Thursday, January 22, 2015

ülev hirmutav, inimene madal

töömehed klähvivad ümber maja (ja pole ka ime - fassaaditööde lõpptähtaeg pidi olema detsembris). hommikul ei äratanud mind toitunuruvad kassid ("me hukkume! hukkume! 8 tundi ja ei ühtegi krõbuskit, hukkume!"), vaid hoopis mu paokil magamistoaakna taga valjult oma kolleege naisgenitaalia hurmavusse saatev mees, kes rahunedes mingit - olen päris kindel - tuntud filmi tunnusmeloodiat natuke vildakalt vilistama hakkas ja pole sestpeale enam vaikinud.



muide, käisin eile "force majeure`i" vaatamas ja vist vajan kedagi, kellega sellest rääkida. sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib kogu seda puudutav kriitika valdavalt meespeategelasele keskenduda, samas kui filmi üks lõpustseene toob karmilt fookusesse ka selle, kuidas hirmust seestunud pereema samuti vaid vahepeal vabalangemise piiril viibivast bussist põgeneda tahab? olukord on siin küll erinev, aga impulss sama. ja keegi ei mõista teda hukka, õigupoolest patsutatakse talle veel õlalegi, et tõesti, jah, oligi ju hirmus ja sa toimisid õigesti. režissöör ei kisu alasti vaid meest, vaid teeb viimaks sama ka naisega, tuues vaataja ette ühe võrdsust ja vendlust jutlustava ühiskonna topeltmoraali: me võime rääkida, mida tahes, aga meie ootused mehe ja naise käitumise suhtes on ikkagi arhetüüpselt erinevad.

üks asi, mis filmi ingliskeelset kriitikat lugedes silma jäi: (eranditult meessoost) kirjutajad avaldasid suurt imestust ja jälestust selle üle, kuidas pereema ebba kahel korral teistele inimestele oma mehe kurvastavast ja piinlikust käitumisest rääkis, pruukides seejuures sõna "emasculate". see on tõesti üks koht (paljudest) filmis, mis võib mehed ja naised omavahel pisarsilmil tülli ajada. sest mida meesvaataja tajub "kohitsemisena", seda näeb naine, vähemasti see naine siin, naispeategelase viimase katsena tervet mõistust säilitada. olles korduvalt püüdnud oma mehega piinlikust seigast rääkida, põrkub ebba korduvalt vastu seina, mil kirjas "igaühel oma tõeversioon, sinu oma pole minu omast objektiivsem, la-la-la". mehelikkuse säilitamine kaalub siin üles kaasa meelerahu - üks suuremaid ja sageliesinevamaid lõhesid, mis mehe-naise suhtes üldse tekkida võib. samas - kas üks naine poleks pidanud proovima oma meest natuke enam mõista? aga meest, kes teda varem petnud on?

viisis, kuidas film justkui kutsub oma tegelaste pihta lahmivaid hinnanguid tulistama, on midagi tohutult läbinägelikku. kinosaalis istudes tundub esiti tõesti, et oleme tulnud mõnusalt ühe keskklassi pere karikatuuri üle naerma. aga mida aeg edasi, seda rohkem taban end vargsi ringi vaatamast - kuidas tema sellele olukorrale reageerib? kas ta tõesti arvab, et see on naljakas?

nii, käes! see lugu, mida töömees päev otsa tellingutel vilistanud on (kahtlemata tabava nimega):


No comments: