Wednesday, June 1, 2016

Húsavík, Island: meie maja


Meie maja on ehitatud 70ndatel ja väikeste kohendustega on kõik selle juures ka 70ndatesse jäänud. “Meie maja”. Maja, kus ma koos veel kolme inimesega sel suvel elan.

Meie köögil on köök, mis lõhnab nagu mitu aastakümmet küpsetamist. Köögil köök? Jah, just. Ilmselt on seda kasutatud suuremate perepidude ja koosviibimiste korral ettevalmistusteks, aga võimalik ka, et peremees ja perenaine armastasid eraldi tegutseda.

Siin on: kaks terrassi, millest ühe piirde äärel ilutseb suur tükk musta laavakivi, õu täis suuremaid ja väiksemaid palle, suur pööning, kuhu on kuhjunud ühe pere ajalugu (matkasaapaid mitmes kulumisastmes, raamatuid, katkine lõõtspill, kujukesi, lõngu, veste, jopesid, põlvikuid, vaipu, kanne, serveerimislaud, päikeselõhnalist tolmu, lampe, ämbreid, potte, kastitäis korralikult kokku pandud kalavõrke, toose, pilte, kohvreid - mitu ringi elamisi. Siin on veel vannituba, esik, suure aknaga elutuba ning mitu pisemat toakest, millest üks meenutab mulle nunnakambrit.

Siin on ka meeletult panipaiku – igal pool suuremad ja pisemad kapid, sahtlid ja sahtlikesed, ootamatud uksed, mille taga toetavad end riiulid. Mitu riiulit ühest köögikapist  kuulusid ilmselt pikalt ja andumusega ainult küpsistele, sest on kaetud rammusa purukihiga. Pole raatsinud seda puudutadagi, las olla. Meile siin niikuinii neid kappe jagub mitmeks eluajaks.

Minu tuba on nunnakambrist natuke suurem ja vaatega linnale, merele, mäekünkale. Avastasin sisse kolides siit riiulilt islandikeelse Uue Testamendi. Et ma seda mainin, siis mõtlete ilmselt, et ma omistan sellele mingit erilist tähendust, ja vist natuke omistangi. Ehkki Vana oleks palju vägevam olnud!

Kõikidel Husaviki noortel naistel on kaunid kulmud. Naine, kes seda ilu loob, elab minust kohe üle tee. 4000 ISKi. Kiusatus on suur, aga rahakott väike.

Ma hakkasin seda kõike kirja panema, sest siin ei ole veel internetti (seega postitan ma selle ilmselt linnast) ja väsitasin end juba hommikuse jalutuskäiguga ära, seega tuleb midagi igavuse vastu teha. Vedasin pööningult mõned asjad alla – elutuppa mõned kujud-kujukesed ja omale väikese laua. Ja tõstsin seintel pilte ümber, kureerisin hoolikalt kitši (mis ei ole ei vastik ega lõbus, vaid pigem üsna kerge ja armas, sest kujutatavad teemad ja kontekst pole ju kuigi tuttavad).

Mingi vanamees tuli autoga ja tuias ümber maja, nägu torssis. Võimalik, et ta on maja eelmiste elanike tuttav, oma, siitperest, ja mina istun tema mälestuste otsas. See ei saa kerge olla (kummalegi meist).

Köögis külmkapi kõrval seinal on lapsekäega maalitud pilt purskavast vulkaanist. Alguses tegi see mind rahutuks, sest mõtlesin maavärinatest, tulest ja mäekülge mööda alla tulvavast laavast, seda pilti maaliva käe omaniku naiivsusest ja õudustest, millest temal aimugi ei ole. Nüüd see hoopis rahustab mind.


Ma mõtlen veel, et siin on järsku nii palju aega ja ma ei oska sellega esiti midagi väärilist peale hakata – aga ei tunne ka, et miski oleks ajaraisk. Samas ei ole ma end vanadest kohustustest priiks võtnud, olen siit lisagi saanud. Lihtsalt põdemist on nii palju vähem. Sest müra on vähem. Sest müra teeb ärevaks, sest tekib tunne, et iga väikese eluaspekti kontrollimine nõuab suurt tööd ja et ilma selle tööta ei olegi võimalik terviklikult elada. Ehkki võiks ju ka lihtsalt elada.

Pildid jätan praegu lisamata, sest pildistan siin peamiselt analoogi. Aga aeg-ajalt panen midagi Instasse kah


No comments: