Sunday, April 9, 2017

kuu paistab aknast sisse ja mul ei ole kardinaid


kõik mu sõbrad, kes 2017. aastal veel blogivad (enamik neist ka comeback'id), peavad nüüd korraga blogipausi ja ma toksin siin üksinda, sest äkki on kuskil keegi, kellel on tekkinud harjumus siia vaadata ja vahepeal mõelda, kas selle blogi kirjutaja on äkki surnud, ning ma tahaks, et ta ei peaks nii arvama, sest ma olen elus, ja ma käisin liidu koosolekul ära, ja see oli uskumatult raju, ja ma tulin õhtul kell seitse umbjoobes koju, ja ma ei ole uhke, aga see juhtus, ja ma sedastan ja vastutan, ja kirjanikud ei ole hirmsad inimesed, vaid neil lihtsalt ei ole pealiskaudsusteks eriti aega, või siiski mõnel on, neid ma kohtasin ka reedel, aga nendega ma rääkisin ka hästi pealiskaudselt, kaup kauba vastu.

ma käisin täna peikaga mere ääres, vääna-jõesuus, mis on umbes nagu narva-jõesuu, aga teisel pool, ilus, väga ilus. sõitsime läbi tiskrest ja ilmandu külast, mille üht osa tuntakse ka lollideküla või koguni lollidemaana, mis kõlab lustakamalt kui välja näeb, sest need suured majakoletised põllu peal on nagu pimeda hiiglase ehitatud, ei mingit arusaama sellest, kuhu ja mida ja miks ülepea kokku tassitakse. ja nüüd on nad seal ja kõik möödasõitjad saavad naerda, parastada ja pilti teha, aga hiiglane oli pime ja tegi vaid seda, mida kästi : (