Monday, February 23, 2015

mu linnatüdimus on ühtäkki oma viimaste aegade haripunkti lähistel. kõnnin poes ja kõik asjad mõjuvad eemaletõukavalt, tänavad on kõik üks ja seesama, moed vaateakendel on nähtud ja nähtud ja nähtud...

valikuid on palju, valikuid ei ole üldse. tuleb enda juurde tagasi tulla, hästi enda ligi püsida, et üldse midagi jaksata.

võib-olla pole see üldse juhuslik - ja ma ei tee nalja -, et täna just andrus kasemaa raamat seal rahva raamatu keldris kätte sattus. võib-olla ma otsisin väga kedagi, kes mul kinni jäänud mõtte pinnale tirida aitaks. sest olen tõesti juba tükimat aega tundnud, et tahaks elada kusagil seal, kus

kevadtuules
laperdab
mu särk

ja

Uue aasta vaikne hommik
maja ümber lumel
ööst jäänud
rebastejäljed

sest kui päris aus olla, siis mingit sügavamat mõtet siit linnaelust välja ei pigista ja ei pigista ja ikka ei pigista.

Friday, February 20, 2015

Monday, February 2, 2015

märkmikust tuli üks tuljak/ või näen päikest hiilg’va sära sees

vaata -
nii elavad lõtvunud hinged
oma avarates valgetes tubades
teineteisele koormaks saanud
ja siis keele alla neelanud
nagistavad mööda parketti ringi
ohkavad võõra häälega

kolistavad selle ja teisega
andes esemetele kogu voli rääkida
nende eest väikest kurba lugu
- näita tädile selle pajakinda peal
kust ta sind enam üldse puudutanud pole -

kust sa -
kust me -
kuidas -

aga
hõissa
tõnni taat viis manni memme tantsima
taati memmega
laskem elada

Sunday, February 1, 2015

delayagram: dan pejrovschi eindhovenis van abbemuseumis

see oli 2007, kui sattusime sõbranna mariega - kusjuures hoopis seoses seal lähedal toimuva reggaefestivaliga - hollandis eindhovenis asuvasse van abbemusemumi, tõelisesse moodsa kunsti kantsi. seal, nagu kaasaegse kunsti muuseumis enamasti, leidus palju huvitavat ja üksjagu küsitavat; aga miskipärast olin pilti teinud (kuidas ma üldse tohtisin? või mind ei huvitanudki kellegi luba?) vaid ühe kunstniku töödest - rumeenia päritolu dan pejrovschi seinalekritseldustest. võib-olla tundis üks idaeurooplane teise seal valgetel seintel lihtsalt ära.

siis natuke aega tagasi sain teada, et 2013. aastal viibis pejrovschi tartus, mina ju olin ka siis seal!, ning tegi oma sealnähtu-kogetu põhjal ka sarja nutikaid sorgeldusi. müürilehes ilmus temaga isegi intervjuu, üsna muhe.

"Suures muuseumis võib juhtuda, et seal on töötamiseks väga hea atmosfäär, aga see võib olla ka õudne. Näiteks ei lubataks mul Kanadas niimoodi redelil ronida nagu siin, kuna ma võin kukkuda ja nad kohtusse kaevata. Ma pidin läbima koolituse, kuidas ronida redelil, tavalisel redelil. Prantsusmaal jälle ei lubatud mul kasutada oma tavalist markerit, kuna selle aroom võib häirida muuseumis töötavaid inimesi ja tekitada probleeme ametiühingutega."

delayagram koondab viivitusega saabuvaid hetki, siin ei ole millegagi eriti kiiret, uudsus ei ole väärtus omaette, ülessoendatud supp maitseb värskest paremini.

niisiis - dan pejrovschi eindhoveni valgetel seintel "kunagi ammu":