Sunday, March 13, 2016

kevadise suurpuhastuse eel


kevadisele suuremale toakoristusele mõeldes meenusid mulle mu "korrosioonikihu" eksemplarid, mille kirjastuselt mõne kuu eest sain - ikka terve kotitäie kohe. ja kuigi tean, et luulekogudel ongi kalduvus kuhugi lattu või kabinetti seisma jääda, ehmusin ometi, olin kurb, vahepeal kaalusin koguni luuletamisest sootuks loobuda. mis on muidugi loll ja kinnitab veelgi, et loomingut üksnes müüginumbritega mõõta on kahjulik ja vale. aga ikkagi - see on päris kummaline uus ärapõlgamise tunne. ja ma pole osanud sellest kellegi konkreetsega rääkida, sest ehkki on kindlasti veelgi neid, kelle raamatu või plaadi terve tiraaž läbi pole müünud, pole ma küll üheski seltskonnas kuulnud sellest räägitavat. aga see on huvitav tunne. sest ma olen juba parasjagu nii vana, et harva juhtub midagi, mille järel klaabulikult nentida: "ah  s e e  ongi siis  s e e  tunne!" ah see ongi siis see tunne, kui sa saad tagasi paki oma raamatutega, mida keegi osta ei taha! pidin seda jagama.

aga tegelikult tegin selle postituse hoopis teise mõttega. lähtepunktiks ikka see, et mul neid "korrosioonikihke" natuke üle on. kui seda siin juhtub lugema keegi, kel antud luulekogu pole, aga võib-olla tahaks, siis kirjutagu ta mulle absurdumexnihilo@gmail.com ja andku sellest teada: hea meelega jagan need eksemplarid tasuta laiali. kuna elan ise tartus, saan siin ise raamatu mingisse kokkulepitud linnaruumipunkti viia, kaugemalelajad peaksid ikkagi arvestama postikuluga (või siis tartu-reisiga, mida ka loomulikult soovitan).









Thursday, March 3, 2016


meenus, et mu seebikarbis on läinud aasta augustikuust saati üks film, millel peaks leiduma tubli annus suvist vilsandit. nii kosutavalt mõjuks need fotod praegu. aga kaks vaba kaadrit veel! plaks-plaks: magav kass ja kooruva punase küünelakiga kondised varbad. ilmutusse!