Thursday, March 30, 2017



ma olen jälle tallinnas. praegu toimb mingi hõõrdumine, tartu minus ajab vahepeal sõrad vägevalt vastu, ja see on väga hea ja ärkvel tunne, mul on endale nii palju küsimusi ja mõned uued vastused. igatsust ja nukrust on ka, sest iga kolimine sulgeb ühe väikese maailma, ja inimene (see inimene siin väga) tahab kindlasti leinata, selle asemel, et kohe aru saada: need tulevad ju temaga kaasa.

kõik on nii tihe, nii võimalik, nii ilus järsku. selle nimi on kevad, ma alati unustan ära.