Wednesday, October 28, 2015

skype


tahaks nagu midagi teha, aga mida ja kuidas, see end ei ilmuta. kui ma olin 18, siis selle tundega ma pidevalt elasingi (ehkki loengud sisustasid suure osa ajast ja seepärast polnudki nii hull). 

eile öösel nägin unes, et olin sattunud skype'i töövestlusele. mäletan, et imestasin selle üle väga. intervjueerija esitas muudkui küsimusi stiilis "aga mida sa tunneksid siis, kui..." ehk mitte midagi otseselt mu kvalifikatsiooni puudutavat, mistap hakkasin end juba päris mõnusasti tundma. see sessioon oli päris pikk, mina iga vastusega üha enesekindlam. kui uskusin juba, et saan selle töö (hetkekski uurimata, mis töö), hüppas eri kontorimööblitükkide tagant välja terve toatäis naervaid inimesi. selgus, et see on skype'is tavaline praktika: leida "humanitaar tänavalt", pakkuda talle "tööd" (humanitaarid ei julge nimelt kunagi küsida, mis tööd, kartuses liigselt iseloomu näidates pakkumisest ilma jääda), viia läbi pikk ja sõnavahune intervjuu ning humanitaari vastustega end lõunatundidel natuke lõbustada. ja muidugi kõik salvestada ja koondada saadused podcast'idesse. 



nii, ja nüüd "pealtnägijasse" selle looga! 





1 comment:

AV said...

„Nõiakiviga” on see kurb lugu, et ega 1980. aastatel Vello Viisimaa muud moodi telekasse enam ei sattunudki kui „Nõiakivis” ja Viru tänavas olnud kingapoe Soliid reklaamis (hävinud), mäleta siis tuntud estraadikunstnikku sedasi.