras või kaugemal. Paar purjutavat politseinikku. Poe
pingil, kuuri taga ja mõnikord ka kraavis istuvad või magavad kaugema
kandi mehed, kelle kohta ei tea lapsed muud kui nende ees- ja talu nime.
Siia-sinna metsatukka on unustatud mõni vanatüdruk.
30. märts, kassikarvane
 |
C. S. Peirce |
„Noort inimest oleks vaevalt võimalik veenda ohverdama suuremat osa oma
mõtetest, et päästa ülejäänuid; ja hägune pea on kõige vähem võimeline
nägema säärase ohvri hädatarvilikkust. Teda saame harilikult ainult haletseda
nagu kaasasündinud defektiga inimest. Hirmus on näha, kuidas üksainus
ebaselge idee, üksainus tähenduseta valem, mis pesitseb kuskil noore
inimese peas, toimib mõnikord samalaadse tõkkena nagu inertse mateeria
tükk kuskil arteris, takistades aju toitumist ja mõistes oma ohvri hääbumisele
tema intellektuaalse jõu tipul, intellektuaalse külluse keskel. Nii mõnigi
inimene on aastaid oma lõbuks hellitanud mingit ähmast ideevarju, liialt
tähendustühja selleks, et olla kindlalt väär; sellegipoolest on ta seda kirglikult
armastanud, teinud temast oma kaaslase päevaks ja ööks, andnud
sellele oma jõu ja oma elu, jättes tema pärast kõrvale kõik muud tegevused,
lühidalt, on elanud temaga ja tema jaoks, kuni sellest on saanud justkui liha
tema lihast ja veri tema verest; ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud
ja leidnud, et see on läinud, lihtsalt kadunud nagu ilus Melusina valmis, ja
koos sellega on kadunud ka tema elu sisu.” – Charles S. Peirce, „Kuidas
muuta meie ideid selgeks” (tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 8/1997)
On tabav, et lugesin sedasama artiklit siis, kui olin parasjagu just nii noor,
et vastata Peirce’i antud kirjeldusele, aga seda lõiku märkasin päriselt alles
nüüd, aastaid hiljem. Küllap mõtlesin siis, 18aastasena, et Peirce räägib
noortest (no mingi 15aastastest) ja samas ta ise on seda teksti kirjutades
päris vana (no vähemalt 25!!!), seega – topeltmitterelevantne!
„Haletseda kui kaasasündinud defektiga inimest” mõjub üpris karmilt (pea
sees karjatab keegi noor õiglane hääleke: „Te ei võta mind tõsiselt, sest olen
liiga noh, jah? Sead!”), aga sõnastab väga hästi selle noore inimese ja maailma
vahel seisva tühimiku, mille kohal hõljuvad vastastikused etteheited
kriitikameele puudumise kohta, aga silmas peetakse erinevaid asju. Mida
valjemini deklameerib (ja selleks on tung alatasa!) noor oma hägusaid, sageli
vaid pooleldi seeditud ideid, seda otsustavamalt suruvad vanad omale
nimetissõrmed kõrvaaukudesse. Ja siis trots: „See loll maailm lihtsalt ei saa
minust aru” ja „Noored ei saa asjadest üldse aru.”
Ja siis las mööduda paar aastat ja kõik on omavahel koduseks saanud. 25 ei
tundu enam iga, milleks kõik peab saavutatud olema (üleüldse saab pärast seda mingi sellise ea olemasolu kaheldavaks) ning vana võib öelda ehk ...
noh, nii 70aastase kohta. Mingid tekstid hakkavad rohkem kõnetama,
vanad kiindumused tekitavad võõristust (mina näiteks olin elanud aastaid
arvamises, et „Donnie Darko” on fantastiline ja mõtettiivustav linateos,
kuni seda hiljaaegu jälle vaatasin ning selgus, et see on hoopiski äärmiselt
õõnes). „Ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud ja leidnud, et see on
läinud, lihtsalt kadunud ...” ja midagi pole õigupoolest halvasti, aga kui
keegi peaks küsima, kuidas see juhtus, võib käia sõnu pidi ja nendelt vastuseid
otsida, aga asjata. See lihtsalt juhtus ära.
 |
"Donnie Darko". Oeh, oeh, oeh. |
Märtsi lõpp, õhtu
Tartu-Tallinn.
Meil vähemalt on metsi, millest mööda sõita.
Esmaspäev, 20 aprill.
Õhtu (kõht on veel tühi). Loomulikult ei tohiks see suureks saamine ehk endast vanemate võrdseks
vestluspartneriks kujunemine mingil juhul tähendada otsiva vaimu jaoks
tee lõppu ja mugandumist. Eks mugavgi võiks üksjagu olla, aga keskküttest
või palganumbrist ei tohi saada sinu valitsejat. Seda tuleb kogu aeg meeles
pidada, eriti nendel, kes on vaesemalt üles kasvanud, sest neil (meil) on
suurem tung selle kodanliku mõnusa passimise peale. Aga miski ei erita
rohkem peeruhaisu kui üks kodanlik tugitool.
Kolmapäev, 22. aprill. Tallinn-Tartu
Praegu läheb elu nii, et ühest otsast kerkib ja teisest laguneb, väga dünaamiline
tasakaaluseisund.
Bussis on hea, keegi ei kahtlusta, et sa võiksid siin luuletusi kirjutada.
Seevastu kohvikus – oh sa põrgu! Kui seal natuke paberit välgutada, siis
keegi juba vaatab teadjamuigel, et näe kui armas, tema vist arvab, et on
meil luuuuletaja!
(siin lõpus oli VRi versioonis üks luuletus ka, aga las jääda vahepeal midagi kujutlusvõimele ka, eksole, jne, vms)