Wednesday, October 28, 2015

skype


tahaks nagu midagi teha, aga mida ja kuidas, see end ei ilmuta. kui ma olin 18, siis selle tundega ma pidevalt elasingi (ehkki loengud sisustasid suure osa ajast ja seepärast polnudki nii hull). 

eile öösel nägin unes, et olin sattunud skype'i töövestlusele. mäletan, et imestasin selle üle väga. intervjueerija esitas muudkui küsimusi stiilis "aga mida sa tunneksid siis, kui..." ehk mitte midagi otseselt mu kvalifikatsiooni puudutavat, mistap hakkasin end juba päris mõnusasti tundma. see sessioon oli päris pikk, mina iga vastusega üha enesekindlam. kui uskusin juba, et saan selle töö (hetkekski uurimata, mis töö), hüppas eri kontorimööblitükkide tagant välja terve toatäis naervaid inimesi. selgus, et see on skype'is tavaline praktika: leida "humanitaar tänavalt", pakkuda talle "tööd" (humanitaarid ei julge nimelt kunagi küsida, mis tööd, kartuses liigselt iseloomu näidates pakkumisest ilma jääda), viia läbi pikk ja sõnavahune intervjuu ning humanitaari vastustega end lõunatundidel natuke lõbustada. ja muidugi kõik salvestada ja koondada saadused podcast'idesse. 



nii, ja nüüd "pealtnägijasse" selle looga! 





Saturday, October 24, 2015

Värske Rõhk nr 42 /​suvi 2015, HL päevik


et selle rõhu numbri ilmumisest on nüüd juba natuke aega mööda läinud, söandan oma seal ilmunud päevikuteksti ka siia üles panna. kirjutasin teksti esiti paberile, siis trükkisin sisse, siis ilmus see paberil, nüüd siis internetis. siinse editi pildivalik google'ist. 


Kusagilt peab kõik algama. 

Veebruar 

Kuidas see päevik käib? Võiks ju arvata, et kirjutav inimene oskab sellele vastata. Või siis ei oska, aga lihtsalt kirjutab iga päev – küllap siis miski temas ikkagi teab, kuidas.

Mina lõpetasin päevikupidamise umbes seitse aastat tagasi. See oli siis, kui olin kõik oma päevikud kuni puhta leheküljeni läbi lugenud ja avastanud, et kõige rohkem olen oma kirjutamise käigus tegelenud valetamisega. Võimalikule lugejale, iseendale ja vist just selles järjekorras.

Ja siis alustasin blogipidamist umbes sama palju aega tagasi. Aga ei mingit pidevust. Võiks olla nii: päevik on kõne iseendaga või iseendale (tuleviku-Helenale, kelle mälu ei võimalda enam ligipääsu mingitele ajakihtidele), blogi on dialoog (või pürgimus sellele) oma ajaga, luule aga kõnelus kõiksusega.

Aga päevikukirjutamine... Vanu märkmikke sirvides hakkas silma mõndagi tuttavat: jah, ma olen siin viibinud, ma võisin teha nii. Aga kõik, mis puudutab läbielatu tõlgendamist – ma püüan iga hinna eest rääkida enda kohta mingit lugu ja kõik, mis sellesse ei sobi, saab kõrvale heidetud ja läheb kaduma. Kõik see, mis mind praegu huvitaks.

Mõned üksikud killud siiski kõnelevad. Nende kirjapaneku eel olen kindlasti kellegagi tülitsenud, seda on aimata tavatult tugeva nurga all paremale kalduvast käekirjast. Nagu näiteks järgnev katke, kirja pandud 12. oktoobril 2007 (haista on peale vajuvat kaamost): „Poetan, et ei taha olla osa kellegi teadvusest, ja teesklen, et ei olegi. Võin igale poole hilineda, lubadustel minna lasta. Karistamatult käin siiski inimliku madaluse radu, ihkan kerglast lusti ja suurejoonelisi piinu. [---] Vaatan end vaatamas teisi abivalmil pilgul, vaatamas neid äpusid oma väljapeetud distantsilt ja ometi on see refleksioon kuidagi istutatud, temagi on enesepettus.” Ma arvan, et see oli esimene kord, kui lasin endal päriselt näha, milline kohutav laps (kes ise oli end loomulikult hoopis enfant terrible’ina näinud) ma olin olnud.

Aga see tugeva eneseloo olemasolu on vist väga noorte inimeste puhul tavaline. Muidugi on lihtsustav öelda, et sellest lihtsalt kasvatakse välja. Mõni ei kasva kunagi. Aga siis jällegi – mõni on ka tõepoolest enfant terrible.


Hiljem. Märts, päike juba paitab


(What is a rebel?) A man who says no.
„Need varaõhtud Alžiiris, mil naised on nii ilusad.”

Noorel Albert Camus’l oleks Twitteris tõelist lööki olnud.

Tegu on Camus’ päevikusissekandega ühel maikuupäeval 1935. aastal. Ta kirjutas sel ajal vist ka juba oma diplomi- ehk meie mõistes magistritööd kristlikust metafüüsikast ja neoplatonismist. Seda, millele töö juhendaja Rene Poirier märkis: „Pigem kirjanik kui filosoof.” Lause, mis jäi Camus’d saatma kogu eluks. Sellised lood ja järjed.


Kevadine, linnune, kassine. 

Nina on tänavatolmu täis.

Seisin koridoris kraanikausside juures ning teadsin, et pean minema vene keele klassi. Seda teades astusin hoopis huvijuhi kabinetti, mis oli enneolematult ruumikas ja kus olid juba istet võtnud minu klassiõed ja -vennad. Mõnel neist oli täiskasvanu pale, mõni neist nägi välja nagu põhikooli lõpupiltidel. Ühed olid liikuvad, elusad, teised meenutasidki pilte.

Olin astunud klassi, vaatasin neid inimesi ning kuulsin end neile lausumas poolvaljul häälel: „Ma olen teid küll unustanud, aga armastan alati.” Siis ärkasin. Püüdsin silme eest läbi lasta kõikide oma keskkooli klassikaaslaste näod – kusagil jäin toppama ja edasi ei saanudki. Ka ei suutnud enam meenutada kõiki nimesid. Needus! Ja ometi olin siiani päris kindel selles, et mäletan neid alati. Aga ei armasta, jumala eest. Hea, et sellest granfalloonist pääsesin.

Ja siis mõtlen: aga see oli ju ligi seitse aastat tagasi! Ja mina olingi läbi elu minemas just selle mõttega: mäletan, aga ei armasta. Ja kui palju on veel selliseid mõttekivistisi, mis on minusse jäänud, ja küllap muudavad need mind ühel päeval nii raskeks, et ei jaksa enam voodistki tõusta. Aga vahest olen siis juba hirmus vana ja lamamine ongi mu esimene eelistus.

Tõsi, mõned saavad vaidlustes välja peilitud ja kui veab, katki löödud, mõne puhul aga jääbki loota tarkadele unedele. Jah, ma olengi neid unustamas, ma olen teid unustamas, aga ma tunnen, et armastan alati.

Head ööd praegu.


Poenimekiri 

õli
küüslauku
kassidele


Hilisem nota bene 

Kui oled pärast suurt unustamist ja edasilükkamist suutnud endale poest küüslauku osta, siis palun sind, ära pea seda ometi vajalikuks iga toidu sisse panna. Sina oled see, kes pettub.


Niiske tuuline märts 

Mõtlen Muhust, Muhule, sealsetest inimestest: minu kodukandi peredest – kaks venda ühe katuse all, üks pisut lapsemeelne, mõlemad joodikud. Vanapoisid oma emadega hallides metsataludes või üksikud mehed vanematelt päranduseks saadud kõdu täis majades, mille ümber armastavad luusida metssead, rebased ja varesed. Õndsalikud suvitajad, mõni õnnelik vanapaar karja lastelastega: laulmine, musitseerimine, õllepruulimine jne. Pered, kus isad on rekkajuhid või bussijuhid Soomes või kaugemal; kus pojad on ehitajad Norras või kaugemal. Paar purjutavat politseinikku. Poe pingil, kuuri taga ja mõnikord ka kraavis istuvad või magavad kaugema kandi mehed, kelle kohta ei tea lapsed muud kui nende ees- ja talu nime. Siia-sinna metsatukka on unustatud mõni vanatüdruk.


30. märts, kassikarvane 


C. S. Peirce
„Noort inimest oleks vaevalt võimalik veenda ohverdama suuremat osa oma mõtetest, et päästa ülejäänuid; ja hägune pea on kõige vähem võimeline nägema säärase ohvri hädatarvilikkust. Teda saame harilikult ainult haletseda nagu kaasasündinud defektiga inimest. Hirmus on näha, kuidas üksainus ebaselge idee, üksainus tähenduseta valem, mis pesitseb kuskil noore inimese peas, toimib mõnikord samalaadse tõkkena nagu inertse mateeria tükk kuskil arteris, takistades aju toitumist ja mõistes oma ohvri hääbumisele tema intellektuaalse jõu tipul, intellektuaalse külluse keskel. Nii mõnigi inimene on aastaid oma lõbuks hellitanud mingit ähmast ideevarju, liialt tähendustühja selleks, et olla kindlalt väär; sellegipoolest on ta seda kirglikult armastanud, teinud temast oma kaaslase päevaks ja ööks, andnud sellele oma jõu ja oma elu, jättes tema pärast kõrvale kõik muud tegevused, lühidalt, on elanud temaga ja tema jaoks, kuni sellest on saanud justkui liha tema lihast ja veri tema verest; ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud ja leidnud, et see on läinud, lihtsalt kadunud nagu ilus Melusina valmis, ja koos sellega on kadunud ka tema elu sisu.” – Charles S. Peirce, „Kuidas muuta meie ideid selgeks” (tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 8/1997)

On tabav, et lugesin sedasama artiklit siis, kui olin parasjagu just nii noor, et vastata Peirce’i antud kirjeldusele, aga seda lõiku märkasin päriselt alles nüüd, aastaid hiljem. Küllap mõtlesin siis, 18aastasena, et Peirce räägib noortest (no mingi 15aastastest) ja samas ta ise on seda teksti kirjutades päris vana (no vähemalt 25!!!), seega – topeltmitterelevantne!

„Haletseda kui kaasasündinud defektiga inimest” mõjub üpris karmilt (pea sees karjatab keegi noor õiglane hääleke: „Te ei võta mind tõsiselt, sest olen liiga noh, jah? Sead!”), aga sõnastab väga hästi selle noore inimese ja maailma vahel seisva tühimiku, mille kohal hõljuvad vastastikused etteheited kriitikameele puudumise kohta, aga silmas peetakse erinevaid asju. Mida valjemini deklameerib (ja selleks on tung alatasa!) noor oma hägusaid, sageli vaid pooleldi seeditud ideid, seda otsustavamalt suruvad vanad omale nimetissõrmed kõrvaaukudesse. Ja siis trots: „See loll maailm lihtsalt ei saa minust aru” ja „Noored ei saa asjadest üldse aru.”

Ja siis las mööduda paar aastat ja kõik on omavahel koduseks saanud. 25 ei tundu enam iga, milleks kõik peab saavutatud olema (üleüldse saab pärast seda mingi sellise ea olemasolu kaheldavaks) ning vana võib öelda ehk ... noh, nii 70aastase kohta. Mingid tekstid hakkavad rohkem kõnetama, vanad kiindumused tekitavad võõristust (mina näiteks olin elanud aastaid arvamises, et „Donnie Darko” on fantastiline ja mõtettiivustav linateos, kuni seda hiljaaegu jälle vaatasin ning selgus, et see on hoopiski äärmiselt õõnes). „Ja siis on ta ühel ilusal hommikul ärganud ja leidnud, et see on läinud, lihtsalt kadunud ...” ja midagi pole õigupoolest halvasti, aga kui keegi peaks küsima, kuidas see juhtus, võib käia sõnu pidi ja nendelt vastuseid otsida, aga asjata. See lihtsalt juhtus ära.

"Donnie Darko". Oeh, oeh, oeh.



Märtsi lõpp, õhtu

Tartu-Tallinn.

Meil vähemalt on metsi, millest mööda sõita.


Esmaspäev, 20 aprill. 

Õhtu (kõht on veel tühi). Loomulikult ei tohiks see suureks saamine ehk endast vanemate võrdseks vestluspartneriks kujunemine mingil juhul tähendada otsiva vaimu jaoks tee lõppu ja mugandumist. Eks mugavgi võiks üksjagu olla, aga keskküttest või palganumbrist ei tohi saada sinu valitsejat. Seda tuleb kogu aeg meeles pidada, eriti nendel, kes on vaesemalt üles kasvanud, sest neil (meil) on suurem tung selle kodanliku mõnusa passimise peale. Aga miski ei erita rohkem peeruhaisu kui üks kodanlik tugitool.


Kolmapäev, 22. aprill. Tallinn-Tartu 

Praegu läheb elu nii, et ühest otsast kerkib ja teisest laguneb, väga dünaamiline tasakaaluseisund. Bussis on hea, keegi ei kahtlusta, et sa võiksid siin luuletusi kirjutada. Seevastu kohvikus – oh sa põrgu! Kui seal natuke paberit välgutada, siis keegi juba vaatab teadjamuigel, et näe kui armas, tema vist arvab, et on meil luuuuletaja!

(siin lõpus oli VRi versioonis üks luuletus ka, aga las jääda vahepeal midagi kujutlusvõimele ka, eksole, jne, vms)