Thursday, December 29, 2016

vatnajökull: heinabergsjökull




siin on vist midagi mu 2016. aasta tipphetkesarnast. sõitnud mitusada kilomeetrit läbi saju ja udu vatnajökulli poole, vahepeal lootuse kaotanud. õhtu, ebamaine valgus, vihm annab järele. eemal sinetab midagi ja ma ei tea, miks, aga mu süda hakkab kiiremini lööma.

tiks tiks



mul on aastalõppudega vist nagu suuremate juubelitegagi ("vist" sellepärast, et esimene "suurem" on mul veel ees) - isegi, kui sa ise parasjagu ei taju, et seisad mingil lävepakul, leidub su ümber inimesi, kes seda sulle meelde tuletavad ning ühtlasi mingit sellekohast kommentaari, või veel parem, pihtimuslikus laadis kirjapanu ootavad. ja ehkki ma pole vist kunagi päriselt aru saanud, miks ühe kalendrilehepöördega järsku kõik muutuma peaks, olen minagi omandanud ajaga kombe uusaastalubadusi anda - ja siis sellest lahti saanud, halb komme! - ning püüda teha mingitmoodi aastakokkuvõtteid. justnimelt püüda, sest kokkuvõteteni ma enamasti ei jõua - liiga palju kaob kuhugi vesiliiva ära, ja kui ma sellest juba teadlik olen, pole enam lusti allesjäänut püünele tõsta.

ainus, mida oma lõppevale aastale tagasi vaadates refrääniks pidada saaks (peale kõigi nende andekate inimeste surmade, that is), on see, kui vähe ma tantsisin. üldsegi mõtlesin, et "tantsimas käima" kõlab nii vanamoeliselt, kõlab või? igatahes ma pole seda tükk aega teinud, ja ma ise pole seda tähelegi pannud. võib-olla on siiski mingi "aasta meeleolu", mis praagib välja teatud mõtteid ja tegevusi. igatahes ma tahaks nüüd jälle tantsida.

2016. aasta lõputantsuks sobiks küll vist midagi sellist:



ja mul pole vist veel kunagi olnud aasta lõpus päriselt tuju šampusepudelit lahti korkida, seekord tõepoolest on. mis siis, et mitte miski ei luba tegelikult loota, et 2017 tuleks parem. aga inimene ju peab, või siis ta vähemalt võiks.

Wednesday, December 7, 2016

2016 on kõige tihedama koega aasta, mida mäletan. raske uskuda, et nii palju sündmusi mahub 366 päeva ja ühe inimsüdame sisse.