Monday, April 10, 2017

this also is a look



koolieelikuna "metsas" look, jalas vist elu kõige soojemad saapad üldse.

Sunday, April 9, 2017

kuu paistab aknast sisse ja mul ei ole kardinaid


kõik mu sõbrad, kes 2017. aastal veel blogivad (enamik neist ka comeback'id), peavad nüüd korraga blogipausi ja ma toksin siin üksinda, sest äkki on kuskil keegi, kellel on tekkinud harjumus siia vaadata ja vahepeal mõelda, kas selle blogi kirjutaja on äkki surnud, ning ma tahaks, et ta ei peaks nii arvama, sest ma olen elus, ja ma käisin liidu koosolekul ära, ja see oli uskumatult raju, ja ma tulin õhtul kell seitse umbjoobes koju, ja ma ei ole uhke, aga see juhtus, ja ma sedastan ja vastutan, ja kirjanikud ei ole hirmsad inimesed, vaid neil lihtsalt ei ole pealiskaudsusteks eriti aega, või siiski mõnel on, neid ma kohtasin ka reedel, aga nendega ma rääkisin ka hästi pealiskaudselt, kaup kauba vastu.

ma käisin täna peikaga mere ääres, vääna-jõesuus, mis on umbes nagu narva-jõesuu, aga teisel pool, ilus, väga ilus. sõitsime läbi tiskrest ja ilmandu külast, mille üht osa tuntakse ka lollideküla või koguni lollidemaana, mis kõlab lustakamalt kui välja näeb, sest need suured majakoletised põllu peal on nagu pimeda hiiglase ehitatud, ei mingit arusaama sellest, kuhu ja mida ja miks ülepea kokku tassitakse. ja nüüd on nad seal ja kõik möödasõitjad saavad naerda, parastada ja pilti teha, aga hiiglane oli pime ja tegi vaid seda, mida kästi : (

Thursday, April 6, 2017


mulle meeldib kevadise kassisaba jäisus, see, kuidas ta veel pikalt lõõskavale päikesele järele ei anna, kuidas vanadest keldritest õhkub täielikku ükskõiksust. selles on midagi väga lohutavat. 

käisin hiljuti külas ühel sõbral või siis vähemasti väga heal tuttaval, et teda intervjueerida. kokku sai umbes viis tundi suure innuga sisse räägitud salvestisi, mida ma pole julgenud veel kuulata, sest äkki ei jäänud midagi peale. tegelikult on see lindistatud intervjuu kuulamisega viivitamine vist ka mu poolteadlikult valitud töömeetod, sest aitab välja settida olulisematel rõhuasetustel, kuuldavale tuua mingeid refrääne. ja kui mingi väikegi osa on käes, siis võib hakata transkribeerima. vastasel juhul on see lihtsalt üks piinav ülesanne, sest kui ma millegagi üldse ei harju, on see iseenda salvestatud hääle kuulmine. 


homme on kirjanike liidu üldkogu, minu esimene, sest läinud aastal olin selle ajal haige. lähen sinna kindlasti, sest tahan teada, mis tunne on kohata tervet suurt saalitäit kirjanikke, kas see on äkki jube või hoopiski võimas. või siis nagu laulupidu: mõlemat korraga.


mis värk sellega on, et peaaegu kõik tallinna kesklinna avalikud wc-d vahepeal tasuliseks on muutunud? mõistan hukka!