Sunday, July 23, 2017

Friday, July 21, 2017

head ræedet



ps. ma ei saa oma discogsi kontole sisse, end of an era.

Thursday, July 20, 2017

sarjast "banaalseid elutõdesid"

istun diivanil, pea valutab, tänaval uimane liiklus, üle tee kasvav kastan tundub täna olevat hirmus lähedal.

ma pole vahepeal üldse siia kirjutanud, ehkki oli ju plaanis.

et pisut lünki täita ja sõpra lugejat joonel hoida: varasuvel asusin ühele kontoritööle (mis ehk seletab ka paari eelnevat postitust) ülemiste citys. mul oli tõeline plaanidekobar: õppida paremini mõistma üheksast-viieni-inimest, sõnastada enda jaoks mingid selgemat sorti nõudmised selle osas, mida töölt ja töökohalt üldsegi ootan (miski, mis pärast pikka vabakutseliseelu sugugi iseenesest ei tule), kirjutada kõigest, mida ma kogen ja tunnen, leida iga kuu kindlal kuupäeval oma pangakontolt kokkulepitud rahasumma.

mõistma õppida... miskipärast teeb selliseid plaane alati mingi loll-mina, kes arvab, et mõistmine käib umbes nii: teised teevad mingeid asju, mina vaatan pealt, kissitan silmi, siis kuidagi tekibki terviklik mõistmine. ehkki alles osalemine teeb selle võimalikuks - kuidas kohaneb minu aparaat uue koha ja ettetulevate olukordadega. milline emotsionaalne muster seal välja kujuneb. aga see osalemine, teatav enese investeerimine mingisse asjasse, tekib järk-järgult, mitte mingi otsuse tulemusena, nii et ühel hetkel on pliiatsi ja märkmikuga uudistaja üleni osalejaks saanud.

end lühidalt iseloomustades ütleksin, et olen hipi, kes vajab struktuuri. mulle meeldib, kui on mõningased protseduurireeglid (ja see eeldab protseduure), aga need peavad olema just parajad! vabakutselisus kätkeb sellist värki üsna vähe, minu jaoks (vähemalt praegusel eluperioodil) liiga vähe, ent ka teine äärmus on olnud kardetav. olen sellest eemale hoidnud ja halvasti rääkinud. ma ei tea, kontoriinimesed, kui sageli te loomeinimestest (sõna, mis mulle ei meeldi, aga parema puudumisel...) halvasti ja/ või (tehtud) kaastundega kõnelete, aga nemad räägivad teist üsna sageli. et raamides ja. asjadekultuses ja. kultuurikauged. mida nemad seejuures ei tea, on see, mis tunne on ärgata hommikul väga vara, sundida end riidesse ja bussi või autosse, jõuda mingisse suurde majja, et arvuti taga istet võtta ning istuda istuda istuda, samal ajal pidevalt tasakaalustades sadu väikeseid hävingulisi jõude. tõusta väsinult püsti, sõita koju, süüa, veeta kellegagi pisut aega või käia trennis, vaadata midagi (lugeda sageli ei jõua), minna magama. veeta suurem osa enda elust konditsioneeritud ruumis koos võõraste inimestega (kelle piirjooned sõprade omadest ometi mälus palju selgemalt elavad). selle kõige juures tunduvad loomeinimesed kuidagi tahtejõuetud, fookuseta, saamatud (toetused, et elada, SÄRADA ja kirjutada??? fakk off!).

üheksast viieni kontoritöö ei ole läbiproovitu põhjal otsustades minu jaoks (samas kümnest neljani ehk juba oleks, a ehk sobiks mulle ka nt peenraid teha), aga ta võib sobida paljudele teistele inimestele (et lihtne sedastus saaks olla lihtne, tuleb ikkagi enne vaeva näha!). ja isegi, kui ei sobi - me saame ju kõik aru, et inimestel ei ole võrdselt valikuvõimalusi. mille sina ära põlgad, võtan mina ehk tänuga vastu. selle juures ei peaks olema mingit piinlikkust ega haletsust.

vist võikski teha natuke rohkem endale ebamugavaid asju.

PS: veel üks banaalsus, mis on minu jaoks hiljaaegu päris hoomatava sisu saanud, on "investeerimine IT-sektorisse" - the struggle is real! serverid ei olegi kummist, selgub keset eduka rahvusvaheliselt laieneva firma argipäeva ühes põhjamaa pealinnas.

PPS: sa kiindud nendesse võõrastesse.




Monday, June 26, 2017

Thursday, June 15, 2017

tervitan klikkijat leedust, sa oled hot.

Thursday, June 1, 2017

Wednesday, May 31, 2017

Tuesday, May 30, 2017

xx1


kiire, tõbine, vihmane.
(ma peaks oma viimase aja postitustemahtu silmas pidades vist twitteri tegema, samas oleks mul ilmselt igavaim twitteri konto eesti luules)


Friday, May 26, 2017


ma arvan, et eesti inimesed ongi kõige ilusamad maikuus, kui neil on ühtäkki jälle kuhugi minna, nad on just taas unistama õppinud ning kuumus ei ole neid veel närtsitada jõudnud. mai on ühtlasi ka ainus aeg, kui suudan vaadata sagivaid inimesi tänavail ilma väsimata, sest selles sagimises on midagi nii elujaatavalt reibast.

Monday, April 10, 2017

this also is a look



koolieelikuna "metsas" look, jalas vist elu kõige soojemad saapad üldse.

Sunday, April 9, 2017

kuu paistab aknast sisse ja mul ei ole kardinaid


kõik mu sõbrad, kes 2017. aastal veel blogivad (enamik neist ka comeback'id), peavad nüüd korraga blogipausi ja ma toksin siin üksinda, sest äkki on kuskil keegi, kellel on tekkinud harjumus siia vaadata ja vahepeal mõelda, kas selle blogi kirjutaja on äkki surnud, ning ma tahaks, et ta ei peaks nii arvama, sest ma olen elus, ja ma käisin liidu koosolekul ära, ja see oli uskumatult raju, ja ma tulin õhtul kell seitse umbjoobes koju, ja ma ei ole uhke, aga see juhtus, ja ma sedastan ja vastutan, ja kirjanikud ei ole hirmsad inimesed, vaid neil lihtsalt ei ole pealiskaudsusteks eriti aega, või siiski mõnel on, neid ma kohtasin ka reedel, aga nendega ma rääkisin ka hästi pealiskaudselt, kaup kauba vastu.

ma käisin täna peikaga mere ääres, vääna-jõesuus, mis on umbes nagu narva-jõesuu, aga teisel pool, ilus, väga ilus. sõitsime läbi tiskrest ja ilmandu külast, mille üht osa tuntakse ka lollideküla või koguni lollidemaana, mis kõlab lustakamalt kui välja näeb, sest need suured majakoletised põllu peal on nagu pimeda hiiglase ehitatud, ei mingit arusaama sellest, kuhu ja mida ja miks ülepea kokku tassitakse. ja nüüd on nad seal ja kõik möödasõitjad saavad naerda, parastada ja pilti teha, aga hiiglane oli pime ja tegi vaid seda, mida kästi : (

Thursday, April 6, 2017


mulle meeldib kevadise kassisaba jäisus, see, kuidas ta veel pikalt lõõskavale päikesele järele ei anna, kuidas vanadest keldritest õhkub täielikku ükskõiksust. selles on midagi väga lohutavat. 

käisin hiljuti külas ühel sõbral või siis vähemasti väga heal tuttaval, et teda intervjueerida. kokku sai umbes viis tundi suure innuga sisse räägitud salvestisi, mida ma pole julgenud veel kuulata, sest äkki ei jäänud midagi peale. tegelikult on see lindistatud intervjuu kuulamisega viivitamine vist ka mu poolteadlikult valitud töömeetod, sest aitab välja settida olulisematel rõhuasetustel, kuuldavale tuua mingeid refrääne. ja kui mingi väikegi osa on käes, siis võib hakata transkribeerima. vastasel juhul on see lihtsalt üks piinav ülesanne, sest kui ma millegagi üldse ei harju, on see iseenda salvestatud hääle kuulmine. 


homme on kirjanike liidu üldkogu, minu esimene, sest läinud aastal olin selle ajal haige. lähen sinna kindlasti, sest tahan teada, mis tunne on kohata tervet suurt saalitäit kirjanikke, kas see on äkki jube või hoopiski võimas. või siis nagu laulupidu: mõlemat korraga.


mis värk sellega on, et peaaegu kõik tallinna kesklinna avalikud wc-d vahepeal tasuliseks on muutunud? mõistan hukka!


Thursday, March 30, 2017



ma olen jälle tallinnas. praegu toimb mingi hõõrdumine, tartu minus ajab vahepeal sõrad vägevalt vastu, ja see on väga hea ja ärkvel tunne, mul on endale nii palju küsimusi ja mõned uued vastused. igatsust ja nukrust on ka, sest iga kolimine sulgeb ühe väikese maailma, ja inimene (see inimene siin väga) tahab kindlasti leinata, selle asemel, et kohe aru saada: need tulevad ju temaga kaasa.

kõik on nii tihe, nii võimalik, nii ilus järsku. selle nimi on kevad, ma alati unustan ära.

Monday, February 13, 2017

väga-väga okei laupäevaõhtu oli! mängisime sõbraga kordamööda mitu tundi järjest muusikat, tantsisin, lõbus oli. jõudsin koju kell viis hommikul, ukse peal tervitasid ringutavad kassid, neid vaadates sain aru, et olen väsinud. tänaseks on gripp haaret lõdvendanud, see on nii hea tunne!

Saturday, February 11, 2017

istun kodus diivanil ja löristan nina, telekas käib. umbes selline on olnud terve mu nädal (kes luges elu, siis thanks!). gripp, see on gripp, see on kuramuse gripp. silmad liiga valusad, et raamatut lugeda, pea raske ja kananahk ihul. ja kui eile tekkis korraks tunne, et see hakkab läbi saama, siis täna ärgates jälle peadpööritav karussell palavikuelevandi ja köharatsuga. ja seitsme tunni pärast pean juba plaate mängima, mis on päris hirmus, sest ma tõesti ei tea, kas kõik saab olema okei või siis täiesti-täiesti kohutav.

miskipärast olen viimastel päevadel hästi palju eve'i ja lil kimi kuulanud, oeh, ja need 2000ndate erksavärvilised muusikavideod. need mõjuvad praegu väga kosutavalt. jätan ühe siia ka, seda lugu ilmselt õhtul mängin ka.


Sunday, February 5, 2017

see on jälle kevad hästi kõvasti, tänavad, pingid, hoovid, klubid, jalg jala ette, jalg jala kõrvale, silmad kinni, rütm ja väli, tuttavate eemalduvad seljad, naer ja klaasid, lörtsivines tänavad, jõgi pole kunagi olnud nii kaugel, inimesed pole kunagi olnud nii lähedal, või siiski, aga hakkan unustama, ja see rütm, see väli, see embab mind ja ma soovin, et mind jätkuks kõikjale rohkem.

Tuesday, January 24, 2017

jaanuar on läinud kiiresti, sest kiire on olnud. mul tekkis paar plaani, mille teostamine tundub seejuures täiesti võimalik, vaja vaid natuke nuputada. ja siis! ostsin täna aprilli lõpuks pileti reykjavikki!! ma väga igatsen islandit ja loodan seekord ka lääne- ja eriti loodekanti jõuda. ja dimmuborgirisse jalutama, sest ma vist ei saagi sellest küllalt. ja allikatesse, merele, mägedesse, muuseumidesse - kõike-kõike!








Thursday, January 5, 2017

smith 2.0


avarat uut!

ma olen sel aastal juba: purjus olnud (üks aasta essasid asju), tantsinud, kassi puu otsast alla hõiganud, kass süles tuppa kõndinud, kolm korda neil breeni linateost vaadanud (ühte kaks korda), "idiooti" lugenud, haige olnud, sõbra kappe koristanud, lubanud veebruari vikerruumil plaate mängida, seisnud ajakirjaleti ees mõttega mingi naisteajakiri osta ja seda siis mitte teinud. ja siis avastasin just, et will smithi 2000. aastal (sic!) sündinud tütrest willowst on sirgunud täitsa huvitav ja paljulubav vokalist. ja täiega oma isa nägu.