animated dreamsi täispikad animatsioonid

kuidagi läks nii, et sattusin 2012. aastal paraja animavõhikuna müürilehele animated dreamsist kirjutama, armusin sellesse festivali kiiresti ära ning olen jäänud sellele sestpeale kaasa elama (ja sest natuke veel kirjutanud).

sel aastal pakuti mulle vaadata kaht dreamsil linastuvat täispikka animatsiooni (kokku linastub neid tänavu vist neli), vastutasuks pidin kirjutama filmidele sünopsised. ma olen elu jooksul igasugu tekste kirjutanud, aga sünopsised ei ühtki, jumal! nii palju tahaks ju teose kohta öelda, aga seda tuleks kindlasti teha lühidalt, ülevaatlikult ja mitte liialt omapäratsedes (millele on mul kalduvus). sünopsis on raske žanr. aga mis seal ikka, sain needki kirja pandud. põhjus, miks ma seda posti siin aga üldse kirjutan, on selles, et mõlemad filmid on mind kummitama või saatma jäänud ja tunnen, et võiksin nende olemasolust siia ka mingi märgi või kuulutuse maha jätta - äkki keegi leiab, et ta tahaks midagi sellist vaatama minna.

ja loomulikult kopin nüüd siia need kaks sünopsist, et pakkuda a) võimalikult head ülevaadet b) ainsat näidet minu kirjutatud sünopsistest ( - ajaloolise tõe huvides).


ADAMA (2015, Prantsusmaa)
Režissöör: Simon Rouby

Prantsuse animarežissööri Simon Rouby esimene täispikk animatsioon „Adama” räägib mitmekihilise loo omast ja võõrast, vennaarmastusest, sõjast ning ühe noore poisi maailma ootamatult kiirest ja valusast avardumisest.

„Adama” tegevus toimub 1916. aastal. Rouby, kes oli ka filmi üks kahest stsenaristist, on ühes seda puudutavas intervjuus aga rõhutanud, et ehkki tegu on tõsielul põhineva teosega, ei ole „Adama” siiski esmaselt ajastufilm. Küll aga tegi akadeemikute perest päit Rouby filmi eel hoolikalt ajaloolist uurimistööd, et leida valitud teema käsitlemiseks võimalikult täpset väljanduslaadi.

Adama elab oma perega ühes tillukeses kaljudevahelises Lääne-Aafrika külas, millest väljaspool käia tähendab kogukonnale halba. Adama vanem vend Samba on jõudnud ikka, mil poisist peab initsiatsiooni läbi mees saama. Sambat tõmbab aga maailm seal väljas ning koduse mehekssaamiseriituse asemel valib ta teenida palgasõdurina Prantsuse armees. Teadmata, kuhu tee viib, järgneb Adama eri märke pidi vennale, jõudes viimaks Verduni Esimese maailmasõja ühele verisemale taplusväljale.

Sarnaselt filmi narratiivile, mis jookseb mitmel eri tasandil, on kihiline ka „Adama” visuaalne külg. Filmi peategelased on loodud käsitisivoolitud savikujude 3D-skaneerimisel, neid saatvad inimsummad ja paigad on aga 2D-kujutised. Lõpptulemus on kvaliteetne ja meeldivat ruumikogemust pakkuv. Filmi värvipaletis toimub järk-järguline liikumine soojadest toonidest külmemate suunas.

Ja nagu nii sageli kõikjal mujal, särab ka „Adamas” ühe narrimütsi all terav ja elu hoidev mõistus.

Animated Dreamsil Kinos Sõprus 19. nov. kell 21.00


VÕLUMÄGI (2015, Rumeenia)
Režissöör: Anca Damian

Ellujäämise põhireegel on tunda ära õige aeg olulise otsuse tegemiseks, teab animeeritud dokdraama „Võlumägi” poolakast peategelane, kunstnik, mägironija ja vabamõtleja Adam Jacek Winkler (1937 - 2002). Tema otsus on mitte nõustuda Nõukogude Liidu korraga, murda piike selle ametnikega ning võidelda Nõukogude-Afganistani sõjas mudžahiidide poolel ehk vihatud režiimi vastu. Nagu iseloomustab oma portreteeritavat filmi režissöör ja stsenarist Anca Damian (keda on varemgi paelunud nö. väikeste kangelaste saatused): Winkler tahtis tingimata olla rüütel, kes võitleb lohega. 

„Võlumäe” visuaalne külg pole mitte üksnes vaheldusrikas, vaid suisa terve mixtape eri stiilidest ja plaettidest, mis peegeldavad ühtviisi nii lugu kui selle vestmise mõningast hüplikkust. Detailidele rõhku panev režissöör Damian reisis filmi tegemise eel Afganistanis ringi, et saada aimu vaadetest, mida koges tema portreteeritu aastaid tagasi. Filmis on kasutatud ka Winkleri enese maale ja fotosid, mis pakuvad ses voolamises omalaadset pidet ning avavad veel ühe ukse Winkleri teotahtelise ja riskialti isiku juurde.

Aga sõda on alati täielik pettumus.

Linastumisaega esimese ropsuga ei leidnudki. Tasub hoida silma peal siin.

"Nagu naine, kes värvib oma näo enne esimest kohtamist, ruttab meile meie sündimise hetkest peale vastu juba meigitud, maskistatud, ette ära tõlgendatud maailm. Ja ninapidi pole veetud mitte üksnes konformiste; ka mässumeelseid, kes tahavad vastanduda kõigele ja kõigile, ei saa aru, kui kuulekad nad tegelikult on. Nad mässavad ainult selle vastu, mis on tõlgendatud (või eeltõlgendatud) kui miski, mis väärib mässu." Milan Kundera, "Eesriie. Essee seitsmes osas"

on tõesti vajalik mingeid tekste aeg-ajalt üle lugeda. sel korral, mis on vähemalt kolmas, leian "eesriidest" esimest korda võrratult palju isiklikult puudutavat. näen end selle abil paremini kõrvalt, mis ei ole tingimata mugav, aga lükkab ruumi avaramaks, paneb mõtlema selle üle, missuguste inimestega tahan suhelda, kelle kriitikat kuulata ja ligi lasta. ja millest olen ülepea valmis kirjutama. oma suureks üllatuseks suudan iseend üha ausamalt vaadelda, pilku häbist peitmata või enesehaletsuspisaratest hägustamata. ma saan alles nüüd päriselt aru, mida see lüürilise hoiaku ületamine päriselt tähendada võib, millise paleti kätte võib anda.

ETV lastehorrori best of

ka meie ukse tagant kostis eile õhtul kella seitsme aegu üks hädisevõitu kommvõipomm, mille esitajaid premeeriti paari näppuhakanud domino küpsisega, läägevõitu import nagu püha isegi. ehkki miks siis mitte ka halloweenist rõõmu tunda - igasugune nõidus ja hullus meile ju meeldib. vaatame kasvõi oma riigitelevisooni lastesaateklassikat, millest vaatab vastu muljetavaldav galerii nõidu, tonte ja vaime. vaatasin vahepeal päris mitu tundi ETV vanu lastesaateid ning panin hingedeaja puhul kokku kodumaise lastehorrori tippviisiku.


KADEKOPS (1990)

Autor Erika Esop, režissöör Krista Juhvelt, muusika Tõnis Kõrvits, kunstnik Gunta Randla. 

Ajalehed hoiatavad, et inimeste keskele on ilmunud muidu metsa taga Kädila kuningriigis elavad kädistajad, kes võivad inimeste iseloomudele halba mõju avaldada. Nimelt muudavad nad niigi kehvas moraalses vormis inimesed veel kadedamateks ja valelikumateks. Selline saatus tabab ka pahaaimamatult noore kädistaja Kopsi Kadekopsi oma tuppa lubanud Kauri, kelle seljale Kopsi kuldse poolkuumärgi kinnitab. "On kullane kuu meie sõpruse märk," kõlavad Kopsi hüpnotiseerivad laulusõnad. Ja muidugi tähtis kreedo: "Oma maiustused ISE ära söön". (Mul on tunne, et olen jäänud neid viimaseid senini liigagi sõnasõnaliselt võtma.) Kauri tuppa kõndiv vanaema ehmatab Kopsi minema. Hiljem märkab Kaur, et kädistaja on maha unustanud paki, mille ta hiljem avab ning selgub, et selles peitunud roheliste kaantega raamatus on kirjas paljude laste nimed ja aadressid. Kauri oma. Ja isegi Kauri sõbra Killu oma. Kädila kuningriik tuleb kindlasti üles leida...

Tõnis Kõrvitsa mõnusalt sündine totakas-õõvane tunnusmuusika tõesti kutsub end repeat'ile panema, Gunta Randla nukkudel on iseloomu. Viisikust esimene, kuid kaugeltki mitte viimane saatesari, mille tegevus toimub täielikult kuni suures osas metsas.


KIKERIKII (1981)

Autor Eve Viilup, lavastaja-režissöör Uno Leies (sama mees tegi ka "Hunt Kriimsilma". Hunk Kriimsilma)

Anna-Liisa on üks tore tüdruk, kes armastab väga loomi ja loodust ja isegi niiväga, et loomadki seda näevad ning teevad talle ühe ägeda kingituse: oskuse mõista loomade keelt. See ei meeldi aga sugugi kõikidele ning Anna-Liisa saladus on kogu aeg paljastumise äärel.

Laudaloomade seas elav Rott on kahtlemata hirmus ja räme olend, ent tõelise tumeduse toob mängu järvevetes elav Vetevaim. Jällegi toimub suur osa tegevusest metsa vahetus läheduses.



NÕIAKIVI (1979)

Autor Heljo Mänd, lavastaja-režissöör Uno Leies, helilooja Tõnis Kõrvits, kunstnik Tiiu Übi. 

See sari on nii õudne, et mitu mu sõpra on lapsepõlves selle vaatamise katki jätnud. Mäletan, et see tekitas minuski ebamugavaid mõtteid, mis minu puhul omasid küll hoopis ekraanikülgenaelutavat toimet.

Jällegi toimub tegevus metsas. Seal elavad kiskjavanaemad hunt Suzi ja karu Adelheid ning nendega seltsiv jänesevanaema Sabiine, nende lapselapsed, keda nad iga hinna eest oma salaeludest eemal hoida püüavad, ning siis need, kelle tõttu loomavanaemad ülepea salaelu elama peavad: paranoiline Kivinõid ning tema saamatu, kuid südamlik kaasleja kivivalvur Ropka. Me võime aimata, et vanaemadel, nõial ja Ropkal on seljataga ühine tormiline noorus, mis kogu seda veidrat kampa veel praegugi omal moel koos hoiab. Kivinõid tõelise vana patriarhaadimehena eelistaks kõik vanaemad kiviks muuta ja nad sedasi mõnusalt enda ligi hoida, ent sekkuvad loomalapselapsed hoiavad enamasti kõige hullema juhtumast.

Kivinõiale on omane korraga väga šabloonne, ent samas mitmekülgselt mahlakas sajatamisviis ("Vihmapea, lumepea, tormipea! Maisipea, nisupea, kivipea!").

Jällegi vägev muusika & kunstnikutöö; praegu riigiteeveest enam niisugust kraami ei pakuta.




PÄTU (1990)

Autor Astrid Reinla, lavastaja Tõnu Oja. 

"Meil on korteris neli tuba/ ja põrandal on parkett./ Ja köögis on palju ruumi/ ja kraan jookseb sooja vett," algab sarja tunnuslaul. On neil jee suur köök - vaevu mahub üks ümmargune laud sisse ja inimesed sinna taha istuma, aga see on ka kõik. Kuid see on Lasnamäe 1990 - noore linnapere unelm ja õudusunenägu.

Peres on ema ja lapsed ning vanaisa, kes näeb välja nagu Juri Lotmani suur fänn. Lisaks tegutseb nende kodus paranähtus, mille lapsed on ristinud Pätuks. Ta sööb sokikandu ja nööpe ning isa lipse ja ema kleidivöösid, ta jätab vannivee jooksma ja rikub tapeeti. Pole metsa, pole ka nõidust - Pätu on valdavalt astraalne olem, kellesarnaseid dokumenteerisid arvukad parauurijad Ida-Euroopa kortermajades möllamas läbi kogu 90ndate. Aga ta on natuke kelm ja nunnu ka.

Jõuliselt olustikupilte maalivad laulusõnad, tublid lapsnäitlejad, kaadrid 90ndate alguse Tallinnast (muuhulgas loomaaiast).


POTSU (1996)

Potsu on see sinine koll

Autor-lavastaja Annika Hanson, kunstnik Gunta Randla.

"Potsu" pole eelnevatega võrreldes sugugi nii lege, ent parasjagu õudne on ta küll.

Potsu toob lastele unenägusid, puhudes neid oma patsientidele kõrva. Ta elab Anna-Maria vanemate magamistoas paralleeldimensioonis ning tema kodu on paras sealaut. Kohe sarja esimeses osas palub Potsu Anna-Marial tuua talle plekieemaldusvedelikku ja joob selle oma noore sõbra suureks jahmatuseks kulinal ära. "Mis tähendab - mürgine? Aga mismoodi siis teie seda plekieemaldusvahendit tarvitate?" Satiir, mis hakkab tööle üheksateist aastat pärast episoodi valmimist.

Ahjaa, Anna-Maria ema Feministeeriumile usutavasti ei meeldiks, sest ta räägib näiteks nii: "Kurjad naised ja kurjad tüdrukud on kõige koledamad asjad." Asjad! Eksole.

skype

tahaks nagu midagi teha, aga mida ja kuidas, see end ei ilmuta. kui ma olin 18, siis selle tundega ma pidevalt elasingi (ehkki loengud sisustasid suure osa ajast ja seepärast polnudki nii hull). 

eile öösel nägin unes, et olin sattunud skype'i töövestlusele. mäletan, et imestasin selle üle väga. intervjueerija esitas muudkui küsimusi stiilis "aga mida sa tunneksid siis, kui..." ehk mitte midagi otseselt mu kvalifikatsiooni puudutavat, mistap hakkasin end juba päris mõnusasti tundma. see sessioon oli päris pikk, mina iga vastusega üha enesekindlam. kui uskusin juba, et saan selle töö (hetkekski uurimata, mis töö), hüppas eri kontorimööblitükkide tagant välja terve toatäis naervaid inimesi. selgus, et see on skype'is tavaline praktika: leida "humanitaar tänavalt", pakkuda talle "tööd" (humanitaarid ei julge nimelt kunagi küsida, mis tööd, kartuses liigselt iseloomu näidates pakkumisest ilma jääda), viia läbi pikk ja sõnavahune intervjuu ning humanitaari vastustega end lõunatundidel natuke lõbustada. ja muidugi kõik salvestada ja koondada saadused podcast'idesse. 

nii, ja nüüd "pealtnägijasse" selle looga! 

Värske Rõhk nr 42 /​suvi 2015, HL päevik

et selle rõhu numbri ilmumisest on nüüd juba natuke aega mööda läinud, söandan oma seal ilmunud päevikuteksti ka siia üles panna. kirjutasin teksti esiti paberile, siis trükkisin sisse, siis ilmus see paberil, nüüd siis internetis. siinse editi pildivalik google'ist. 


Kusagilt peab kõik algama. 

Veebruar 

Kuidas see päevik käib? Võiks ju arvata, et kirjutav inimene oskab sellele vastata. Või siis ei oska, aga lihtsalt kirjutab iga päev – küllap siis miski temas ikkagi teab, kuidas.

Mina lõpetasin päevikupidamise umbes seitse aastat tagasi. See oli siis, kui olin kõik oma päevikud kuni puhta leheküljeni läbi lugenud ja avastanud, et kõige rohkem olen oma kirjutamise käigus tegelenud valetamisega. Võimalikule lugejale, iseendale ja vist just selles järjekorras.

Ja siis alustasin blogipidamist umbes sama palju aega tagasi. Aga ei mingit pidevust. Võiks olla nii: päevik on kõne iseendaga või iseendale (tuleviku-Helenale, kelle mälu ei võimalda enam ligipääsu mingitele ajakihtidele), blogi on dialoog (või pürgimus sellele) oma ajaga, luule aga kõnelus kõiksusega.

Aga päevikukirjutamine... Vanu märkmikke sirvides hakkas silma mõndagi tuttavat: jah, ma olen siin viibinud, ma võisin teha nii. Aga kõik, mis puudutab läbielatu tõlgendamist – ma püüan iga hinna eest rääkida enda kohta mingit lugu ja kõik, mis sellesse ei sobi, saab kõrvale heidetud ja läheb kaduma. Kõik see, mis mind praegu huvitaks.

Mõned üksikud killud siiski kõnelevad. Nende kirjapaneku eel olen kindlasti kellegagi tülitsenud, seda on aimata tavatult tugeva nurga all paremale kalduvast käekirjast. Nagu näiteks järgnev katke, kirja pandud 12. oktoobril 2007 (haista on peale vajuvat kaamost): „Poetan, et ei taha olla osa kellegi teadvusest, ja teesklen, et ei olegi. Võin igale poole hilineda, lubadustel minna lasta. Karistamatult käin siiski inimliku madaluse radu, ihkan kerglast lusti ja suurejoonelisi piinu. [---] Vaatan end vaatamas teisi abivalmil pilgul, vaatamas neid äpusid oma väljapeetud distantsilt ja ometi on see refleksioon kuidagi istutatud, temagi on enesepettus.” Ma arvan, et see oli esimene kord, kui lasin endal päriselt näha, milline kohutav laps (kes ise oli end loomulikult hoopis enfant terrible’ina näinud) ma olin olnud.

Aga see tugeva eneseloo olemasolu on vist väga noorte inimeste puhul tavaline. Muidugi on lihtsustav öelda, et sellest lihtsalt kasvatakse välja. Mõni ei kasva kunagi. Aga siis jällegi – mõni on ka tõepoolest enfant terrible.


Hiljem. Märts, päike juba paitab

(What is a rebel?) A man who says no.

„Need varaõhtud Alžiiris, mil naised on nii ilusad.”

Noorel Albert Camus’l oleks Twitteris tõelist lööki olnud.

Tegu on Camus’ päevikusissekandega ühel maikuupäeval 1935. aastal. Ta kirjutas sel ajal vist ka juba oma diplomi- ehk meie mõistes magistritööd kristlikust metafüüsikast ja neoplatonismist. Seda, millele töö juhendaja Rene Poirier märkis: „Pigem kirjanik kui filosoof.” Lause, mis jäi Camus’d saatma kogu eluks. Sellised lood ja järjed.


Kevadine, linnune, kassine. 

Nina on tänavatolmu täis.

Seisin koridoris kraanikausside juures ning teadsin, et pean minema vene keele klassi. Seda teades astusin hoopis huvijuhi kabinetti, mis oli enneolematult ruumikas ja kus olid juba istet võtnud minu klassiõed ja -vennad. Mõnel neist oli täiskasvanu pale, mõni neist nägi välja nagu põhikooli lõpupiltidel. Ühed olid liikuvad, elusad, teised meenutasidki pilte.

Olin astunud klassi, vaatasin neid inimesi ning kuulsin end neile lausumas poolvaljul häälel: „Ma olen teid küll unustanud, aga armastan alati.” Siis ärkasin. Püüdsin silme eest läbi lasta kõikide oma keskkooli klassikaaslaste näod – kusagil jäin toppama ja edasi ei saanudki. Ka ei suutnud enam meenutada kõiki nimesid. Needus! Ja ometi olin siiani päris kindel selles, et mäletan neid alati. Aga ei armasta, jumala eest. Hea, et sellest granfalloonist pääsesin.

Ja siis mõtlen: aga see oli ju ligi seitse aastat tagasi! Ja mina olingi läbi elu minemas just selle mõttega: mäletan, aga ei armasta. Ja kui palju on veel selliseid mõttekivistisi, mis on minusse jäänud, ja küllap muudavad need mind ühel päeval nii raskeks, et ei jaksa enam voodistki tõusta. Aga vahest olen siis juba hirmus vana ja lamamine ongi mu esimene eelistus.

Tõsi, mõned saavad vaidlustes välja peilitud ja kui veab, katki löödud, mõne puhul aga jääbki loota tarkadele unedele. Jah, ma olengi neid unustamas, ma olen teid unustamas, aga ma tunnen, et armastan alati.

Head ööd praegu.


Poenimekiri 

õli
küüslauku
kassidele


Hilisem nota bene 

Kui oled pärast suurt unustamist ja edasilükkamist suutnud endale poest küüslauku osta, siis palun sind, ära pea seda ometi vajalikuks iga toidu sisse panna. Sina oled see, kes pettub.


Niiske tuuline märts 

Mõtlen Muhust, Muhule, sealsetest inimestest: minu kodukandi peredest – kaks venda ühe katuse all, üks pisut lapsemeelne, mõlemad joodikud. Vanapoisid oma emadega hallides metsataludes või üksikud mehed vanematelt päranduseks saadud kõdu täis majades, mille ümber armastavad luusida metssead, rebased ja varesed. Õndsalikud suvitajad, mõni õnnelik vanapaar karja lastelastega: laulmine, musitseerimine, õllepruulimine jne. Pered, kus isad on rekkajuhid või bussijuhid Soomes või kaugemal; kus pojad on ehitajad Norras või kaugemal. Paar purjutavat politseinikku. Poe pingil, kuuri taga ja mõnikord ka kraavis istuvad või magavad kaugema kandi mehed, kelle kohta ei tea lapsed muud kui nende ees- ja talu nime. Siia-sinna metsatukka on unustatud mõni vanatüdruk.


30. märts, kassikarvane 

C. S. Peirce

„Noort inimest oleks vaevalt võimalik veenda ohverdama suuremat osa oma mõtetest, et päästa ülejäänuid; ja hägune pea on kõige vähem võimeline nägema säärase ohvri hädatarvilikkust. Teda saame harilikult ainult haletseda nagu kaasasündinud defektiga inimest. Hirmus on näha, kuidas üksainus ebaselge idee, üksainus tähenduseta valem, mis pesitseb kuskil noore inimese peas, toimib mõnikord samalaadse tõkkena nagu inertse mateeria tükk kuskil arteris, takistades aju toitumist ja mõistes oma ohvri hääbumisele tema intellektuaalse jõu tipul, intellektuaalse külluse keskel. Nii mõnigi inimene on aastaid oma lõbuks hellitanud mingit ähmast ideevarju, liialt tähendustühja selleks, et olla kindlalt väär; sellegipoolest on ta seda kirglikult armastanud, teinud temast oma kaaslase päevaks ja ööks, andnud sellele oma jõu ja oma elu, jättes tema pärast kõrvale kõik muud tegevused, lühidalt, on elanud temaga ja tema jaoks, kuni sellest on saanud justkui liha tema lihast ja veri tema verest; ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud ja leidnud, et see on läinud, lihtsalt kadunud nagu ilus Melusina valmis, ja koos sellega on kadunud ka tema elu sisu.” – Charles S. Peirce, „Kuidas muuta meie ideid selgeks” (tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 8/1997)

On tabav, et lugesin sedasama artiklit siis, kui olin parasjagu just nii noor, et vastata Peirce’i antud kirjeldusele, aga seda lõiku märkasin päriselt alles nüüd, aastaid hiljem. Küllap mõtlesin siis, 18aastasena, et Peirce räägib noortest (no mingi 15aastastest) ja samas ta ise on seda teksti kirjutades päris vana (no vähemalt 25!!!), seega – topeltmitterelevantne!

„Haletseda kui kaasasündinud defektiga inimest” mõjub üpris karmilt (pea sees karjatab keegi noor õiglane hääleke: „Te ei võta mind tõsiselt, sest olen liiga noh, jah? Sead!”), aga sõnastab väga hästi selle noore inimese ja maailma vahel seisva tühimiku, mille kohal hõljuvad vastastikused etteheited kriitikameele puudumise kohta, aga silmas peetakse erinevaid asju. Mida valjemini deklameerib (ja selleks on tung alatasa!) noor oma hägusaid, sageli vaid pooleldi seeditud ideid, seda otsustavamalt suruvad vanad omale nimetissõrmed kõrvaaukudesse. Ja siis trots: „See loll maailm lihtsalt ei saa minust aru” ja „Noored ei saa asjadest üldse aru.”

Ja siis las mööduda paar aastat ja kõik on omavahel koduseks saanud. 25 ei tundu enam iga, milleks kõik peab saavutatud olema (üleüldse saab pärast seda mingi sellise ea olemasolu kaheldavaks) ning vana võib öelda ehk ... noh, nii 70aastase kohta. Mingid tekstid hakkavad rohkem kõnetama, vanad kiindumused tekitavad võõristust (mina näiteks olin elanud aastaid arvamises, et „Donnie Darko” on fantastiline ja mõtettiivustav linateos, kuni seda hiljaaegu jälle vaatasin ning selgus, et see on hoopiski äärmiselt õõnes). „Ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud ja leidnud, et see on läinud, lihtsalt kadunud ...” ja midagi pole õigupoolest halvasti, aga kui keegi peaks küsima, kuidas see juhtus, võib käia sõnu pidi ja nendelt vastuseid otsida, aga asjata. See lihtsalt juhtus ära.

"Donnie Darko". Oeh, oeh, oeh.

Märtsi lõpp, õhtu

Tartu-Tallinn.

Meil vähemalt on metsi, millest mööda sõita.


Esmaspäev, 20 aprill. 

Õhtu (kõht on veel tühi). Loomulikult ei tohiks see suureks saamine ehk endast vanemate võrdseks vestluspartneriks kujunemine mingil juhul tähendada otsiva vaimu jaoks tee lõppu ja mugandumist. Eks mugavgi võiks üksjagu olla, aga keskküttest või palganumbrist ei tohi saada sinu valitsejat. Seda tuleb kogu aeg meeles pidada, eriti nendel, kes on vaesemalt üles kasvanud, sest neil (meil) on suurem tung selle kodanliku mõnusa passimise peale. Aga miski ei erita rohkem peeruhaisu kui üks kodanlik tugitool.


Kolmapäev, 22. aprill. Tallinn-Tartu 

Praegu läheb elu nii, et ühest otsast kerkib ja teisest laguneb, väga dünaamiline tasakaaluseisund. Bussis on hea, keegi ei kahtlusta, et sa võiksid siin luuletusi kirjutada. Seevastu kohvikus – oh sa põrgu! Kui seal natuke paberit välgutada, siis keegi juba vaatab teadjamuigel, et näe kui armas, tema vist arvab, et on meil luuuuletaja!

(siin lõpus oli VRi versioonis üks luuletus ka, aga las jääda vahepeal midagi kujutlusvõimele ka, eksole, jne, vms)

minu viimane kaltsukaleid!!!

ok, ma ostsin ühe kampsuni ka, aga rõõmsa erutuse kutsus esile pia perkiö "õnnelaps", mis oli üldsegi esimene asi, mida täna salemi kaltsukasse sisenedes märkasin. kirjutavad inimesed räägivad sageli autoritest ja raamatutest, mis neid mõjutanud on, ning enamasti loetletakse klassikuid ja kaasaja suuri avardajaid, ent lastekirjandust eriti ei mainita. eks mõni hakkabki kohe eksistentsialiste lugema, nii on. mul jällegi on nii, et "kunksmoor", "õnnelaps", "räägi mulle rebasest" ja eri rahvaste muinasjutud on esmalt need, mis meenuvad, kui keegi jälle küsib, et mis nagu kirjanduse juurde tõi või nii. häh, ei ole biitnikud! ei ole balzac. pia perkiö on.

muidugi on see ka tõsi, et parimad lasteraamatud kujutavad endast teksti ja illustratsiooni harmoonilist kõrvuolu, mistõttu on siin ka oluline nii tõlkija leelo tungal kui raamatu illustreerinud kersti haarde.


siit mõned näited sellest, kui lahe see raamat on (suurem jagu illukatest kujutavad söövaid lapsi. hm. eks ma olin ka üks ablas laps): 

kui tartu, kui hilissuvi. õhtud kõlavad ja lõhnavad juba targemini, jaaniajanaiivsus taganeb kõduse õhtujaheduse ees. üks lemmikaegu aastas, kuigi südames on siis alati mingi ebamääraseks jääda eelistav nukrus.





suvi otsa lugenud-toimetanud eri festivalimuljeid, mis on üldiselt taandatavad kolmele põhiteesile: 1. on sulnis, 2. on mõnus, 3. on lihtsalt nii chill, otsin vahe(l)dust, väitlust ja eelkõige kinnitust sellele, et inimesed neiks veel üldse võimelised on. eks suvi mõju tunnetusvõimele lamestavalt, olen omal nahal rikkalikult kogenud. sestap on hea, et ta meil nii lühike on. kui see kuumalaine nüüd mööda saaks, võiks õhtupimeduses ja -jaheduses oma kohmakast kestast jälle inimeseks kooruda. ehkki mulle näib, et üha rohkem ongi inimeste meeltes seda igavest suve, mille lilled kipuvad kiiresti närtsima.

---

"Kos sa saad merd jätta, kui meri sool veres oo. Kes lähebkid veest kaugemale, aga veri toob tagasi. Mesmoodi sa metsas elad, kui sool oo kajaka kisa vere sehes. Sool tuleb veri ää vaheta, kui tahad merest kaugel elada."

(Jüri Tuulik, "Külatraagik")

under 2015

mõni teab, mõni ehk veel mitte: äsja ilmus hasso krulli & carolina pihelgase toimetajakäe alt marie underi debüütkogu uusversioon, milles tükki 50 eesti luuletajat esitab oma tõlgenduse ühest talle saadetud underi sonetist.

muide, kui toimetajad mulle seda ideed tutvustasid, mõtlesin, et 50 on küll kuidagi palju. kust need luuletajad küll leitakse? aga leiti, ja oleks veelgi leidunud (vt. ka "aga kus on runnel?"). 

mul pole underi "sonettidega" varemalt suuremat puutepinda tekkinud. olen tema tekstide jaoks ikka kuidagi liiga maalaps olnud. mingi linnavurle peen siid ja peened peod ja peen nukrus. 

ja nii olen oma tõlgenduses underi "maardurand IV" ka täitsa kraavi pööranud, seejuures juhtus, et miskipärast kasutasin lõppriimi ning kokku sai midagi hoopistükkis ridalalikku:


ma kasvin külmas kraavivees ja lehekõdus
mu käte omaks krobe lehemuster sai
ma kasvin nina pisut liiga kõrgel õhus
kuid jalatallad ikka mõnel paadikail

ükskord võtsin kutsuda tuuli
ja teinekord pidasin vimma
siis ükskord ma verevihuuli
jõudsin  virvatuledelinna

aga see tuli kõik hiljem

enne veel peitsin kivi taga
oma haledat alasti keha
enne veel minu ei miks ja aga
kuid ei olnud midagi teha –

ma vetikasõjas surma sain

ja siis mõndagi veel

"Ära kunagi ehita oma maja teiste sekka. Sest inimene hingab sügavamalt kui puud. Ja varsti pole enam õhku mujal kui Su üleaedseil. Inimene neelab enam päikest kui must riie. Ja peagi pead sooja röövima omilt naabreilt. Aga just niisamuti nad teevad Sinuga. Sest, kas Sa elad külas või linnas - inimesed on ikka nagu kärbsed püünises: üks tallab teist, aga tal endal on vesi ammu üle tiibade. Nagu vähid on nad kotis: suur pigistas väikest, aga väike on näljas. Nad on luupainajad üksteisele ja elul ei ole muud nime kui unenägu. Aga too on jäle. Otsekui tondid on nad, kes aina söövad ja kõhtu ei ole neil, kes üha imevad verd, aga sooni pole nende kehas." 

(Uku Masing, "See, kes tuulde ehitab oma toa")

ma pole mingi kunstiguru ja näituseavamisi pigem väldin. küll aga on aeg-ajalt rõõm mõnesse galeriisse eeltööd tegemata sisse astuda ja värgil lihtsalt mõjuda lasta. viimane selline ere sähvakas oli eile kunstihoone galeriis anne parmasto näitus "vertiigo", toatäis ehedat psühhedeeliat, mis pea tõesti natuke pööritama võttis (aga niimoodi mõnusalt, ütleksin).

ehkki autoritehnikas teosed mõjuvad fotode vahendusel kui pelgalt mõõdukat esteetilist elamust pakkuda suutvad, hakkab nende ees seistes tööle terve viideteloomise masinavärk, mis silmatavast niipea ei tüdine. mis tundub esiti nagu lihtsalt walk-through, võib saada päeva üheks suuremaks elamuseks.

(miinus see üks makroflex-ketas, või vähemalt miski, mis just sellena näib. ainult sellena.)

näitus on avatud veel 26. aprillini ja kui vähegi jalutamisilma ja aega, soovitan sisse astuda.

muutusin momentaalselt alaealiseks, kui aktuaalses kaameras põllumeeste kevadtegemisi kajastavas reportaažis üks asjalik naine põllu ääres rääkis, kuidas seal just läga pandi.

nädalast läbi kuulamine

Esmaspäev




And I still find it so hard
To say what I need to say
But I'm quite sure that you'll tell me
Just how I should feel today


Teisipäev




Catch up baby, catch up with my dreams
Maybe than I can see you all the time


Kolmapäev




There's just one thing that's new
That's Wednesday morning's dew
Be in face with another day
I'm not sure I can make it


Neljapäev




...


Reede




I can't talk and I can't walk
But I know where I'm going to go
I'm going watch my money go At the Locarno


Laupäev




Keep your head up high 
Don't you know you are the superfly
And that ain't no lie


Pühapäev




Haven't got a lot to learn
And my eyes they stray again
Looking for a satellite In the rays of heaven again

ma pole vahepeal eriti kirjutada tahtnud, igakevadine värk. seegi vähene, mis vormus, sai värskele rõhule. õigupoolest proovisin pärast pea 7-aastast katkestust proosatoimetaja palvel jälle päevikupidamist (seda ruumi siin ma rangeltvõttes päevikuks ei loe) selgeks õppida ning vist ei saanudki, vist ei tulnudki kätte: ikka seesama võimalikule leidjale kirjutamine, mis noorusajalgi, ehkki tõsi, märksa enam ennast teadvustav. vist suudan lõpuni, valusalt ausaks jääda vaid luuletustes.

aga siis, kui parasjagu kirjutada ei taha, istub fotokas (viimasel ajal küll hoopis telefon) hästi pihku. lendasin vahepeal ka instagrami orki, sest sõpradega olmehetkede jagamises on ikkagi mingi võlu ja armsus. muidugi küsimus jääb: kas peab kõik just nii kohe toimuma?

totukassa instagram on püsti siin. muud programmi ei ole kui et püüan hoiduda igasuguse tarbimise fetišeerimisest (mille kohalolu instagramis ja blogosfääris on niikuinii valdav ja valus). ehkki eks ole iga kaader niikuinii pildistatu tarbimine (ja hilisemaks tarbimiseks talletamine). püüan siis selle mitmekordsusest hoiduda.

mu linnatüdimus on ühtäkki oma viimaste aegade haripunkti lähistel. kõnnin poes ja kõik asjad mõjuvad eemaletõukavalt, tänavad on kõik üks ja seesama, moed vaateakendel on nähtud ja nähtud ja nähtud...

valikuid on palju, valikuid ei ole üldse. tuleb enda juurde tagasi tulla, hästi enda ligi püsida, et üldse midagi jaksata.

võib-olla pole see üldse juhuslik - ja ma ei tee nalja -, et täna just andrus kasemaa raamat seal rahva raamatu keldris kätte sattus. võib-olla ma otsisin väga kedagi, kes mul kinni jäänud mõtte pinnale tirida aitaks. sest olen tõesti juba tükimat aega tundnud, et tahaks elada kusagil seal, kus

kevadtuules
laperdab
mu särk

ja

Uue aasta vaikne hommik
maja ümber lumel
ööst jäänud
rebastejäljed

sest kui päris aus olla, siis mingit sügavamat mõtet siit linnaelust välja ei pigista ja ei pigista ja ikka ei pigista.

ae

märkmikust tuli üks tuljak/ või näen päikest hiilg’va sära sees

vaata -
nii elavad lõtvunud hinged
oma avarates valgetes tubades
teineteisele koormaks saanud
ja siis keele alla neelanud
nagistavad mööda parketti ringi
ohkavad võõra häälega

kolistavad selle ja teisega
andes esemetele kogu voli rääkida
nende eest väikest kurba lugu
- näita tädile selle pajakinda peal
kust ta sind enam üldse puudutanud pole -

kust sa -
kust me -
kuidas -

aga
hõissa
tõnni taat viis manni memme tantsima
taati memmega
laskem elada

delayagram: dan pejrovschi eindhovenis van abbemuseumis

see oli 2007, kui sattusime sõbranna mariega - kusjuures hoopis seoses seal lähedal toimuva reggaefestivaliga - hollandis eindhovenis asuvasse van abbemusemumi, tõelisesse moodsa kunsti kantsi. seal, nagu kaasaegse kunsti muuseumis enamasti, leidus palju huvitavat ja üksjagu küsitavat; aga miskipärast olin pilti teinud (kuidas ma üldse tohtisin? või mind ei huvitanudki kellegi luba?) vaid ühe kunstniku töödest - rumeenia päritolu dan pejrovschi seinalekritseldustest. võib-olla tundis üks idaeurooplane teise seal valgetel seintel lihtsalt ära.

siis natuke aega tagasi sain teada, et 2013. aastal viibis pejrovschi tartus, mina ju olin ka siis seal!, ning tegi oma sealnähtu-kogetu põhjal ka sarja nutikaid sorgeldusi. müürilehes ilmus temaga isegi intervjuu, üsna muhe.

"Suures muuseumis võib juhtuda, et seal on töötamiseks väga hea atmosfäär, aga see võib olla ka õudne. Näiteks ei lubataks mul Kanadas niimoodi redelil ronida nagu siin, kuna ma võin kukkuda ja nad kohtusse kaevata. Ma pidin läbima koolituse, kuidas ronida redelil, tavalisel redelil. Prantsusmaal jälle ei lubatud mul kasutada oma tavalist markerit, kuna selle aroom võib häirida muuseumis töötavaid inimesi ja tekitada probleeme ametiühingutega."

delayagram koondab viivitusega saabuvaid hetki, siin ei ole millegagi eriti kiiret, uudsus ei ole väärtus omaette, ülessoendatud supp maitseb värskest paremini.

niisiis - dan pejrovschi eindhoveni valgetel seintel "kunagi ammu":

päeva küsimus charles taylorilt

"kas saab öelda midagi arupärast neile, kes on tänapäeva autentsuskultuurist läbi imbunud? kas saab arupäraselt kõnelda inimesega, kes on vajunud sügavale pehmesse relativismi ega taha end siduda millegi kõrgemaga kui tema enda areng - kes on näiteks karjääri nimel valmis hülgama armastuse, lapsed või demokraatliku solidaarsuse?"

inimesed räägivad reedeõhtustest plaanidest - ma tahaks praegu  s e a l  olla -

täna ujutas päike mu tööruumi üle ja kuna arvutiekraanil ühtegi erilist sündmust ei toimunud, mõtlesin õue jalutama ja pildistama minna. tahtsin veel fotoka ka kaasa võtta, aga siis avastasin, et sel pole filmi sees ja kõik heade sõprade kingitud filmirullid olid ka kuhugi kadunud.

siis jalutasingi. panin päiksekad ette ja päike läks kohe ära, tagasi ei tulnudki. ainult mingi kerge helendava randi jättis taevasse. aga see näis inimestele ometi mõjuvat, see või kaubamaja suur allahindlus, igatahes oli linn järsku siblimist täis ja siin-seal võis märgata embavaid-suudlevaid inimesi. midagi, mida ammu näinud pole.

kunstihoone galeriis peeter alliku näitusel käisin. võib-olla natuke dad rock oli, aga samas tehniliselt nii õnnestunud linnoollõiked. hästi hea ja rahustav elamus, kuigi tööd ise olid üksjagu raevukalt ühiskonnakriitilised.

kolme lonkajat nägin. mõtlesin, et see peab jube tähenduslik olema ja siis enam ei näinud eriti midagi. kohe, kui hakkad mõtlema, kui väga tähenduslik miski nüüd olema peaks, läheb üks silm kinni.

postkontoris ei olnud mulle ühtegi pakki, kuigi ootan juba pikemat aega kahte. võiks ju oodata pakiteadet nagu normaalne inimene, aga ei saa - maja fassaaditööde tõttu on postkastid kord trepi all, kord prügikastide juures, kord lihtsalt mingi sodi all. ma ei usu, et sinna postiljon käib. ja nii käin hoopis ise postimajas sabatamas ja enne oma korda veel 20 teise inimese teenindamist vaatamas. ikka läkitatakse postipakiga kalevi šokolaade ameerikasse, täiendatakse margivarusid ja saadetakse tagasi telefoni teel pähe määritud imelikku paska.

pikk nädal on olnud. ja kuidagi väga kaunis. ema käis külas, sõbrad käisid. kes ei käinud, andis endast märku ja see tegi ka rõõmsaks. ei, mul polnud sünnipäev ega midagi, lihtsalt tõepoolest tavaline nädal - ja siis kõik need inimesed.

ja see nädal pole veel läbi! kuidas küll nii vedanud on?

ahsoo, üht väga head dokfilmi käisin ka vahepeal vaatamas - jaak kilmi ja arbo tammiksaare "kristus elab siberis". kaunis film, tõesti hea dokumentalistika. kui mahti saan, kirjutan selle kohta pisut lähemalt. kes veel ei tea, millega tegu, siis üks tõesti pisike tutvustav klipp siin:

ma pole kunagi viinistus käinud, aga selgub, et mu raamat on.

ps. mul on ilusad lugejad, eriti suvel.

ülev hirmutav, inimene madal

töömehed klähvivad ümber maja (ja pole ka ime - fassaaditööde lõpptähtaeg pidi olema detsembris). hommikul ei äratanud mind toitunuruvad kassid ("me hukkume! hukkume! 8 tundi ja ei ühtegi krõbuskit, hukkume!"), vaid hoopis mu paokil magamistoaakna taga valjult oma kolleege naisgenitaalia hurmavusse saatev mees, kes rahunedes mingit - olen päris kindel - tuntud filmi tunnusmeloodiat natuke vildakalt vilistama hakkas ja pole sestpeale enam vaikinud.

muide, käisin eile "force majeure`i" vaatamas ja vist vajan kedagi, kellega sellest rääkida. sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib kogu seda puudutav kriitika valdavalt meespeategelasele keskenduda, samas kui filmi üks lõpustseene toob karmilt fookusesse ka selle, kuidas hirmust seestunud pereema samuti vaid vahepeal vabalangemise piiril viibivast bussist põgeneda tahab? olukord on siin küll erinev, aga impulss sama. ja keegi ei mõista teda hukka, õigupoolest patsutatakse talle veel õlalegi, et tõesti, jah, oligi ju hirmus ja sa toimisid õigesti. režissöör ei kisu alasti vaid meest, vaid teeb viimaks sama ka naisega, tuues vaataja ette ühe võrdsust ja vendlust jutlustava ühiskonna topeltmoraali: me võime rääkida, mida tahes, aga meie ootused mehe ja naise käitumise suhtes on ikkagi arhetüüpselt erinevad.

üks asi, mis filmi ingliskeelset kriitikat lugedes silma jäi: (eranditult meessoost) kirjutajad avaldasid suurt imestust ja jälestust selle üle, kuidas pereema ebba kahel korral teistele inimestele oma mehe kurvastavast ja piinlikust käitumisest rääkis, pruukides seejuures sõna "emasculate". see on tõesti üks koht (paljudest) filmis, mis võib mehed ja naised omavahel pisarsilmil tülli ajada. sest mida meesvaataja tajub "kohitsemisena", seda näeb naine, vähemasti see naine siin, naispeategelase viimase katsena tervet mõistust säilitada. olles korduvalt püüdnud oma mehega piinlikust seigast rääkida, põrkub ebba korduvalt vastu seina, mil kirjas "igaühel oma tõeversioon, sinu oma pole minu omast objektiivsem, la-la-la". mehelikkuse säilitamine kaalub siin üles kaasa meelerahu - üks suuremaid ja sageliesinevamaid lõhesid, mis mehe-naise suhtes üldse tekkida võib. samas - kas üks naine poleks pidanud proovima oma meest natuke enam mõista? aga meest, kes teda varem petnud on?

viisis, kuidas film justkui kutsub oma tegelaste pihta lahmivaid hinnanguid tulistama, on midagi tohutult läbinägelikku. kinosaalis istudes tundub esiti tõesti, et oleme tulnud mõnusalt ühe keskklassi pere karikatuuri üle naerma. aga mida aeg edasi, seda rohkem taban end vargsi ringi vaatamast - kuidas tema sellele olukorrale reageerib? kas ta tõesti arvab, et see on naljakas?

nii, käes! see lugu, mida töömees päev otsa tellingutel vilistanud on (kahtlemata tabava nimega):

ретростан

sompa klubi vets 2015.

sellise sisseseade üle võiks uhkust tunda iga maailma genialistide klubi.

ja valimiste eel tuleb aga meelde: Quo usque tandem abutere, Catilina, patientia nostra? Quam diu etiam furor iste tuus eludet? Quem ad finem sese effrenata jactabit audacia?

kui kaua veel kuritarvitad me kannatust, sina räpane poliitik?

mina pole veel otsustanud, keda valida, aga aega pisut on: otsida, lugeda, uurida, küsida. ja siis kindlasti minna! sest valima minna on esialgu lihtsam kui välismaale kolida. 

Lucius Sergius Catilina, räpase poliitika postripoiss. Loe, mispärast, siit.

tundub, et Suur Talvine Seisak hakkab selleks korraks jälle läbi saama - nägin balti jaama kohal taevas kõigis neljas ilmakaares lendavaid linnukesi!

kõik see eilne trall

PIDU 1, võõruspidu, lustipidu, pillerkaar, trall, trill-trall, tralling, pilgar, pulm ülek, lust, prasnik, klimbimm kõnek,söömapidu: oleng, sööming, joot suured joodud, pidu kitsamas ringis: koosviibimine, koosistumine, istumine,istung van, pidu kutsutud külalistele: raut, lõpupidu: lõpik

PIDU 2, tantsupidu, tantsutrall, simman, pitspall, ball, piduõhtu, kirmas van, jubi van, klunker

transkribeerin parasjagu ühe eesti 90ndate klubi(m)elu teemalise vestlusringi helisavestist. seoses sellega olen hakanud meenutama, milliseid pidusid ise pidanud olen ja kus. oma üllatuseks avastasin kaht: 1. suudan kokku lugeda ootamatult vähesed peod (okou) ja 2. mind enim puudutanud ja rõõmustanud peopaigad on lakanud olemast üsna varsti pärast nendega tuttavaks saamist: vana genklubi, tartu pärmivabrik, vana klubi tallinn, võit, von krahl endisel kujul, kink konk, juba ka kanala, kust hommikul koju kõndides sai hingata klaari mereõhku ning silmitseda lainete korrastavat liikumist.

2007, klubi Tallinn, Tartu. Bashment, pildimasinaga lõikasin selektadel koledasti käed maha. Sigarid! Kell viis hommikul Narva 89 ühika pesuruumi plikadega duši alla!

Dancehalli kuningad ja kuningannad 2007. aastal klubis Võit Versioni peol. Fantaasiarikkad kostüümid, rumm ja koola, konine vaipkate. Viimasele mõeldes: mis toona küll päästis klubipõlengutest?

bill brewster ja frank broughton võrdlevad oma DJmise ajaloost kõnelevas raamatus "last night a DJ saved my life" plaadikeerutajat šamaaniga ning arvan ja tunnen, et see paralleel sobib hästi. õigupoolest võiks DJd pidada linnaühiskonnas samavõrd oluliseks kogukondlikuks funktsionääriks kui šamaan seda tranditsioonilistes kogukondades on. temaltki oodatakse väge ja teadmist, seda, et ta viiks meid maailmu ühendavatele rännakutele. et ta aitaks meil endid ses fragmentaariumis kokku panna. muidugi on DJ-amet oma pühendumisastmelt vähenõudlikum, aga eks seda ole ka linnakeskkond maakohaga võrreldes. või kuidas keegi tunneb. minu meelest on linn lihtne (milles minu jaoks linliku olemise raskus seisnebki: siin on nii lihtne ellu jääda, et mõte muudkui ründab natukeseks meelisklema jääjat: aga millega sa siis tegeled? tuba soe, kardinad ees, vann magamistoas - imetore, aga mida kasulikku sa ka teed?). muidugi on kõik meist varem pidudel käinud ja teavad, et pea ükski neist ei lähe mööda ka nende pidulisteta, kes tantsupõrandalt mingit ülevustunnet ei otsi, vaid lähtuvad vähemalt igareedeselt imperatiivist : peeneks, rihmaks, sodiks! kes selle mõttega välja lähevad, enamasti just seda saavadki. kummalised kombel võivad hommikul pead lappivad peenestajad öisest peost enam mäletada kui need, kes šamaani otsima läksid: viimased ärkavad sooja häguse mälestusega rõõmsa ja enesekindlana, adudes, et õhtu piirjooned lahustusid muusikas, see elas oma elu ja andis oma elu ning kuklatagused mõtted said selle abil silma ette. see mõistmine on ka üks põhjusi, miks ma enam peole fotokat kaasa ei võta: kui pidusid pildistada, siis juba kõiki. muidu on oht, et kaadrid mõnest üksikust jäävad varjutama neid parimaid. või teha nagu vähesed friigid: pildistada kõiki piduseid olemisi. ma küll ei tea, kuidas nii tehes vaatlejast jäägituks osalejaks ja tagasi vahetada. võib-olla on see temperamendi küsimus, millele minu tüübil pole antud vastust leida.

kui ma polnud veel päriselt taibanud ja sõnastanud, et otsin pidudelt just ülevat, vedasin heitlikult kaamerat kaasa, isoleerides end neil kordadel ülbelt ja üksikult vaatleja rolli. enamasti kodumaa pisikestel reggae-pidudel, mis pulbitsesid kirevatest rõivastest, hoolikalt seatud hooletutest soengutest, magusatest aroomidest ning bassiga läbi põranda trampivast seksuaalsusest.  ma arvan, et see oli üks paremaid ja hoolivamaid subkultuurseid raamistusi hästi noor olemiseks. sest kas keegi teist on kunagi kuulnud, et eesti reggae-kultuur ihkab uueks kultuuriliseks normiandjaks? reggae.ee kipub sirpi tegema?

üha enam olen aga hakanud otsima mitte nii narratiivset kulgu, mis tseremoonial kõlavat muusikat puudutab. nojah, narratiivi küll, aga inimhääle ja -sõna nappust. sest näib, et minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud.

ja vist on isegi hea, et need armsaks saavad kohad ajahämusse kaovad. ma ei räägi praegu kultuuripoliitikast - ei, alternatiivkultuur vajab samuti toetust ja rahastamist ning paljud head paigad hukkuvad ilmaasjata enneaegselt. aga selliste paikade efemeersuses on midagi liigutavat ja ilusat. see miski, mis annab üksiku inimese mälestustele teatava rahupakkuva õrna sära. 


ps. kui DJ on šamaan, siis ta ei ole jumal. ma saadan koju tagasi need, kes pulti poosetama tulevad.