Thursday, December 29, 2016

vatnajökull: heinabergsjökull




siin on vist midagi mu 2016. aasta tipphetkesarnast. sõitnud mitusada kilomeetrit läbi saju ja udu vatnajökulli poole, vahepeal lootuse kaotanud. õhtu, ebamaine valgus, vihm annab järele. eemal sinetab midagi ja ma ei tea, miks, aga mu süda hakkab kiiremini lööma.

tiks tiks



mul on aastalõppudega vist nagu suuremate juubelitegagi ("vist" sellepärast, et esimene "suurem" on mul veel ees) - isegi, kui sa ise parasjagu ei taju, et seisad mingil lävepakul, leidub su ümber inimesi, kes seda sulle meelde tuletavad ning ühtlasi mingit sellekohast kommentaari, või veel parem, pihtimuslikus laadis kirjapanu ootavad. ja ehkki ma pole vist kunagi päriselt aru saanud, miks ühe kalendrilehepöördega järsku kõik muutuma peaks, olen minagi omandanud ajaga kombe uusaastalubadusi anda - ja siis sellest lahti saanud, halb komme! - ning püüda teha mingitmoodi aastakokkuvõtteid. justnimelt püüda, sest kokkuvõteteni ma enamasti ei jõua - liiga palju kaob kuhugi vesiliiva ära, ja kui ma sellest juba teadlik olen, pole enam lusti allesjäänut püünele tõsta.

ainus, mida oma lõppevale aastale tagasi vaadates refrääniks pidada saaks (peale kõigi nende andekate inimeste surmade, that is), on see, kui vähe ma tantsisin. üldsegi mõtlesin, et "tantsimas käima" kõlab nii vanamoeliselt, kõlab või? igatahes ma pole seda tükk aega teinud, ja ma ise pole seda tähelegi pannud. võib-olla on siiski mingi "aasta meeleolu", mis praagib välja teatud mõtteid ja tegevusi. igatahes ma tahaks nüüd jälle tantsida.

2016. aasta lõputantsuks sobiks küll vist midagi sellist:



ja mul pole vist veel kunagi olnud aasta lõpus päriselt tuju šampusepudelit lahti korkida, seekord tõepoolest on. mis siis, et mitte miski ei luba tegelikult loota, et 2017 tuleks parem. aga inimene ju peab, või siis ta vähemalt võiks.

Wednesday, December 7, 2016

2016 on kõige tihedama koega aasta, mida mäletan. raske uskuda, et nii palju sündmusi mahub 366 päeva ja ühe inimsüdame sisse.

Wednesday, November 30, 2016


ma vist lootsin, et piisab vaid blogi valgest mustaks võõpamisest ja kirjutamisisu tuleb tagasi. tegelikult see võibki nii olla, sest pärast pikka vaikimist on alati raske sõnu leida. iga väike nõks on abiks. ja  - kas ma mitte praegu ei kirjutagi?

võibki olla, et olen siin tagasi.


Saturday, July 9, 2016

reykjavíkurdætur




keegi võiks nad nüüd eestisse ka sebida.


Friday, July 8, 2016

grenjaðarstaður


sõnad keerlevad kuidagi laisalt ringi ja mul on tunne, et ma ei suuda neid niiviisi ritta panna, et kõike siinset kirjeldada nii täpselt, kui sooviksin. aga mõtlesin vahepeal rääkida sellest, et mul on tekkinud üks (ootamatu) huviobjekt: islandi turbamaja.

kõik algas sellega, et ostsin pärast pikka raamatupoespiinlemist ja vaagimist halldor laxnessi romaani "iseseisvad inimesed" (inglise, mitte islandi keeles). selle peategelane bjartur on endale just pärast aastatepikkust rügamist pisikese talu ostnud. seda talu kirjeldab laxness üpris põhjalikult, aga samas oli minul selle sisemust ikkagi raskevõitu ette kujutada - kuskohas mismoodi orvad, redelid? siin tulid appi sirilin ja reynir (need kaks on uudistamise, kondamise ja jalutamise meistrid mu meelest). sirilin kinkis mulle ühe imelise väikse fotoraamatu islandi turbamajadest (kujundajaks halldor laxnessi lapselaps - island ON väike) ning enne seda võttis reynir meid auto peale ning viis grenjaðarstaðuri, kus asub islandi üks suuremaid sääraseid turbast (ja laavakivist) talukomplekse, praegu kuulub see muuseumile. selle talu kõrval seisab päris uhke olemisega pisike kirik ja selle koha peremeheks oligi kohalik kirikhärra. grenjaðarstaður on küll kaugelt liiga suur ja uhke, et bjartur ja temalaadsed oleks võinud sellest isegi unistada, kuid mingeid põhijooni ta ikkagi annab & siiski hea ülevaate sellest, kuidas islandil enne omariiklust ja tugevate välismõjude päralejõudmist elati. paneb mõtlema kõikidele neile pikkadele talvedele, mil jäigi vaid oma talu talveruumidesse tõmbuda ning vahepeal ehk mingit käsitööd nokkida. ja kui raske see kõik võis olla, kui suhted lähedastega polnud korras. nagu bjarturil ja tema rosal. elad ja magad teise inimesega kõrvuti ilma naeru ja õrnuseta, vaikselt kivistudes ja kuhtudes. ümberringi ainult rabad, mäed ja lambad. see võiks vabalt olla eesti lugu, ainult need rabad, mäed ja lambad. ja tubli annus saagalikkust.

semu kaarel tuli ka natukseks islandile ning klõpsas grenjaðarstaðurist mõned pildid. seestpoolt, asjadest. väljastpoolt on ta selline. tema loal laen mõned fotod siia ka. et siis - kopirait kaarel raadik, 2016, island, planeet maa.















Thursday, June 23, 2016

viimaks ometi olen kohas, kus ei ole jaanipäeva. niiii hea. ma ei tee täna midagi.

aga teie nautige!!

Monday, June 13, 2016

KIRJUTAGE


Helena Läks Höfðabrekka 14 Húsavík, ICELAND 641

Thursday, June 9, 2016

Tihenemine


Sellest, et Húsavík on pisike linn, annab hästi tunnistust infokoe imekiire tihenemine, mis juba ühe nädalaga toimunud on. Minu naaber (see, kes kulmukosmost teeb) on ühtlasi mu töökaaslane ning meie maja endiste omanike lapselaps niisamuti. Paljud mulle tuttavad inimesed on elanud minu tänaval. Ja mina olen juba jõudnud jalutada  pea kõikidel Húsavíki tänavatel, millest osad sirutavad end mäekünkaid pidi ülespoole, mõni on lühike ja tasane.

Ja kuna mu töökaaslane A. on majaomanike lapselaps, tean ma, et selle maja ehitas peremees oma kätega; siin võeti vastu palju külalisi ja veedeti aastakümneid üksmeeles ja armastuses. Ja omanikepaar elaks siin praegugi, kui see maja ei asuks ühel sellisel ronival tänaval, millest vanainimeseramm kuidagi üle ei käi. Nii kolisid nemad vanadekodusse ja meie mõned kuud pärast seda sisse. Rohi maja ümber jõudis pikaks kasvada ning hekk vormist välja vohada. Ma usun, et need kaks vanakest mõtlevad sageli oma elule selles majas, sellele majale endale, ning soovin, et saaksin neile kuidagi öelda: kõik on hästi, me hoiame seda kohta hästi. Aga me ei oska tegelikult teha muud kui pügada hekki ja niita muru, võib-olla aknad puhtaks pesta.


Muide, me saime täna interneti!!!


Muide2: käisin üleeile ühel vaalavaatlusretkel: kolm tundi laevaga Skjálfandi lahel (ja sain vist alles siis esimest korda aru, kui kaugele põhja ma tegelikult tulnud olen). Vaalad käivad seal toitumas ning hea õnne korral võib kohata suisa kuut liiki. Meie nägime kolme: pringilt, kääbusvaala ja küürvaala. Kui enamik laevasviibijaid näis arvavat, et vaalu saab näha ainult ennast tihedalt vööri pressides (ja nad tõepoolest nägid arvuliselt rohkem isendeid), seisin mina ahtrisse ja vahtisin niisama vett ja eemal kõrguvaid kaljusid. Ühel hetkel kuulsin kohe paadi kõrvalt puristamist-vuhistamist, mis meenutas pisut hobuse korskamist, ning veepinnale ilmus üks suur ja imelik mustjas nina, pea, siis selg, viimaks saba – siis oli ta vee all, kuid ilmus jälle, ja juba sööstis rahvas vöörist kohale (üks suur mehekolakas tõukas mu kõrvale) ja jõudis ilmselt mõned uhked fotodki teha. Ja siis oligi elukas kadunud; teda saatnud linnuparv tiirutas veel vee kohal. Ma tõesti heldin, kui seda põgusat kohtumist meenutan; looduse ilu ees olen täiesti relvitu ja maskitu.


Friday, June 3, 2016

Päev_öö_linnud


Pimedat, või õigemini hämarat aega on siin praegu vaid paar tunnikest ööpäevas. Kui polaarpäev oma haripunkti jõuab, ei kao päike tervelt 48 tundi horisondi taha. Magan siiajõudmisest peale (kui esimene öö pärast kolme lendu ja juramisi ja passimisi välja arvata) väga higiseid katkendlikke unesid. Vaatan iga kahe tunni tagant kella, sest tundub, et on juba hommik, et on hommik, et on hommik. Ja kui ta siis päriselt saabub, siis on see väga ootamatu, külm ja nõudlik. Aga piisab sellest, et õue astuda, kopsud õhku täis tõmmata, ning olemine muutub päris klaariks. Joon siin palju vähem kohvi kui Tartus, ehkki võimalusi on siin selleks isegi rohkem.


Aga polaarpäev. Mida päev edasi, seda kõrvulukustavamalt hüüavad linnud. Siin puudub see Eesti suvede sumisev roheline kookon, mistõttu on need hüüatused palju rohkem esil, kõrv jääb neid üha kinni püüdma. Kas valgust ja linnulaulu saab olla liiga palju? Tuleb välja, et tõesti saab.

Wednesday, June 1, 2016

Húsavík, Island: meie maja


Meie maja on ehitatud 70ndatel ja väikeste kohendustega on kõik selle juures ka 70ndatesse jäänud. “Meie maja”. Maja, kus ma koos veel kolme inimesega sel suvel elan.

Meie köögil on köök, mis lõhnab nagu mitu aastakümmet küpsetamist. Köögil köök? Jah, just. Ilmselt on seda kasutatud suuremate perepidude ja koosviibimiste korral ettevalmistusteks, aga võimalik ka, et peremees ja perenaine armastasid eraldi tegutseda.

Siin on: kaks terrassi, millest ühe piirde äärel ilutseb suur tükk musta laavakivi, õu täis suuremaid ja väiksemaid palle, suur pööning, kuhu on kuhjunud ühe pere ajalugu (matkasaapaid mitmes kulumisastmes, raamatuid, katkine lõõtspill, kujukesi, lõngu, veste, jopesid, põlvikuid, vaipu, kanne, serveerimislaud, päikeselõhnalist tolmu, lampe, ämbreid, potte, kastitäis korralikult kokku pandud kalavõrke, toose, pilte, kohvreid - mitu ringi elamisi. Siin on veel vannituba, esik, suure aknaga elutuba ning mitu pisemat toakest, millest üks meenutab mulle nunnakambrit.

Siin on ka meeletult panipaiku – igal pool suuremad ja pisemad kapid, sahtlid ja sahtlikesed, ootamatud uksed, mille taga toetavad end riiulid. Mitu riiulit ühest köögikapist  kuulusid ilmselt pikalt ja andumusega ainult küpsistele, sest on kaetud rammusa purukihiga. Pole raatsinud seda puudutadagi, las olla. Meile siin niikuinii neid kappe jagub mitmeks eluajaks.

Minu tuba on nunnakambrist natuke suurem ja vaatega linnale, merele, mäekünkale. Avastasin sisse kolides siit riiulilt islandikeelse Uue Testamendi. Et ma seda mainin, siis mõtlete ilmselt, et ma omistan sellele mingit erilist tähendust, ja vist natuke omistangi. Ehkki Vana oleks palju vägevam olnud!

Kõikidel Husaviki noortel naistel on kaunid kulmud. Naine, kes seda ilu loob, elab minust kohe üle tee. 4000 ISKi. Kiusatus on suur, aga rahakott väike.

Ma hakkasin seda kõike kirja panema, sest siin ei ole veel internetti (seega postitan ma selle ilmselt linnast) ja väsitasin end juba hommikuse jalutuskäiguga ära, seega tuleb midagi igavuse vastu teha. Vedasin pööningult mõned asjad alla – elutuppa mõned kujud-kujukesed ja omale väikese laua. Ja tõstsin seintel pilte ümber, kureerisin hoolikalt kitši (mis ei ole ei vastik ega lõbus, vaid pigem üsna kerge ja armas, sest kujutatavad teemad ja kontekst pole ju kuigi tuttavad).

Mingi vanamees tuli autoga ja tuias ümber maja, nägu torssis. Võimalik, et ta on maja eelmiste elanike tuttav, oma, siitperest, ja mina istun tema mälestuste otsas. See ei saa kerge olla (kummalegi meist).

Köögis külmkapi kõrval seinal on lapsekäega maalitud pilt purskavast vulkaanist. Alguses tegi see mind rahutuks, sest mõtlesin maavärinatest, tulest ja mäekülge mööda alla tulvavast laavast, seda pilti maaliva käe omaniku naiivsusest ja õudustest, millest temal aimugi ei ole. Nüüd see hoopis rahustab mind.


Ma mõtlen veel, et siin on järsku nii palju aega ja ma ei oska sellega esiti midagi väärilist peale hakata – aga ei tunne ka, et miski oleks ajaraisk. Samas ei ole ma end vanadest kohustustest priiks võtnud, olen siit lisagi saanud. Lihtsalt põdemist on nii palju vähem. Sest müra on vähem. Sest müra teeb ärevaks, sest tekib tunne, et iga väikese eluaspekti kontrollimine nõuab suurt tööd ja et ilma selle tööta ei olegi võimalik terviklikult elada. Ehkki võiks ju ka lihtsalt elada.

Pildid jätan praegu lisamata, sest pildistan siin peamiselt analoogi. Aga aeg-ajalt panen midagi Instasse kah