Saturday, January 31, 2015

päeva küsimus charles taylorilt


"kas saab öelda midagi arupärast neile, kes on tänapäeva autentsuskultuurist läbi imbunud? kas saab arupäraselt kõnelda inimesega, kes on vajunud sügavale pehmesse relativismi ega taha end siduda millegi kõrgemaga kui tema enda areng - kes on näiteks karjääri nimel valmis hülgama armastuse, lapsed või demokraatliku solidaarsuse?"

Friday, January 30, 2015

inimesed räägivad reedeõhtustest plaanidest - ma tahaks praegu  s e a l  olla -


täna ujutas päike mu tööruumi üle ja kuna arvutiekraanil ühtegi erilist sündmust ei toimunud, mõtlesin õue jalutama ja pildistama minna. tahtsin veel fotoka ka kaasa võtta, aga siis avastasin, et sel pole filmi sees ja kõik heade sõprade kingitud filmirullid olid ka kuhugi kadunud.

siis jalutasingi. panin päiksekad ette ja päike läks kohe ära, tagasi ei tulnudki. ainult mingi kerge helendava randi jättis taevasse. aga see näis inimestele ometi mõjuvat, see või kaubamaja suur allahindlus, igatahes oli linn järsku siblimist täis ja siin-seal võis märgata embavaid-suudlevaid inimesi. midagi, mida ammu näinud pole.

kunstihoone galeriis peeter alliku näitusel käisin. võib-olla natuke dad rock oli, aga samas tehniliselt nii õnnestunud linnoollõiked. hästi hea ja rahustav elamus, kuigi tööd ise olid üksjagu raevukalt ühiskonnakriitilised.

kolme lonkajat nägin. mõtlesin, et see peab jube tähenduslik olema ja siis enam ei näinud eriti midagi. kohe, kui hakkad mõtlema, kui väga tähenduslik miski nüüd olema peaks, läheb üks silm kinni.

postkontoris ei olnud mulle ühtegi pakki, kuigi ootan juba pikemat aega kahte. võiks ju oodata pakiteadet nagu normaalne inimene, aga ei saa - maja fassaaditööde tõttu on postkastid kord trepi all, kord prügikastide juures, kord lihtsalt mingi sodi all. ma ei usu, et sinna postiljon käib. ja nii käin hoopis ise postimajas sabatamas ja enne oma korda veel 20 teise inimese teenindamist vaatamas. ikka läkitatakse postipakiga kalevi šokolaade ameerikasse, täiendatakse margivarusid ja saadetakse tagasi telefoni teel pähe määritud imelikku paska.

pikk nädal on olnud. ja kuidagi väga kaunis. ema käis külas, sõbrad käisid. kes ei käinud, andis endast märku ja see tegi ka rõõmsaks. ei, mul polnud sünnipäev ega midagi, lihtsalt tõepoolest tavaline nädal - ja siis kõik need inimesed.

ja see nädal pole veel läbi! kuidas küll nii vedanud on?

ahsoo, üht väga head dokfilmi käisin ka vahepeal vaatamas - jaak kilmi ja arbo tammiksaare "kristus elab siberis". kaunis film, tõesti hea dokumentalistika. kui mahti saan, kirjutan selle kohta pisut lähemalt. kes veel ei tea, millega tegu, siis üks tõesti pisike tutvustav klipp siin:

Saturday, January 24, 2015

ma pole kunagi viinistus käinud, aga selgub, et mu raamat on.

ps. mul on ilusad lugejad, eriti suvel.



Thursday, January 22, 2015

ülev hirmutav, inimene madal

töömehed klähvivad ümber maja (ja pole ka ime - fassaaditööde lõpptähtaeg pidi olema detsembris). hommikul ei äratanud mind toitunuruvad kassid ("me hukkume! hukkume! 8 tundi ja ei ühtegi krõbuskit, hukkume!"), vaid hoopis mu paokil magamistoaakna taga valjult oma kolleege naisgenitaalia hurmavusse saatev mees, kes rahunedes mingit - olen päris kindel - tuntud filmi tunnusmeloodiat natuke vildakalt vilistama hakkas ja pole sestpeale enam vaikinud.



muide, käisin eile "force majeure`i" vaatamas ja vist vajan kedagi, kellega sellest rääkida. sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib kogu seda puudutav kriitika valdavalt meespeategelasele keskenduda, samas kui filmi üks lõpustseene toob karmilt fookusesse ka selle, kuidas hirmust seestunud pereema samuti vaid vahepeal vabalangemise piiril viibivast bussist põgeneda tahab? olukord on siin küll erinev, aga impulss sama. ja keegi ei mõista teda hukka, õigupoolest patsutatakse talle veel õlalegi, et tõesti, jah, oligi ju hirmus ja sa toimisid õigesti. režissöör ei kisu alasti vaid meest, vaid teeb viimaks sama ka naisega, tuues vaataja ette ühe võrdsust ja vendlust jutlustava ühiskonna topeltmoraali: me võime rääkida, mida tahes, aga meie ootused mehe ja naise käitumise suhtes on ikkagi arhetüüpselt erinevad.

üks asi, mis filmi ingliskeelset kriitikat lugedes silma jäi: (eranditult meessoost) kirjutajad avaldasid suurt imestust ja jälestust selle üle, kuidas pereema ebba kahel korral teistele inimestele oma mehe kurvastavast ja piinlikust käitumisest rääkis, pruukides seejuures sõna "emasculate". see on tõesti üks koht (paljudest) filmis, mis võib mehed ja naised omavahel pisarsilmil tülli ajada. sest mida meesvaataja tajub "kohitsemisena", seda näeb naine, vähemasti see naine siin, naispeategelase viimase katsena tervet mõistust säilitada. olles korduvalt püüdnud oma mehega piinlikust seigast rääkida, põrkub ebba korduvalt vastu seina, mil kirjas "igaühel oma tõeversioon, sinu oma pole minu omast objektiivsem, la-la-la". mehelikkuse säilitamine kaalub siin üles kaasa meelerahu - üks suuremaid ja sageliesinevamaid lõhesid, mis mehe-naise suhtes üldse tekkida võib. samas - kas üks naine poleks pidanud proovima oma meest natuke enam mõista? aga meest, kes teda varem petnud on?

viisis, kuidas film justkui kutsub oma tegelaste pihta lahmivaid hinnanguid tulistama, on midagi tohutult läbinägelikku. kinosaalis istudes tundub esiti tõesti, et oleme tulnud mõnusalt ühe keskklassi pere karikatuuri üle naerma. aga mida aeg edasi, seda rohkem taban end vargsi ringi vaatamast - kuidas tema sellele olukorrale reageerib? kas ta tõesti arvab, et see on naljakas?

nii, käes! see lugu, mida töömees päev otsa tellingutel vilistanud on (kahtlemata tabava nimega):


Thursday, January 15, 2015

ретростан



sompa klubi vets 2015.

sellise sisseseade üle võiks uhkust tunda iga maailma genialistide klubi.







Tuesday, January 13, 2015

ja valimiste eel tuleb aga meelde: Quo usque tandem abutere, Catilina, patientia nostra? Quam diu etiam furor iste tuus eludet? Quem ad finem sese effrenata jactabit audacia?

kui kaua veel kuritarvitad me kannatust, sina räpane poliitik?

mina pole veel otsustanud, keda valida, aga aega pisut on: otsida, lugeda, uurida, küsida. ja siis kindlasti minna! sest valima minna on esialgu lihtsam kui välismaale kolida. 


Lucius Sergius Catilina, räpase poliitika postripoiss. Loe, mispärast, siit.





tundub, et Suur Talvine Seisak hakkab selleks korraks jälle läbi saama - nägin balti jaama kohal taevas kõigis neljas ilmakaares lendavaid linnukesi!

Wednesday, January 7, 2015

kõik see eilne trall

PIDU 1võõruspidulustipidupillerkaartralltrill-tralltrallingpilgarpulm üleklustprasnikklimbimm kõnek,söömapidu: olengsöömingjoot suured joodudpidu kitsamas ringis: koosviibiminekoosistumineistumine,istung vanpidu kutsutud külalistele: rautlõpupidu: lõpik
PIDU 2tantsupidutantsutrallsimmanpitspallballpiduõhtukirmas vanjubi vanklunker

transkribeerin parasjagu ühe eesti 90ndate klubi(m)elu teemalise vestlusringi helisavestist. seoses sellega olen hakanud meenutama, milliseid pidusid ise pidanud olen ja kus. oma üllatuseks avastasin kaht: 1. suudan kokku lugeda ootamatult vähesed peod (okou) ja 2. mind enim puudutanud ja rõõmustanud peopaigad on lakanud olemast üsna varsti pärast nendega tuttavaks saamist: vana genklubi, tartu pärmivabrik, vana klubi tallinn, võit, von krahl endisel kujul, kink konk, juba ka kanala, kust hommikul koju kõndides sai hingata klaari mereõhku ning silmitseda lainete korrastavat liikumist.


2007, klubi Tallinn, Tartu. Bashment, pildimasinaga lõikasin selektadel koledasti käed maha. Sigarid! Kell viis hommikul Narva 89 ühika pesuruumi plikadega duši alla!

Dancehalli kuningad ja kuningannad 2007. aastal klubis Võit Versioni peol. Fantaasiarikkad kostüümid, rumm ja koola, konine vaipkate. Viimasele mõeldes: mis toona küll päästis klubipõlengutest?



bill brewster ja frank broughton võrdlevad oma DJmise ajaloost kõnelevas raamatus "last night a DJ saved my life" plaadikeerutajat šamaaniga ning arvan ja tunnen, et see paralleel sobib hästi. õigupoolest võiks DJd pidada linnaühiskonnas samavõrd oluliseks kogukondlikuks funktsionääriks kui šamaan seda tranditsioonilistes kogukondades on. temaltki oodatakse väge ja teadmist, seda, et ta viiks meid maailmu ühendavatele rännakutele. et ta aitaks meil endid ses fragmentaariumis kokku panna. muidugi on DJ-amet oma pühendumisastmelt vähenõudlikum, aga eks seda ole ka linnakeskkond maakohaga võrreldes. või kuidas keegi tunneb. minu meelest on linn lihtne (milles minu jaoks linliku olemise raskus seisnebki: siin on nii lihtne ellu jääda, et mõte muudkui ründab natukeseks meelisklema jääjat: aga millega sa siis tegeled? tuba soe, kardinad ees, vann magamistoas - imetore, aga mida kasulikku sa ka teed?). muidugi on kõik meist varem pidudel käinud ja teavad, et pea ükski neist ei lähe mööda ka nende pidulisteta, kes tantsupõrandalt mingit ülevustunnet ei otsi, vaid lähtuvad vähemalt igareedeselt imperatiivist : peeneks, rihmaks, sodiks! kes selle mõttega välja lähevad, enamasti just seda saavadki. kummalised kombel võivad hommikul pead lappivad peenestajad öisest peost enam mäletada kui need, kes šamaani otsima läksid: viimased ärkavad sooja häguse mälestusega rõõmsa ja enesekindlana, adudes, et õhtu piirjooned lahustusid muusikas, see elas oma elu ja andis oma elu ning kuklatagused mõtted said selle abil silma ette. see mõistmine on ka üks põhjusi, miks ma enam peole fotokat kaasa ei võta: kui pidusid pildistada, siis juba kõiki. muidu on oht, et kaadrid mõnest üksikust jäävad varjutama neid parimaid. või teha nagu vähesed friigid: pildistada kõiki piduseid olemisi. ma küll ei tea, kuidas nii tehes vaatlejast jäägituks osalejaks ja tagasi vahetada. võib-olla on see temperamendi küsimus, millele minu tüübil pole antud vastust leida.



kui ma polnud veel päriselt taibanud ja sõnastanud, et otsin pidudelt just ülevat, vedasin heitlikult kaamerat kaasa, isoleerides end neil kordadel ülbelt ja üksikult vaatleja rolli. enamasti kodumaa pisikestel reggae-pidudel, mis pulbitsesid kirevatest rõivastest, hoolikalt seatud hooletutest soengutest, magusatest aroomidest ning bassiga läbi põranda trampivast seksuaalsusest.  ma arvan, et see oli üks paremaid ja hoolivamaid subkultuurseid raamistusi hästi noor olemiseks. sest kas keegi teist on kunagi kuulnud, et eesti reggae-kultuur ihkab uueks kultuuriliseks normiandjaks? reggae.ee kipub sirpi tegema?





üha enam olen aga hakanud otsima mitte nii narratiivset kulgu, mis tseremoonial kõlavat muusikat puudutab. nojah, narratiivi küll, aga inimhääle ja -sõna nappust. sest näib, et minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud.






ja vist on isegi hea, et need armsaks saavad kohad ajahämusse kaovad. ma ei räägi praegu kultuuripoliitikast - ei, alternatiivkultuur vajab samuti toetust ja rahastamist ning paljud head paigad hukkuvad ilmaasjata enneaegselt. aga selliste paikade efemeersuses on midagi liigutavat ja ilusat. see miski, mis annab üksiku inimese mälestustele teatava rahupakkuva õrna sära. 


ps. kui DJ on šamaan, siis ta ei ole jumal. ma saadan koju tagasi need, kes pulti poosetama tulevad.