Thursday, June 9, 2016

Tihenemine


Sellest, et Húsavík on pisike linn, annab hästi tunnistust infokoe imekiire tihenemine, mis juba ühe nädalaga toimunud on. Minu naaber (see, kes kulmukosmost teeb) on ühtlasi mu töökaaslane ning meie maja endiste omanike lapselaps niisamuti. Paljud mulle tuttavad inimesed on elanud minu tänaval. Ja mina olen juba jõudnud jalutada  pea kõikidel Húsavíki tänavatel, millest osad sirutavad end mäekünkaid pidi ülespoole, mõni on lühike ja tasane.

Ja kuna mu töökaaslane A. on majaomanike lapselaps, tean ma, et selle maja ehitas peremees oma kätega; siin võeti vastu palju külalisi ja veedeti aastakümneid üksmeeles ja armastuses. Ja omanikepaar elaks siin praegugi, kui see maja ei asuks ühel sellisel ronival tänaval, millest vanainimeseramm kuidagi üle ei käi. Nii kolisid nemad vanadekodusse ja meie mõned kuud pärast seda sisse. Rohi maja ümber jõudis pikaks kasvada ning hekk vormist välja vohada. Ma usun, et need kaks vanakest mõtlevad sageli oma elule selles majas, sellele majale endale, ning soovin, et saaksin neile kuidagi öelda: kõik on hästi, me hoiame seda kohta hästi. Aga me ei oska tegelikult teha muud kui pügada hekki ja niita muru, võib-olla aknad puhtaks pesta.


Muide, me saime täna interneti!!!


Muide2: käisin üleeile ühel vaalavaatlusretkel: kolm tundi laevaga Skjálfandi lahel (ja sain vist alles siis esimest korda aru, kui kaugele põhja ma tegelikult tulnud olen). Vaalad käivad seal toitumas ning hea õnne korral võib kohata suisa kuut liiki. Meie nägime kolme: pringilt, kääbusvaala ja küürvaala. Kui enamik laevasviibijaid näis arvavat, et vaalu saab näha ainult ennast tihedalt vööri pressides (ja nad tõepoolest nägid arvuliselt rohkem isendeid), seisin mina ahtrisse ja vahtisin niisama vett ja eemal kõrguvaid kaljusid. Ühel hetkel kuulsin kohe paadi kõrvalt puristamist-vuhistamist, mis meenutas pisut hobuse korskamist, ning veepinnale ilmus üks suur ja imelik mustjas nina, pea, siis selg, viimaks saba – siis oli ta vee all, kuid ilmus jälle, ja juba sööstis rahvas vöörist kohale (üks suur mehekolakas tõukas mu kõrvale) ja jõudis ilmselt mõned uhked fotodki teha. Ja siis oligi elukas kadunud; teda saatnud linnuparv tiirutas veel vee kohal. Ma tõesti heldin, kui seda põgusat kohtumist meenutan; looduse ilu ees olen täiesti relvitu ja maskitu.


No comments: