Friday, November 6, 2015

animated dreamsi täispikad animatsioonid

kuidagi läks nii, et sattusin 2012. aastal paraja animavõhikuna müürilehele animated dreamsist kirjutama, armusin sellesse festivali kiiresti ära ning olen jäänud sellele sestpeale kaasa elama (ja sest natuke veel kirjutanud).

sel aastal pakuti mulle vaadata kaht dreamsil linastuvat täispikka animatsiooni (kokku linastub neid tänavu vist neli), vastutasuks pidin kirjutama filmidele sünopsised. ma olen elu jooksul igasugu tekste kirjutanud, aga sünopsised ei ühtki, jumal! nii palju tahaks ju teose kohta öelda, aga seda tuleks kindlasti teha lühidalt, ülevaatlikult ja mitte liialt omapäratsedes (millele on mul kalduvus). sünopsis on raske žanr. aga mis seal ikka, sain needki kirja pandud. põhjus, miks ma seda posti siin aga üldse kirjutan, on selles, et mõlemad filmid on mind kummitama või saatma jäänud ja tunnen, et võiksin nende olemasolust siia ka mingi märgi või kuulutuse maha jätta - äkki keegi leiab, et ta tahaks midagi sellist vaatama minna.

ja loomulikult kopin nüüd siia need kaks sünopsist, et pakkuda a) võimalikult head ülevaadet b) ainsat näidet minu kirjutatud sünopsistest ( - ajaloolise tõe huvides).


ADAMA (2015, Prantsusmaa)
Režissöör: Simon Rouby


Prantsuse animarežissööri Simon Rouby esimene täispikk animatsioon „Adama” räägib mitmekihilise loo omast ja võõrast, vennaarmastusest, sõjast ning ühe noore poisi maailma ootamatult kiirest ja valusast avardumisest.

„Adama” tegevus toimub 1916. aastal. Rouby, kes oli ka filmi üks kahest stsenaristist, on ühes seda puudutavas intervjuus aga rõhutanud, et ehkki tegu on tõsielul põhineva teosega, ei ole „Adama” siiski esmaselt ajastufilm. Küll aga tegi akadeemikute perest päit Rouby filmi eel hoolikalt ajaloolist uurimistööd, et leida valitud teema käsitlemiseks võimalikult täpset väljanduslaadi.

Adama elab oma perega ühes tillukeses kaljudevahelises Lääne-Aafrika külas, millest väljaspool käia tähendab kogukonnale halba. Adama vanem vend Samba on jõudnud ikka, mil poisist peab initsiatsiooni läbi mees saama. Sambat tõmbab aga maailm seal väljas ning koduse mehekssaamiseriituse asemel valib ta teenida palgasõdurina Prantsuse armees. Teadmata, kuhu tee viib, järgneb Adama eri märke pidi vennale, jõudes viimaks Verduni Esimese maailmasõja ühele verisemale taplusväljale.

Sarnaselt filmi narratiivile, mis jookseb mitmel eri tasandil, on kihiline ka „Adama” visuaalne külg. Filmi peategelased on loodud käsitisivoolitud savikujude 3D-skaneerimisel, neid saatvad inimsummad ja paigad on aga 2D-kujutised. Lõpptulemus on kvaliteetne ja meeldivat ruumikogemust pakkuv. Filmi värvipaletis toimub järk-järguline liikumine soojadest toonidest külmemate suunas.


Ja nagu nii sageli kõikjal mujal, särab ka „Adamas” ühe narrimütsi all terav ja elu hoidev mõistus.


Animated Dreamsil Kinos Sõprus 19. nov. kell 21.00


VÕLUMÄGI (2015, Rumeenia)
Režissöör: Anca Damian


Ellujäämise põhireegel on tunda ära õige aeg olulise otsuse tegemiseks, teab animeeritud dokdraama „Võlumägi” poolakast peategelane, kunstnik, mägironija ja vabamõtleja Adam Jacek Winkler (1937 - 2002). Tema otsus on mitte nõustuda Nõukogude Liidu korraga, murda piike selle ametnikega ning võidelda Nõukogude-Afganistani sõjas mudžahiidide poolel ehk vihatud režiimi vastu. Nagu iseloomustab oma portreteeritavat filmi režissöör ja stsenarist Anca Damian (keda on varemgi paelunud nö. väikeste kangelaste saatused): Winkler tahtis tingimata olla rüütel, kes võitleb lohega. 

„Võlumäe” visuaalne külg pole mitte üksnes vaheldusrikas, vaid suisa terve mixtape eri stiilidest ja plaettidest, mis peegeldavad ühtviisi nii lugu kui selle vestmise mõningast hüplikkust. Detailidele rõhku panev režissöör Damian reisis filmi tegemise eel Afganistanis ringi, et saada aimu vaadetest, mida koges tema portreteeritu aastaid tagasi. Filmis on kasutatud ka Winkleri enese maale ja fotosid, mis pakuvad ses voolamises omalaadset pidet ning avavad veel ühe ukse Winkleri teotahtelise ja riskialti isiku juurde.

Aga sõda on alati täielik pettumus.





Linastumisaega esimese ropsuga ei leidnudki. Tasub hoida silma peal siin.

Thursday, November 5, 2015


"Nagu naine, kes värvib oma näo enne esimest kohtamist, ruttab meile meie sündimise hetkest peale vastu juba meigitud, maskistatud, ette ära tõlgendatud maailm. Ja ninapidi pole veetud mitte üksnes konformiste; ka mässumeelseid, kes tahavad vastanduda kõigele ja kõigile, ei saa aru, kui kuulekad nad tegelikult on. Nad mässavad ainult selle vastu, mis on tõlgendatud (või eeltõlgendatud) kui miski, mis väärib mässu." Milan Kundera, "Eesriie. Essee seitsmes osas"

on tõesti vajalik mingeid tekste aeg-ajalt üle lugeda. sel korral, mis on vähemalt kolmas, leian "eesriidest" esimest korda võrratult palju isiklikult puudutavat. näen end selle abil paremini kõrvalt, mis ei ole tingimata mugav, aga lükkab ruumi avaramaks, paneb mõtlema selle üle, missuguste inimestega tahan suhelda, kelle kriitikat kuulata ja ligi lasta. ja millest olen ülepea valmis kirjutama. oma suureks üllatuseks suudan iseend üha ausamalt vaadelda, pilku häbist peitmata või enesehaletsuspisaratest hägustamata. ma saan alles nüüd päriselt aru, mida see lüürilise hoiaku ületamine päriselt tähendada võib, millise paleti kätte võib anda.

Sunday, November 1, 2015

ETV lastehorrori best of

ka meie ukse tagant kostis eile õhtul kella seitsme aegu üks hädisevõitu kommvõipomm, mille esitajaid premeeriti paari näppuhakanud domino küpsisega, läägevõitu import nagu püha isegi. ehkki miks siis mitte ka halloweenist rõõmu tunda - igasugune nõidus ja hullus meile ju meeldib. vaatame kasvõi oma riigitelevisooni lastesaateklassikat, millest vaatab vastu muljetavaldav galerii nõidu, tonte ja vaime. vaatasin vahepeal päris mitu tundi ETV vanu lastesaateid ning panin hingedeaja puhul kokku kodumaise lastehorrori tippviisiku.


KADEKOPS (1990)

Autor Erika Esop, režissöör Krista Juhvelt, muusika Tõnis Kõrvits, kunstnik Gunta Randla. 

Ajalehed hoiatavad, et inimeste keskele on ilmunud muidu metsa taga Kädila kuningriigis elavad kädistajad, kes võivad inimeste iseloomudele halba mõju avaldada. Nimelt muudavad nad niigi kehvas moraalses vormis inimesed veel kadedamateks ja valelikumateks. Selline saatus tabab ka pahaaimamatult noore kädistaja Kopsi Kadekopsi oma tuppa lubanud Kauri, kelle seljale Kopsi kuldse poolkuumärgi kinnitab. "On kullane kuu meie sõpruse märk," kõlavad Kopsi hüpnotiseerivad laulusõnad. Ja muidugi tähtis kreedo: "Oma maiustused ISE ära söön". (Mul on tunne, et olen jäänud neid viimaseid senini liigagi sõnasõnaliselt võtma.) Kauri tuppa kõndiv vanaema ehmatab Kopsi minema. Hiljem märkab Kaur, et kädistaja on maha unustanud paki, mille ta hiljem avab ning selgub, et selles peitunud roheliste kaantega raamatus on kirjas paljude laste nimed ja aadressid. Kauri oma. Ja isegi Kauri sõbra Killu oma. Kädila kuningriik tuleb kindlasti üles leida...

Tõnis Kõrvitsa mõnusalt sündine totakas-õõvane tunnusmuusika tõesti kutsub end repeat'ile panema, Gunta Randla nukkudel on iseloomu. Viisikust esimene, kuid kaugeltki mitte viimane saatesari, mille tegevus toimub täielikult kuni suures osas metsas.


KIKERIKII (1981)

Autor Eve Viilup, lavastaja-režissöör Uno Leies (sama mees tegi ka "Hunt Kriimsilma". Hunk Kriimsilma)

Anna-Liisa on üks tore tüdruk, kes armastab väga loomi ja loodust ja isegi niiväga, et loomadki seda näevad ning teevad talle ühe ägeda kingituse: oskuse mõista loomade keelt. See ei meeldi aga sugugi kõikidele ning Anna-Liisa saladus on kogu aeg paljastumise äärel.

Laudaloomade seas elav Rott on kahtlemata hirmus ja räme olend, ent tõelise tumeduse toob mängu järvevetes elav Vetevaim. Jällegi toimub suur osa tegevusest metsa vahetus läheduses.



NÕIAKIVI (1979)

Autor Heljo Mänd, lavastaja-režissöör Uno Leies, helilooja Tõnis Kõrvits, kunstnik Tiiu Übi. 

See sari on nii õudne, et mitu mu sõpra on lapsepõlves selle vaatamise katki jätnud. Mäletan, et see tekitas minuski ebamugavaid mõtteid, mis minu puhul omasid küll hoopis ekraanikülgenaelutavat toimet.

Jällegi toimub tegevus metsas. Seal elavad kiskjavanaemad hunt Suzi ja karu Adelheid ning nendega seltsiv jänesevanaema Sabiine, nende lapselapsed, keda nad iga hinna eest oma salaeludest eemal hoida püüavad, ning siis need, kelle tõttu loomavanaemad ülepea salaelu elama peavad: paranoiline Kivinõid ning tema saamatu, kuid südamlik kaasleja kivivalvur Ropka. Me võime aimata, et vanaemadel, nõial ja Ropkal on seljataga ühine tormiline noorus, mis kogu seda veidrat kampa veel praegugi omal moel koos hoiab. Kivinõid tõelise vana patriarhaadimehena eelistaks kõik vanaemad kiviks muuta ja nad sedasi mõnusalt enda ligi hoida, ent sekkuvad loomalapselapsed hoiavad enamasti kõige hullema juhtumast.

Kivinõiale on omane korraga väga šabloonne, ent samas mitmekülgselt mahlakas sajatamisviis ("Vihmapea, lumepea, tormipea! Maisipea, nisupea, kivipea!").

Jällegi vägev muusika & kunstnikutöö; praegu riigiteeveest enam niisugust kraami ei pakuta.




PÄTU (1990)

Autor Astrid Reinla, lavastaja Tõnu Oja. 

"Meil on korteris neli tuba/ ja põrandal on parkett./ Ja köögis on palju ruumi/ ja kraan jookseb sooja vett," algab sarja tunnuslaul. On neil jee suur köök - vaevu mahub üks ümmargune laud sisse ja inimesed sinna taha istuma, aga see on ka kõik. Kuid see on Lasnamäe 1990 - noore linnapere unelm ja õudusunenägu.

Peres on ema ja lapsed ning vanaisa, kes näeb välja nagu Juri Lotmani suur fänn. Lisaks tegutseb nende kodus paranähtus, mille lapsed on ristinud Pätuks. Ta sööb sokikandu ja nööpe ning isa lipse ja ema kleidivöösid, ta jätab vannivee jooksma ja rikub tapeeti. Pole metsa, pole ka nõidust - Pätu on valdavalt astraalne olem, kellesarnaseid dokumenteerisid arvukad parauurijad Ida-Euroopa kortermajades möllamas läbi kogu 90ndate. Aga ta on natuke kelm ja nunnu ka.

Jõuliselt olustikupilte maalivad laulusõnad, tublid lapsnäitlejad, kaadrid 90ndate alguse Tallinnast (muuhulgas loomaaiast).


POTSU (1996)

Potsu on see sinine koll
Autor-lavastaja Annika Hanson, kunstnik Gunta Randla.

"Potsu" pole eelnevatega võrreldes sugugi nii lege, ent parasjagu õudne on ta küll.

Potsu toob lastele unenägusid, puhudes neid oma patsientidele kõrva. Ta elab Anna-Maria vanemate magamistoas paralleeldimensioonis ning tema kodu on paras sealaut. Kohe sarja esimeses osas palub Potsu Anna-Marial tuua talle plekieemaldusvedelikku ja joob selle oma noore sõbra suureks jahmatuseks kulinal ära. "Mis tähendab - mürgine? Aga mismoodi siis teie seda plekieemaldusvahendit tarvitate?" Satiir, mis hakkab tööle üheksateist aastat pärast episoodi valmimist.

Ahjaa, Anna-Maria ema Feministeeriumile usutavasti ei meeldiks, sest ta räägib näiteks nii: "Kurjad naised ja kurjad tüdrukud on kõige koledamad asjad." Asjad! Eksole.