Saturday, April 18, 2015

"Ära kunagi ehita oma maja teiste sekka. Sest inimene hingab sügavamalt kui puud. Ja varsti pole enam õhku mujal kui Su üleaedseil. Inimene neelab enam päikest kui must riie. Ja peagi pead sooja röövima omilt naabreilt. Aga just niisamuti nad teevad Sinuga. Sest, kas Sa elad külas või linnas - inimesed on ikka nagu kärbsed püünises: üks tallab teist, aga tal endal on vesi ammu üle tiibade. Nagu vähid on nad kotis: suur pigistas väikest, aga väike on näljas. Nad on luupainajad üksteisele ja elul ei ole muud nime kui unenägu. Aga too on jäle. Otsekui tondid on nad, kes aina söövad ja kõhtu ei ole neil, kes üha imevad verd, aga sooni pole nende kehas.

(Uku Masing, "See, kes tuulde ehitab oma toa")




Sunday, April 12, 2015

ma pole mingi kunstiguru ja näituseavamisi pigem väldin. küll aga on aeg-ajalt rõõm mõnesse galeriisse eeltööd tegemata sisse astuda ja värgil lihtsalt mõjuda lasta. viimane selline ere sähvakas oli eile kunstihoone galeriis anne parmasto näitus "vertiigo", toatäis ehedat psühhedeeliat, mis pea tõesti natuke pööritama võttis (aga niimoodi mõnusalt, ütleksin).

ehkki autoritehnikas teosed mõjuvad fotode vahendusel kui pelgalt mõõdukat esteetilist elamust pakkuda suutvad, hakkab nende ees seistes tööle terve viideteloomise masinavärk, mis silmatavast niipea ei tüdine. mis tundub esiti nagu lihtsalt walk-through, võib saada päeva üheks suuremaks elamuseks.

(miinus see üks makroflex-ketas, või vähemalt miski, mis just sellena näib. ainult sellena.)

näitus on avatud veel 26. aprillini ja kui vähegi jalutamisilma ja aega, soovitan sisse astuda.





Saturday, April 11, 2015

muutusin momentaalselt alaealiseks, kui aktuaalses kaameras põllumeeste kevadtegemisi kajastavas reportaažis üks asjalik naine põllu ääres rääkis, kuidas seal just läga pandi.

Wednesday, April 8, 2015

nädalast läbi kuulamine


Esmaspäev




And I still find it so hard
To say what I need to say
But I'm quite sure that you'll tell me
Just how I should feel today


Teisipäev




Catch up baby, catch up with my dreams
Maybe than I can see you all the time


Kolmapäev




There's just one thing that's new
That's Wednesday morning's dew
Be in face with another day
I'm not sure I can make it


Neljapäev




...


Reede




I can't talk and I can't walk
But I know where I'm going to go
I'm going watch my money go At the Locarno


Laupäev




Keep your head up high 
Don't you know you are the superfly
And that ain't no lie


Pühapäev




Haven't got a lot to learn
And my eyes they stray again
Looking for a satellite In the rays of heaven again

Monday, April 6, 2015


ma pole vahepeal eriti kirjutada tahtnud, igakevadine värk. seegi vähene, mis vormus, sai värskele rõhule. õigupoolest proovisin pärast pea 7-aastast katkestust proosatoimetaja palvel jälle päevikupidamist (seda ruumi siin ma rangeltvõttes päevikuks ei loe) selgeks õppida ning vist ei saanudki, vist ei tulnudki kätte: ikka seesama võimalikule leidjale kirjutamine, mis noorusajalgi, ehkki tõsi, märksa enam ennast teadvustav. vist suudan lõpuni, valusalt ausaks jääda vaid luuletustes.

aga siis, kui parasjagu kirjutada ei taha, istub fotokas (viimasel ajal küll hoopis telefon) hästi pihku. lendasin vahepeal ka instagrami orki, sest sõpradega olmehetkede jagamises on ikkagi mingi võlu ja armsus. muidugi küsimus jääb: kas peab kõik just nii kohe toimuma?

totukassa instagram on püsti siin. muud programmi ei ole kui et püüan hoiduda igasuguse tarbimise fetišeerimisest (mille kohalolu instagramis ja blogosfääris on niikuinii valdav ja valus). ehkki eks ole iga kaader niikuinii pildistatu tarbimine (ja hilisemaks tarbimiseks talletamine). püüan siis selle mitmekordsusest hoiduda.