Wednesday, January 7, 2015

kõik see eilne trall

PIDU 1võõruspidulustipidupillerkaartralltrill-tralltrallingpilgarpulm üleklustprasnikklimbimm kõnek,söömapidu: olengsöömingjoot suured joodudpidu kitsamas ringis: koosviibiminekoosistumineistumine,istung vanpidu kutsutud külalistele: rautlõpupidu: lõpik
PIDU 2tantsupidutantsutrallsimmanpitspallballpiduõhtukirmas vanjubi vanklunker

transkribeerin parasjagu ühe eesti 90ndate klubi(m)elu teemalise vestlusringi helisavestist. seoses sellega olen hakanud meenutama, milliseid pidusid ise pidanud olen ja kus. oma üllatuseks avastasin kaht: 1. suudan kokku lugeda ootamatult vähesed peod (okou) ja 2. mind enim puudutanud ja rõõmustanud peopaigad on lakanud olemast üsna varsti pärast nendega tuttavaks saamist: vana genklubi, tartu pärmivabrik, vana klubi tallinn, võit, von krahl endisel kujul, kink konk, juba ka kanala, kust hommikul koju kõndides sai hingata klaari mereõhku ning silmitseda lainete korrastavat liikumist.


2007, klubi Tallinn, Tartu. Bashment, pildimasinaga lõikasin selektadel koledasti käed maha. Sigarid! Kell viis hommikul Narva 89 ühika pesuruumi plikadega duši alla!

Dancehalli kuningad ja kuningannad 2007. aastal klubis Võit Versioni peol. Fantaasiarikkad kostüümid, rumm ja koola, konine vaipkate. Viimasele mõeldes: mis toona küll päästis klubipõlengutest?



bill brewster ja frank broughton võrdlevad oma DJmise ajaloost kõnelevas raamatus "last night a DJ saved my life" plaadikeerutajat šamaaniga ning arvan ja tunnen, et see paralleel sobib hästi. õigupoolest võiks DJd pidada linnaühiskonnas samavõrd oluliseks kogukondlikuks funktsionääriks kui šamaan seda tranditsioonilistes kogukondades on. temaltki oodatakse väge ja teadmist, seda, et ta viiks meid maailmu ühendavatele rännakutele. et ta aitaks meil endid ses fragmentaariumis kokku panna. muidugi on DJ-amet oma pühendumisastmelt vähenõudlikum, aga eks seda ole ka linnakeskkond maakohaga võrreldes. või kuidas keegi tunneb. minu meelest on linn lihtne (milles minu jaoks linliku olemise raskus seisnebki: siin on nii lihtne ellu jääda, et mõte muudkui ründab natukeseks meelisklema jääjat: aga millega sa siis tegeled? tuba soe, kardinad ees, vann magamistoas - imetore, aga mida kasulikku sa ka teed?). muidugi on kõik meist varem pidudel käinud ja teavad, et pea ükski neist ei lähe mööda ka nende pidulisteta, kes tantsupõrandalt mingit ülevustunnet ei otsi, vaid lähtuvad vähemalt igareedeselt imperatiivist : peeneks, rihmaks, sodiks! kes selle mõttega välja lähevad, enamasti just seda saavadki. kummalised kombel võivad hommikul pead lappivad peenestajad öisest peost enam mäletada kui need, kes šamaani otsima läksid: viimased ärkavad sooja häguse mälestusega rõõmsa ja enesekindlana, adudes, et õhtu piirjooned lahustusid muusikas, see elas oma elu ja andis oma elu ning kuklatagused mõtted said selle abil silma ette. see mõistmine on ka üks põhjusi, miks ma enam peole fotokat kaasa ei võta: kui pidusid pildistada, siis juba kõiki. muidu on oht, et kaadrid mõnest üksikust jäävad varjutama neid parimaid. või teha nagu vähesed friigid: pildistada kõiki piduseid olemisi. ma küll ei tea, kuidas nii tehes vaatlejast jäägituks osalejaks ja tagasi vahetada. võib-olla on see temperamendi küsimus, millele minu tüübil pole antud vastust leida.



kui ma polnud veel päriselt taibanud ja sõnastanud, et otsin pidudelt just ülevat, vedasin heitlikult kaamerat kaasa, isoleerides end neil kordadel ülbelt ja üksikult vaatleja rolli. enamasti kodumaa pisikestel reggae-pidudel, mis pulbitsesid kirevatest rõivastest, hoolikalt seatud hooletutest soengutest, magusatest aroomidest ning bassiga läbi põranda trampivast seksuaalsusest.  ma arvan, et see oli üks paremaid ja hoolivamaid subkultuurseid raamistusi hästi noor olemiseks. sest kas keegi teist on kunagi kuulnud, et eesti reggae-kultuur ihkab uueks kultuuriliseks normiandjaks? reggae.ee kipub sirpi tegema?





üha enam olen aga hakanud otsima mitte nii narratiivset kulgu, mis tseremoonial kõlavat muusikat puudutab. nojah, narratiivi küll, aga inimhääle ja -sõna nappust. sest näib, et minu elu on sõna külge nii tugevasti seotud, et vahepeal on vaja need enda küljest sootuks raputada. selleks on hea näiteks tekno. teknopeod sobivad mulle ka sellepärast iseäranis hästi, et see väike skene ei läbusta ega lärma. kes ihkavad, annustavad oma õhtu droogivaliku ning astuvad tarmukalt tantsupõrandale, kes midagi ei annusta, astuvad samuti, juues kogu peo jooksul mõne õlle või vett ja vett ja vett. see hommikune kississilmine naeratav päike-just-tõusis-ja-keegi-saatis-veepudeli-ringi-käima-olek DJ-puldi ees on üks mu lemmikuid, millesse pidu suubuda võib. kedagi ei huvita, kui cool`id riided sul enda meelest parasjagu seljas on ja kellega sa siia peole tulid: sa oled meiega, sa oled hoitud.






ja vist on isegi hea, et need armsaks saavad kohad ajahämusse kaovad. ma ei räägi praegu kultuuripoliitikast - ei, alternatiivkultuur vajab samuti toetust ja rahastamist ning paljud head paigad hukkuvad ilmaasjata enneaegselt. aga selliste paikade efemeersuses on midagi liigutavat ja ilusat. see miski, mis annab üksiku inimese mälestustele teatava rahupakkuva õrna sära. 


ps. kui DJ on šamaan, siis ta ei ole jumal. ma saadan koju tagasi need, kes pulti poosetama tulevad. 





No comments: