Thursday, April 6, 2017


mulle meeldib kevadise kassisaba jäisus, see, kuidas ta veel pikalt lõõskavale päikesele järele ei anna, kuidas vanadest keldritest õhkub täielikku ükskõiksust. selles on midagi väga lohutavat. 

käisin hiljuti külas ühel sõbral või siis vähemasti väga heal tuttaval, et teda intervjueerida. kokku sai umbes viis tundi suure innuga sisse räägitud salvestisi, mida ma pole julgenud veel kuulata, sest äkki ei jäänud midagi peale. tegelikult on see lindistatud intervjuu kuulamisega viivitamine vist ka mu poolteadlikult valitud töömeetod, sest aitab välja settida olulisematel rõhuasetustel, kuuldavale tuua mingeid refrääne. ja kui mingi väikegi osa on käes, siis võib hakata transkribeerima. vastasel juhul on see lihtsalt üks piinav ülesanne, sest kui ma millegagi üldse ei harju, on see iseenda salvestatud hääle kuulmine. 


homme on kirjanike liidu üldkogu, minu esimene, sest läinud aastal olin selle ajal haige. lähen sinna kindlasti, sest tahan teada, mis tunne on kohata tervet suurt saalitäit kirjanikke, kas see on äkki jube või hoopiski võimas. või siis nagu laulupidu: mõlemat korraga.


mis värk sellega on, et peaaegu kõik tallinna kesklinna avalikud wc-d vahepeal tasuliseks on muutunud? mõistan hukka!